Foto: fernandozhiminaicela / pixabay.com

Jon Rappoport on Pulitzeri auhinnale nomineeritud uuriv ajakirjanik, kes on 30 aastat kirjutanud poliitilistel, meditsiinilistel ja terviseteemadel. Avaldame tema arvamusloo koroonaviirusest ja seda puudutavast teadusest. 

Kas teadlased on tegelikult avastanud uue viiruse nimega SARS-CoV-2?

Tehtud pole mitte ühtegi suuremahulist elektronmikroskoobi uuringut, milles on võetud näiteks 1000 patsiendilt koeproov, mida on seejärel elektronmikroskoobi all hoolikalt pildistatud. Nii saaksime näha, kas kõik pildil olevad osakesed pärinevalt samalt unikaalselt viiruselt. 

Mis juhtuks, kui nad teeksid seda? Kas nad oleksid tulemusteks valmis? 

“Me arvasime, et meil on uus viirus, kuid selgub, et fotodel olevad osakesed on igasugusest materjalist. Erinevad viirused, geneetilised fragmendid, rakujäägid, eksosoomid. Tagasi joonistuslaua juurde…”

Kui mainekas meditsiiniajakirjas töötaks tõeliselt aus toimetaja, kirjutaks ta sellest, püüdes lähemale jõuda tõele, mis on teaduse üllas eesmärk.

„Pean pärast pikka järelemõtlemist ja vestlust tunnistama, et me siin Teatajas ei tea, kuidas teadlased uut viirust avastavad. Nad ütlevad erinevaid asju, aga mida nad tegelikult oma laborites teevad?”

“Nende tehtud samme ja protseduure ei jäädvustata kunagi samm-sammult filmile. Tunnistajatena pole ühtegi tõeliselt sõltumatut vaatlejat. Labor on justkui pühade püha – sinna lubatakse vaid lojaalseid jüngreid. See on talumatu olukord. “

“See mõistatus tuleb lahendada. Näiteks ütlevad teadlased, et töötavad välja uut viiruse geneetilist järjestust, kuid mida see tähendab? Millise prooviga nad alustavad ja kuidas nad seda kasutavad? Kas neil on olemas juba tõeliselt puhastatud (isoleeritud) viirus? Kui jah, siis kust nad selle said ning kuidas? Kas nad tõesti kasvatasid seda rakukultuuris? Ja puhastasid seda sellest kultuurist? Me keeldume neid tõestamata väiteid pimesi aktsepteerimast.”

„Seetõttu avame oma lehel käimasoleva arutelu, KUIDAS TEADLASED UUT VIIRUST AVASTAVAD? KUIDAS NAD SEDA TEGEMA PEAKSID? Võtame vastu ettepanekuid mitmelt poolt. Mitte ainult valdkonnaga seotud ekspertidelt. Meie eesmärk on lõpetada selles elutähtsas teemas valitsev monopol.”

Niinimetatud teaduse maailmas domineerivad enesekindlad eksperdid, kes ütlevad: “Muidugi teame, mida me teeme, kui avastame uue viiruse.” Ja sellest, nende arvates, piisab.

Ei piisa.

See ei ole mingil juhul piisav, kui tegu on ülemaailmse viiruspandeemia ning repressiivsete meetmetega, mis hävitavad lugematu hulga töökohti, ettevõtteid ja elusid.

Oleme kuulnud fraasi „teadus on ühel meelel”. Aga kes on ühel meelel? Ikka ja jälle selgub, et pseudoteaduste edendajatel on poliitiline või äriline tegevuskava, millele nende väited tuginevad. Nad poseerivad, nad kritiseerivad kriitikuid. Nad keelduvad osalemast ausas ja pikaajalises arutelus. Nad tsenseerivad vastuargumente.

Viimase 35 aasta väidetavate AIDSi, Lääne-Niiluse, SARSi, linnugripi, hullu lehma, seagripi ja Zika epideemiate ajal – kui ametlikud teadlased teatasid, et nad on põhjuse leidnud – pole kunagi käivitatud korralikku suuremahulist uuringut põhjuslike seoste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks.

Viimase kuue kuu jooksul on mõned lugejad pöördunud minu poole viidetega COVID-uuringutest, mis näitavad elektronmikroskoobi fotosid koos teadlaste väidetega, et uus koroonaviiruse olemasolu on tõestatud. See pole tõestus. Sellest ma ei räägi üldse.

Kui ravimifirma teataks, et kuus uut ravimit võtnud inimest näitasid, et nende haigusseisund on oluliselt paranenud, kas see on siis tõend millegi kohta? Kas see oleks piisav tõend, et tunnistada ravim ohutuks? 

Kui ma ütlen suuremahuline uuring, on see täpselt see, mida ma mõtlen. Ja ühest sellisest uuringust ei piisa. Esimese rühma järelduste kontrollimiseks või ümberlükkamiseks tuleb teha ka teisi uuringuid. Kõik teadlased peavad olema vabad huvide konfliktist. 

Seda nimetatakse teaduslikuks meetodiks.

Lubage mul seda pisut edasi selgitada, sest keegi tavapärasest teadusringkonnast ei kavatse seda teha. Oletame, et teete suuremahulise elektronmikroskoobi uuringu, mida ma eespool kirjeldasin. Ja leiate, et 80 fotot 1000-st näitavad unikaalse koroonaviiruse osakesi ja te pole seda viirust varem näinud.

Milliseid järeldusi teeksite? Te ütleksite: „Noh, esiteks ei ole meil tõestust millelegi, mis meenutab pandeemiat. See paistab olevat tupik. Võib-olla… on võimalik, et 8 protsenti 1000-st inimesest, kellel on üldised gripisümptomid, kannatavad uue viirusliku seisundi käes. VÕIB-OLLA. Kui oleme juba prognoosinud, kui paljud inimesed sellesse haigusesse nakatuvad, peame seda arvu vähendama 92 protsendi võrra. Hmm, see ei kõla üldse nagu globaalne pandeemia. Nüüd peame vaatama 920 inimest, kellel on samuti selliseid gripilaadseid sümptomeid, kuid kellel pole märke uue viiruse olemasolust, ning võrdlema neid 80 inimesega ja vaatama, mida ühist me leiame. 

Vaatleme lähemalt. Kas on võimalik, et 80 inimesel on uus viirus, kuid see ei põhjusta tegelikult haigust? Kui paljud 80-st põevad juba tõsiseid terviseprobleeme, millel pole väidetava viirusega mingit pistmist? Kui paljusid on aastaid ravitud mürgiste ravimitega? Kui palju on kopsuhaigusi, mis tulenevad tugevalt saastatud õhust? Peame koostama loetelu võimalikest põhjustest, miks need 80 inimest on haiged, ning uurima neid põhjuseid lähemalt. 

Läheme tagasi ja vaatleme uuesti neid elektronmikroskoobi fotosid. Kas me näeme kõigis 80 patsiendis mitmeid samasuguseid viirusosakesi? Kas pardal on CDC või WHO teadlasi? Nad leiavad alati uue viiruse üles…”

Selline lähenemine oleks märksa loogilisem. Kindlasti oleks vaja suuremaid uuringuid.

Aga muidugi ei tooks see mingit rahalist kasumit. Selles pole võimalust massiliselt inimesi kontrollida. Selle alusel ei saaks hävitada globaalset majandust ega kehtestada uut poliitilist süsteemi. Te ei suudaks veenda seitset miljardit inimest, et süstida neid hävitava vaktsiiniga.

Kuid paneksite oma jalad teele, mis meenutab midagi, mida nimetatakse teaduseks.

Jon Rappaport

Tõlkis Madis Mark

Allikas: NoMoreFakeNews (Jon Rappoporti blogi)