On käes kibekiire jõuluaeg ja meie teenindajad, eriti poodides, on väga suure koormuse all, sest nende ülesanne on meie partneritena aidata meil luua jõulumaagiat oma lähedastele. Stressitase on suur, sest kahjuks on kõigil jätkuvalt meeles lause „Klient on kuningas“. Minu jaoks on see mõte alati kuidagi vastumeelne olnud. Heal juhul on klient kuningas siis, kui ta ise väärikalt käitub. Kuningas on ju ikkagi keegi, kes on kellestki kõrgem ehk kuidagi rohkem väärtuslik ning see pole teenindaja osas aus,” arvab kahe lapse ema ja Telegrami kolumnist Merle Martinson.

Me oleme igas olukorras partnerid

Me pole kunagi kellestki paremad, väärtuslikumad, kõrgemalseisvamad. Me oleme kõik igas olukorras partnerid. Iga inimene on väärtuslik. See ei olene haridustasemest, elukohast, laste arvust, nahavärvist, uskumustest, eluvalikutest, ametist… Meil on põhiseaduses diskrimineerimist välistav punkt, aga samas on meil kogu igapäevaelu seda täis – teiste alandamist ja enda kõrgemale tõstmist.

Minu arust on just teenindussektor selles osas sageli suure löögi all. Me peame läbi viima kampaaniaid nagu „Kiida teenindajat“ märtsis, et kuidagi seda parandada.

Ma ise ei kujutaks ettegi, kuidas ma saaks enda poeskäigud tehtud, kui mu kodupoe teenindajaid ei oleks. Kui nad ei sätiks iga päev välja minu jaoks meeletult suurel hulgal kaupa ja sinna juurde hinnasilte ega aitaks kassas erinevate olukordadega ning nõustaks vajadusel müügisaalis. See tähendab meeletult palju tööd. Nad annavad oma parima, et minu pere saaks maailma parima toidu lauale. Nad on veidi nagu oma pere. Väikesed päkapikud, kes teevad taustatööd, et mina saaksin olla maailma ägedaim emme ja abikaasa.

Iga kord, kui ma poest välja astun, olen pisarateni tänulik, eriti kui ma selle retke olen ette võtnud koos oma kahe mudilasega ning see kõik on super-positiivselt lõppenud. Samas ma ei oota, et teenindaja lihtsalt igas olukorras automaatselt mulle naerataks ja mind aitaks. Minu vastutus on abi küsida tänutundes ja sõbralikult. Ise naeratada ka raskes olukorras. Teate küll lauset, et see, mida ise välja annate, tuleb teie juurde tagasi. Vahel ma imestan, miks üldse tigedad inimesed ootavad rõõmsat ja sõbralikku tulemust?

Suhtlus on nagu tass teed

Iga inimesega kokku puutudes oleks hea vaadelda suhtlust nagu teed tassis – mis sa sinna sisse paned? Kas mett või tõrva? Ja kuidas see tee siis maitseb. Ma püüan igal võimalusel valida mee, sest tõrv on kõigile kibe. Mida rohkem ma lahkusega oskan reageerida nendes olukordades, kus teenindaja tassi tõrva paneb, seda kergemaks läheb minu elu, sest olukord lõpeb ikka kuidagi positiivselt nii minu kui ka ümbritsevate jaoks.

Muidugi olen ma väga õnnelik, kui ka tööandja annab enda panuse hea töökeskkonna ning palga näol, sest mida vähem tõrva sinna teetassi satub kuskilt mujalt, seda kergem on meest jooki valmistada.

Sama rängalt saavad hinnanguid meie koristajad. Küll kuulen jutte, et näe, haridust ei ole viitsitud omandada ja seetõttu ollakse sellise kohapeal. See on nagu viimane aste kastimajanduses! Nagu oleks see amet häbiasi.

Aga te ei kujuta ju elu ette ilma nende inimesteta, kes annavad enda parima, et meie maailm oleks puhas. Ilma selle puhtuseta peaks me kartma kergemaid tõbesid nagu leetrid, aga ka raskeid või meil unustatud haigusi nagu difteeria või katk. Need kõik on kas meie maailmast kadunud või muutunud kehale kergesti läbipõetavaks ju ainult tänu hügieenile, puhtale joogiveele, heale toidule. Kas nüüd mõistate, kui tähtis roll on koristajal? Ta teeb oma igapäevast tänuväärset tööd nagu me kõik.

Kelle töö on tähtsam?

Mind teevad kurvaks need artiklid peavoolu meedias, kus üritatakse üht eriala tõsta kuidagi teise arvelt. Kirurg, arst peab aastaid õppima ja seetõttu on ta kuidagi väärtuslikum… Vastavalt sellele hoiakule kohtleb see kirurg ka teisi sageli üleolevalt. Samas, kuidas see kirurg saaks oma tööd teha, kui poleks seda tublit koristajat? Mul on kahju, et me üldse peame viitama sellele, et koristaja on sama väärtuslik selles protsessis. Praegu on haiglapersonal, kes puhtuse eest peab hoolitsema, eriti suure pinge all, sest iga kehvasti koristatud pind võib tähendada inimeste massilist haigestumist. Seal võib tasakaal eriti kiirelt paigast ära minna.

Iga kord, kui mul kuskil avalikus kohas midagi maha läheb, mida väikelastega ikka juhtub, olen taas ütlemata tänulik, kui ma lappi küsima minnes saan hoopis sõbraliku naeratuse: proua, täna hoolitseme meie sinu eest. Ma ei eelda, et keegi teine peaks kunagi minu pere või minu järelt koristama, aga kui ma sellise poputamise osaliseks saan, siis on mu sisemine meeleheitel koduperenaine eriti tänulik ja õnnelik. Üldjuhul olen ju mina alati see tubli töömesilane, aga sel hetkel saan väikese puhkuse ning see on mu joaks väga väärtuslik.

Kui me peaks igal sammul iga koristustöö ise tegema, siis ei jääks meil muuks üldse aega. Kujutage ette, kui teie ülesanne oleks puhtaks teha see pood, kust te toitu ostate, või kool, kus teie laps õpib… Ma vaatan, kui suure pühendumisega näiteks meie koolis koristajad iga päev tööd teevad ning millise kuhja mustust nad kokku korjavad. Kas see on häbiväärt? Ma olen nii tänulik, et neil suutlikkus selle jamaga tegeleda. Ma arvan, et nii mõneski olukorras ei peaks minu närvikava küll vastu. Igal ametikohal on enda väljakutsed, raskused ja kõik ametid on ühtemoodi väärtuslikud. Me kõik oleme omavahel seotud ning iga meie päev oleks palju parem sellest hetkest, kui me kedagi endast alamaks ei peaks.

Kohtleme igaüht partnerina. Hindame igaühe tegemisi ja vastutame enda panuse eest.

Inspiratsiooniks meie teenindajatele!

Te ise ei pea selles rollis kaasa tegema, kuhu teid surutakse – tunnustage end ise. Iga kord, kui olete hakkama saanud mõne eriti krõbeda kliendiga temast hoolimata heasüdamlikult, tehke endale mõttes pai. Mõelge lihtsalt, et see inimene ei oska veel paremini. Pole mõtet oma päeva selle pärast rikkuda. Sisemine uhkus enda töö üle on kõige olulisem.

Tallinna ühes suures poes on minu jaoks üks maailma kõige suuremat inspiratsiooni andnud poemüüja, kes on alati kannatlik, sõbralik ja naeratav – ja seda mitte võltsilt, vaid ehedalt. Alati, kui ma sinna poodi satun, valin just tema kassa, et saada sellise suurepärase kohtlemise osaks. Peale hea toidu saan kaasa midagi hindamatut, mis võib muuta ka raske päeva imeliseks.

Ükskord võtsin kokku julguse ning tänasin teda ja ütlesin, et ta on maailma vägevaim poemüüja üldse. Teate, mis juhtus? Ta tuli oma tööpostilt minu juurde ja kinkis mulle kallistuse. See oli päris hingest kallistus ja see suurepärane tunne, mis kaasa tuli, aitas mul jälle tükk aega olla maailma lahedaim ema ja abikaasa, kes ma olla tahan. Me koos lõime suure rõõmu selles hetkes. Ja rõõmus keha jaksab maailmas kõike teha.

Samuti pani mind see päriselt mõistma üht väga olulist asja: me ise määrame, kas me oleme oma ametis õnnelikud või ei. Seesama poemüüja saab sama palka kui kõik ülejäänud poemüüjad. Ta istub samasuguse kassa taga – uhkuse ja rõõmuga. Ta armastab oma tööd. Ta mõistab enda olulisust selle inimese jaoks, kes poodi tuleb. Ta ei mossita, sest ta tahaks paremat palka või mainekamat tööd. Sama võimalus on meil kõigil, ükskõik, mis meie amet on.

Naerata – ja vaata, mis juhtuma hakkab

Järgmine kord, kui koduuksest välja lähed, märka iga teenindajat, koristajat, kes sinu elu kergemaks teeb. Kingi talle siiras naeratus, tänutunne. Kui sul on kassas midagi valesti läbi löödud, siis reageeri sõbralikkusega – usu, kassapidaja pole seda meelega teinud. Mõtle, mitu korda sa ise sel päeval eksinud oled – ka teised on samamoodi vaid inimesed.

Näe enda osa selles olukorras. Kas sul annaks teha midagi paremini, et see kogemus oleks positiivne ja looks head energiat kogu päevaks. Naerata ka neile, kes sinu suhtes halvasti käituvad ja vaata, mis juhtuma hakkab!

Merle Martinson

Foto: ekraanikuva (“Home Alone”, USA 1990)