Tundub, et paljude jaoks on üllatus, et meie haiglad ja intensiivid on pidevalt inimesi täis, et pidevalt surevad nii beebid, lapsed, teismelised, noored, keskeas kui vanad inimesed. Et arstide, õdede, hooldajate, sotsiaaltöötajate töö ongi keeruline, ja seda igapäevaselt, mitte vaid kriisiolukordades.

Käin ise drive-inis teste võtmas. Kas see töö on lihtne? Oleneb millega võrrelda. Tuleb jah olla 6 tundi kaitseriietes, ja tuleb panna villased sokid jalga, et pool päeva õues olles varbad ei külmetaks, ja pissil käimine on kostüümi äravõtmise reeglite tõttu tüütu, aga ei midagi kontimurdvat. Respiraatori või maski läbi hingamisega harjub ära 10 minutiga ja desinfitseerimisvahenditest krõbedaks läinud käenahk taastub kodus sooja seesamiõliga õlitades väga kiiresti. Ei midagi ülejõukäivat.

Minuarust ühe avatud rindkerega südameopil opiõde olla olla on 100 korda keerulisem, sest vat seal tõesti oled täiesti “kinni” pikki tunde. Raske on ka olla enneaegsete intensiivis, kus mõni tita on vaid veidi suurem kui su käelaba ja sa saad aru, kui ebaõiglane see on, et ta peab olema kõikide nende nn juhtmete küljes, kui ta tegelikult peaks olema ema kõhus. Ja raske on hoida selle ema kätt, kelle väike tita just, vaatamata neile juhtmetele, lahkus.

Raske on panna kateetrit kodusele vanapapile, kes muretseb mis saab tema Mukist, kui ta ühel päeval enam voodist ei tõuse. See on tegelikult töö, mida teevad tuhanded tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajad igapäevaselt. Seda ei nähta, sellele ei pöörata tähelepanu. Kas võib olla, et tänu hetke koroonalevikule saavad rohkemad inimesed aru, milline õnn on olla terve? Ja milline vastutus ja koormus on olla tervishoiutöötaja? Ja seda igapäevaselt, mitte ainult pandeemia ajal.

Ehk löövad numbrit ja statistika pildi selgemaks

Meil on 3 regionaalhaiglat, 4 keskhaiglat, 9 üldhaiglat, 3 kohalikku haiglat, lisaks erihaiglad, taastusravihaiglad, hooldushaiglad. Ravivoodite arv on üle 6000 (ei leidnud hetke täpset arvu), mis ka tavapäevadel ei ole tühjad värskeltaurutatud linade ja klopitud patjadega voodikohad. Need on kohad, kus ravitakse aktiivselt haigeid inimesi. Meil on tuhandeid haiglas ravitavaid haigeid KOGU AEG. Veelgi rohkem, kümned tuhanded on kodus haiged (osad akuutse, osad kroonilise haigusega, osad taastumas) KOGU AEG.

2018. aastal oli Eestis surmasid 15 751. Seega igal aastal peaks President tegema kaastundeavalduse ja langetama pea nii umbes 16 000 korral. Nii umbes 44 korda päevas.

2018. aastal suri alla 20 aastaselt 79 inimest. 20-49. aastaseid inimesi suri sel aastal 776 inimest. U 45% surmadest moodustub üle 80.aastate inimeste surmadest. See on u 7205 üle 80 aastase inimese surma aastas, u 20 päevas. 37 lahkunut ei saanud vanemaks kui 4 aastat. Kas võib olla, et tänu koroonaviirusele hakatakse oma elu iga päeva rohkem väärtustama?

Eestis haigestus 2018/2019 hooajal grippi hinnanguliste arvestuste järgi 45 – 55 000 inimest. See on olnud viimaste aastate üks leebemaid gripipuhanguid. Terviseameti andmeil hospitaliseeriti raske gripi või gripiga seotud pneumoonia tõttu 1662 inimest.(1946 hooajal 2017/2018).

Intensiivravi vajas 130 inimest (212 inimest hooajal 2017/2018).

Gripist tingitud tüsistuste tõttu suri 57 haigestunut . (94 inimest vastavalt hooajal 2017/2018).

Võrreldes eelmise hooajaga vähenes haiglaravi vajanud patsientide arv 14,6 %, intensiivravi vajanute arv 38,7% ning surnute arv vähenes 39,4% võrra. Esmakordselt 2018/2019 hooajal toimusid muudatused raskekujuliste grippide vanuselises struktuuris: intensiivravi vajanute protsent vanemaealiste ja tööealiste vanusrühmades oli vastavalt 13,3 ja 12,9, laste vanusrühmas oli 0,6%. Surnute % osutus esmakordselt kogu hospitaliseeritutest olla kõrgeima vanusrühmas 20-64- 36,8%, surnute protsent vanemaealiste hulgas jäi 20,5% piiresse.

Kas ehk tänu koroonaviirusele saame aru, et me pole kunagi lõplikult kaitstud, et me peame elama iga päev nii, nagu see päev oleks viimane, tehes parimaid ja õigeimaid valikuid, sest me ei tea kunagi, millal on meie viimane hetk?

Olen teinud koduõendust ja näinud neid vanamemmesid ja -taate, kes kusagil külakeses või paneelmajas elavadki nii, et nende ainukesed külastajad kuu jooksul on paar korda läbi astuv sotsiaaltöötaja, heal juhul ka koduõde. Väljas nad ise enamasti ei käi. Mitmed neist on elavad surnud, neid ei teata, mäletata, ei panda tähele. Kas võib olla, et koroonaviiruse leviku ajal hakkavad inimesed mõtlema, kes on see naabertalus või -korteris elav inimene, keda kunagi ei näe? Äkki tal on vaja poest võid või ajalehte või lihtsalt kedagi, kes küsib, kuidas läheb? Kas koroonaviirus avab silmad?

Ma saan aru, et hetke koroonaviirus hirmutab.

Lihtsalt jagan, milline on elu igapäevaselt, nn koroonavabal ajal. Et ei olegi piimajõed ja pudrumäed, taevasse pürgiv SKP, aina suuremaks muutuvad autod ja korterid, rohkemad puhkusereisid ja kallimad brändiriided.

Ma saan aru inimestest, kes muretsevad täna meie sotsiaalhoolekande ja tervishoiusüsteemi pärast ja soovivad, et see oleks parem, paremini rahastatud, rohkem mehitatud. Ongi palju arenguruumi, mis siis, et Eestis on tegelikult tervishoiusüsteem on maailma parimaid, päriselt.

Ja siinkohal tuleb küll vist ütelda suur tänu koroonale, kes näitab praegu inimestele, milline elu tegelikult on. Oma, enda lähedaste tervise eest tuleb hoolt kanda kogu aeg, mitte vaid pandeemia ajal. Ennetustegevusega tuleb tegeleda koguaeg, mitte vaid pandeemia ajal. Ligimesi ja naabrimemmesid tuleb tähele panna kogu aeg, mitte vaid pandeemia ajal. Haiged, abivajajad, surijad on meie ümber kogu aeg, paljud neid vajavad kasvõi hetkekski tähelepanu, või head sõna, igapäevaselt mitte vaid pandeemia ajal.

Miks küll seda päris maailma siis tavapäeval ei nähta?