Foto: Andrea Piacquadio/ pexels.com

“Meie kodukooli kogemus on praegu saanud kesta juba kolm nädalat, kuna meil hakkas isolatsioon reisi tõttu varem. See aeg on olnud väga lahe kogemus. Ma kujutan ette, kuidas paljudel selle peale kulm kortsu läheb, aga võib-olla on midagi, mis sa saad siit inspiratsiooniks, et teie pere kogemus ka positiivsemaks läheks,” kirjutab Telegramile kahe lapse ema ja loodusravi terapeut Merle Martinson.

Ma olen kirjeldamatult tänulik meie koolile, kes sügisel kutsus lapsevanematele hariduspsühholoogi Grete Arro rääkima sellest, kuidas on üldse hea õppida ning sellest muutus kogu minu suhtumine õppimisse kardinaalselt. Tänu neile tarkustele on vähenenud õppimisele kuluv aeg vähemalt poole võrra ja asjad on püsivamalt meeles. Kui teha midagi efektiivselt ja loodusega kooskõlas, siis hakkabki kergem.

Tuupimine vs õppimine

Praegusel ajal on meil õppimise süsteem pigem üles ehitatud tuupimisele, mis kasutab lühimälu ehk kogu tarkus kaob peast kohe, kui kontrolltöö või õpitu vastamine on seljataga. Ma usun, et paljud on kogenud seda, et hiljem enam õpitut ei mäleta ja peavad seda loomulikuks. Ajumaht aga on piiramatu ja laseb meil ka piiramatus koguses informatsiooni ammutada. Selle süsteemi kõige suurem miinus on see, et me vajame tegelikult varasemaid teadmisi selleks, et ehitada uusi. Ehk õppimine on nagu maja ehitamine. Kui koguda teadmisi lühimälusse, kus need pidevalt kustuvad, siis vundament on habras ja tahes-tahtmata hakkavad „maja“ seinad ühel hetkel mõranema ning tekivad õpiraskused ehk ülioluline on talletada õpitu püsimälusse. Kogu asja juures on naljakas see, et nii on kergem õppida, kui tundide viisi tuupides: miinimumpanus ja maksimumtulemus – suurepärane ju.

Kriisiolukord loksutab paljud asjad paika

Grete Arro alustas loengut küsimusega: mis on õppimine? Tänases hinnete-süsteemi koolimaailmas on kahjuks nii, et kiidetakse ja viisi jagatakse nendele õpilastele, kes ei õpi enam midagi. Pole väljakutseid! Neilt õpilastelt peab hoopis nende aja raiskamise eest vabandust paluma. Samas karistatakse kahtedega neid, kes õpivad ja kes pole veel seda oskust omandanud – uskuge mind, hinne „kaks“ ei motiveeri kedagi õppima. Mõelge, mis teid tööl motiveerib, ma olen kindel, et ülemuse pidev kritiseerimine see kindlasti ei ole. Lahe oli kuulda teadlase suust, et hinded on rämpsmotivatsioon ja neid ei tohiks panna.

Seetõttu oli omamoodi põnev selle nädala alguse uudis, et haridusministeerium on välja saatnud juhised, milles on kirjas, et kedagi numbriliselt hinnata ei tohi ja toimub vaid kujundav hindamine. On õpetlik kogeda, et kriisiolukord loksutab nii paljut õiges suunas liikuma ning nüüd, mil kogu riigi õpetajad peavad omandama uue oskuse, loodan, et hiljem iganenud süsteemi tagasi ei minda. Loodan, et paljud hakkavad ka rõõmuga suhtuma sellesse, kui ajul on raske ega püüa selle raskustunde eest kiiresti põgeneda või last säästa, vaid saavadki aru, et see ongi õppimine. Mul endal kogu Arro loengu aja aju lausa kärssas, füüsiliselt oli valus, sest seni teatu pöörati pahempidi, aga esimest korda elus ei tundnud ma end selles olukorras end rumalana, vaid teadsin, et ajus käib tugev õppeprotsess.

Kuidas talletada õpitu püsimälusse

Aju on nagu ülejäänud keha – kui teha trenni ja ta proovile panna, siis ta muutub tugevaks. Tuupimise asemel on mõistlik õppida sutsakutega. Kõigepealt võtad õpitava materjali ning töötad läbi, luues eelnevate teadmistega seosed. Nagu kooks kampsunit. Hea on veel leida erinevaid seoseid, et erinevaid teid pidi oleks hiljem info ajust kättesaadav. Need seosed ei pea alati olema loogilised, võib kasutada midagi isiklikku enda elust. Ma arvan, et paljud on mõne ajaloofakti hoopis enda sünnipäeva või suurema sündmusega ühildanud. Kui põhjalik seoste leidmise töö on ära tehtud, jäta materjalid rahule. Võta ette midagi muud, mine tee sporti ja tule hiljem õppimise juurde tagasi.

Esimese asjana proovi niipalju kui võimalik peast meenutada. See on see koht, kus aju läheb stressi selles maailma kõige paremas mõttes: minult küsitakse seda, ma pean seda teadma ning sellel hetkel hakkab kõige usinam püsiühenduste ehitamine. Kui sekundipealt meelde ei tule, siis anna ajule aega kaevata. Ära haara kergekäeliselt vihikut või õpikut. Kui meenutustöö tehtud, saad teksti taas läbi töötada ning need osad, mis meelde ei jäänud, üle vaadata. Seejärel jäta materjal jälle paremat aega ootama ning selle juurde tagasi tulles püüa samamoodi nii palju kui võimalik ainult mälust õpitut meenutada. Üldjuhul kolmas kord on juba enamik teadmistest kenasti olemas.

Teadmiste kontroll on iseenda jaoks

Teadustööde põhjal said testidest paremad tulemused need, kes kasvõi üks kord olid korralikult seoseid luues materjali läbi töötanud, mitte need, kes õhtu läbi tuupimisega tegelesid. Arro sõnul on kõige ebaotstarbekam see, kui inimene enne testi vihiku lahti teeb ja õpitu üle kordab, sellega tõstab ta enda teadmised kõik lühimälusse. Testimist peaks tema sõnul tegema aga palju ja kogu aeg, aga neid ei tohiks hinnata. Teadmiste kontroll on vaid iseenda jaoks, et aju heas mõttes stressis hoida – minult võidakse iga hetk seda küsida.

Muidugi hakkavad paljud nüüd vastu vaidlema, et kui pole hindeid, ei tee keegi midagi. Meie põlvkond on üles kasvatatud piitsa ja präänikuga. See on loonud olukorra, kus inimene kas väldib piitsa või püüab präänikut ning kõik vahepealne on laiskus, sest keegi ei sunni. See on inimese enda loodud tehislik süsteem, kus keegi peab kogu aeg tugevam pool olema ja sundima – nii ei teki enesedistsipliini, koostööd. Tänapäeval on teadlased ammu sellise lähenemise ümber lükanud ja õpetatakse koostööd, sest meil on sisemine tung õppida, olla head lapsed, head täiskasvanud ning kui meid ei ole õpetatud iga asja eest head või halba tasu saama, siis teeme kõike rõõmuga. Ka õpetajalt ja lapsevanemalt nõuab koostöö palju vähem energiat ja aega. Jälle üks suurepärane asi, kus loodusega käsikäes toimetades on asjad lihtsamad – nagu ikka siin elus.

Tasub uurida ka ägeda Eesti mehe Tanel Jäppineni tegemisi, kes on võtnud südameasjaks aidata Eesti lapsevanemaid hea partnerlussuhte loomisel perekonnas.

Õppimisel on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet

Kui nüüd tulla konkreetselt meie kodukooli kogemuse juurde, siis rakendades Arro loengus õpitut, on ajakulu hoopis teine. Me keskendume rohkem nendele asjadele, mida me veel ei oska ning vähem nendele, mis tulevad kergusega ning raiskavad pigem aega. Õppimise juures on oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Mul on väga hea meel lugeda meie õpetaja meile, sest tema tundub olevat samal lainel. Maailmas on kahjuks ka negatiivseid näiteid, kus Itaalias on õpetajad pigem kvantiteedi peale välja läinud, et aega sisustada. Praegu aga oleks võimalus tegelikult graafikust ette minna, kui targalt toimetada.

Tänu vähesele ajakulule on meil võimalik juurde võtta õppeaineid, mis meil üldse veel kavas pole. Ma saan ise lastele juurde teha ülesandeid, mille puhul ma näen, et nad veel tugevad ei ole, ning samuti, mis olulisim – ei mingit stressi. Stressiolukorras on ajul vaid kolm funktsiooni – põgene, tardu, võitle. Loogiline mõtlemine ei toimi. Kõik on tegelikult hästi. Ei pea olema kõik maksimaalne, vaid lihtsalt igaüks peaks andma enda hetke parima. Meil on kogu maailm pahempidi keeratud ja kellegagi ei juhtu midagi, kui kõik ei ole ideaalne. Lapsed ei jää rumalaks, vaid saavad õppida veel laiahaardelisemalt, kui aega õigesti kasutada. Lapsed saavad õppida just nii, nagu neil kõige parem on ja neid juhendatakse personaalselt – see on ju suurepärane.

Käivitada tuleb loovus, eluks vajalik oskus

Ma loodan, et meie õpetajad teavad, et keegi ei oota neilt maksimaalset, sest kõik leiavad uues süsteemis enda süsteemi. Ja selles pole midagi halba. Igaühe sees võiks nüüd pead tõsta selline väike äge eluterve pohhuist, millest Toomas Valsberg enda raamatus räägib. Selline, kes ei lähe pingesse pisiasjadest, keskendub tõesti vaid olulisele ja lihtsalt vaatab, et ta kellelegi liiga ei tee – lihtne, eks. Inimesed saavad uuesti käivitada enda loovust, mille kraanid on täiesti kinni keeratud, aga mis on eluks vajalik oskus.

Kodukontor ja kodukool koos on muidugi omaette väljakutse ja siin ma näen, et paljudel on keeruline: lapsed jooksevad kogu aeg loengu pulti, tulevad küsima midagi, ei lase töötada. Nüüd, mil suur osa Eesti inimesi on üle läinud arvutipõhisele töötamisele, võiks selline elukorraldus olla normaalsus. Lapsed on normaalne elu osa ja ma olen juba aastaid teinud niimoodi tööd, et nad on minu kõrval. Vahel nad küsivad midagi ja ma vastan. Loengut andes olen ka rinda andnud beebile korduvalt. Keegi ei pane seda pahaks – pigem loob see mõnusat vabaduse tunnet juurdegi ja võtab maha pingeid. Pingevaba keskkond aga omakorda loob paremaid töötulemusi.

Koroonaviiruse helgem pool

Meil on hea eeskuju haridusminister Mailis Repsi näol, kes beebiga rahulikult oma tööd on teinud. Vägev lihtsalt! Hetkeolukord sunnib meid parandama kiirelt kõike seda, mille osas me oleme normaalse elu teelt kõrvale kaldunud. Kes ei oska loodusraviga end toetada, siis sellel on õige hetk õppida seda tegema. Õpetajad peavad kiirelt õppima kujundavat hindamist, millele üleminek muidu käib ühiskonnas ju juba ammu, aga sujub visalt. Inimesed peavad ise vastutama oma töö eest, keegi ei peagi kuklasse hingama ning ehk suudab tööandja ka hiljem vabaks lasta selle kontrollivajaduse ning avastab, et ei peagi kalleid kesklinna büroosid rentima, vaid saab töötajale hoopis parema palga võimaldada.

Inimesed käivad looduses, sest see on koht, kus on piisav distants, ja samas toetavad enda tervist maailma parimal moel. Suhted perekonnas peab korda tegema nüüd ja kohe, sest koos istudes on hea läbisaamine kohustuslik ellujäämise oskus. See kõik on imeline! Pole ühtegi halba asja ilma heata. Aitäh nende ägedate asjade eest, mille koroona on meie elus muutnud, näidates ka asja positiivsemat poolt.

Merle Martinson

Foto: