Foto: klicky_ke_zdravi/ pixabay.com

“Üle hulga aja poolvaba päev. Mõtisklesin veidi ja jõudsin järeldusele, et koroonal on tohutult kaasnevaid sümptomeid. Ja ei, ma ei räägi köhast,” kirjutab oma Facebooki seinal terapeut ja vaimse tervise õde Kaia-Kaire Hunt.

Valikuline nägemine

Valikuline nägemine on vist üks koroona peamiseid kõrvalmõjusid. Peale maskide ja püsi-kodus-siis-meid-sureb-vähem kõvera nagu midagi muud polekski.

Üks arstitudeng jagas alles paar päeva tagasi sotsiaalmeedias ühe arutelu all suurte ovatsioonide saatel sedasama püsi-kodus kõverat. Kuidas me oleme jõudnud selleni, et me näeme vaid ühte juppi kogu pildist? Kus on need kõverad, mis näitavad, kui palju on jäänud praegu haigeid ravimata, kes ei ole saanud oma korralisele või isegi erakorralisele vastuvõtule minna? Seda, mis on nende inimeste haigestumiste või hukkumiste arv, näeme muidugi alles tulevikukõverates. Kui näeme.

Eero Merilind õnneks tõstatas vähemalt selle teema ka peavoolus, kui keegi soovib lugeda:  “Eero Merilind: raske ennustada, kumb tapab viimaks rohkem – viirus või plaanilise ravi peatumine”

Kunagi iidsel ajal, enne majandusteaduste magistrantuuri õppisin ma haldusjuhtimise magistriõppes. Seal oli selline aine nagu teaduse metodoloogia. Aine, mis sundis mind lugema asju, mida iial poleks muidu viitsinud ja aine, mis pani nii teadust kui maailma hoopis teistmoodi nägema, sh mõtlema ka seda mis on peale pildi peal nähtuva ka pildi taga ja pildi ümber.

Seal õpitut tänasesse päeva tõstes, võiks ütelda, et aus oleks ka praegu vaadata kogu pilti korraga, kus ka lisaks koroonale ja selle statistikale ka muu elu juurde poogitud.

Rääkides tervishoiust – lisaks koroonale peame pilti lisama ka haiged, kes ei saa praegu arsti juurde või kelle operatsioonid on edasi lükatud; vastsündinud, kes jäävad ilma nahk-naha kontaktist emaga ja esimese söögina nii väärtuslikust emapiimast; lapsed ja noored, kelle jaoks ehk ainuke vaimset tervist hoidev tegevus on olnud trennis käimine; taastusravi vajavad inimesed, kel iga päev võib olla täieliku taastumise kontekstis elulise tähtsusega. Lisaks potentsiaalne suurest majanduslangusest tulenev tervishoiu alarahastatus tulevikus. Teised valdkonnad siia juurde. Kogu pilti üles maalima hakata saaks internet enne täis kui teemad otsa.

Sõna on vaba. Ei, mitte see sõna

Huvitaval kombel on koroona lisaks lõputule viirusehirmule toonud kaasa päris korraliku tsensuuri. Kas olete tähele pannud, kui palju on viimasel ajal netist, sh ka eestikeelsest peavoolumeediast kadunud infot koroona kohta?
Ei, ma ei räägi Ickest ja Wilcockist ja teistest vandenõuteoreetikutest (mille puhul on tegelikult loogiline, et need kaovad, sest üks õige vandenõuteooria poleks mingi vandenõuteooria kui see ära ei kaoks vahepeal ).

Ma räägin täiesti tavalisest, aga teise nurga alt teemapüstitusest. Suurmeediakorporatsioon on õnnelik, et sai faktikontrollija tiitli Facebookis, sest nüüd on nende abiga sotsiaalmeedias vähem jama ja valeinfot. Te imestate, et teie Facebooki lehelt kaob asju? Ei, see pole mitte keegi Suur Vend kaugel, vaid keegi sinu kodutänaval. Sest tema teab, mis on tegelik tõde. Mitte ainult peavoolumeedias, vaid ka sinu seinal. Ära kirjuta jama, ütlevad nad. Arva ja ütle, nagu meie, ütlevad nad. Oot, mida see meenutabki kui on olemas üks ultimatiivne tõde…

Vestlesin just oma Singapuri sõpradega, kes samuti olid mures seal leviva tsensuuri tõttu. Pole, hullu, lohutasin. Meil siin on nõukaaja taust. Mina ja minust vanem generatsioon teab, kuidas kasutada trükimasinat ja kopeerpaberit, lõõpisin. Aga äkki see ei olegi nali. Igatahes – mul on kopeerpaber olemas.

Pavelmarozovlikkus ja “vennaarm”

Koroona-ajastut ilmestavad uued religioonid – maskireligioon, eemalehoidmisereligioon. Paraku on religiooniga ikka see häda, et sellest võib asjaolude kokkulangevusel tekkida fanatism.

Sattusin paar päeva tagasi lugema Anvar Samosti sulest ühte väga head mõtisklust. Ja isegi kui ma pole eriline Samosti-fänn, leian, et ta on taas kord üks vähestest, kes peavoolus selle teema tõstatab:  “Anvar Samost: kes meid keti otsa paneb?”. “Üks tee orjusse on hästi tuntud: jõuline ja jõhker, hierarhiliselt ülalt alla käsu korras ellu viidav. Teine on hiiliv – aktivistide poolt valedeks hinnatud mõtete, tegude ja tavade tõrjumine, vaikiva enamuse vabaduse järjekindel marginaliseerimine seda näiva turvalisuse ja ühetaolisuse vastu vahetades. Välja jõuame siiski mõlemal juhul mittevabasse ühiskonda, kus üksikisikul ei ole peaaegu mingeid valikuid.” Ai, eksole.

Me ilmselt kõik teame tublisid viielisi süsteemis, kes teevad neid kõnesid politseisse, kui näevad nurgal kolme inimest kõrvuti seismas. Tean lugu, kus kaevati selle peale, et nähti tanklas kahte meest üksteisele kätt andmas. (Mõtlen, mis emotikoni siia lisada. Ei leia ühtegi sobivat). Nägin autot, kus ema oli oma tütre toidukilega täielikult tahapingile isoleerinud, istudes ise teise lapsega ees. Lapse silmad olid kuidagi ebatavaliselt kurvad. Mõtlesin, et kas ta kodus peab ka elama isolatsioonis? Keldris? Kas talle poetatakse toitu ukse alt?

Kõige selle kontekstis meenuvad mulle vanemate ja vanavanemate jutud ühest mitte nii väga kaugest ajast, kus pealekaebamine oli elu osa ja kus vend ei tundnud venda, kui pidi süsteemi jaoks plusspunkte koguma, et seeläbi oma hirmu näiliselt vähendada.

Meenub ka üks teine, vaesem ja harimatum ühiskond. Olen kunagi mõnda aega käinud abis Aasias ühes pidalitõve haiglas. Seal on ka inimesed, kes ei ole haiged, aga ei saa koju minna, sest neid peetakse kaetatuks. Samast ajast ja kohast meenub ühe naise lugu, kes peale alkohoolikust mehe surma kodukülast välja kihutati, sest naine, kelle mees sureb on ju roojane ja neetud ja tal ei ole kohta teiste seas. Meil on küll asjad teistmoodi, teatasin uhkelt tookord, oleme arenenud ja haritud ühiskond, mõistev, empaatiline, solidaarne. Hehh.

Kes julgeb välja ütelda, et kuningas on alasti?

Saan aru, et meedia on täis videoid, kuidas igat viimast kui ühte asja, mida te kunagi olete puutunud, plaanite puutuda või peaaegu oleksite puutunud, tuleb desinfitseerida.

Tundub, et osad inimesed on leidnud maskides ja desovahendites kaduma läinud elu mõtte. Jällegi üks viide Indrek Kiisleri mõtted, mis raputavad näpuotsatäie kainet mõistust hetke olukorda: “Indrek Kiisler: palun veel kord, lõpetage hüsteeria, ma tahan maha minna”

Mina ei taha ka elada maailmas, kus ma piltlikult öeldes pean igat makaraonisarvekest eraldi desinfitseerima, sest lihtsalt ei ole mingit paremat plaani kuidas edasi minna ja see on ainuke asi, mis hoiab mõtlemast tulevikule ja suurele pildile.

Parafraseerides ülaltoodud artiklit: “Kõik me teame, et viirused on tulnud, et meie sekka jääda. Ka viirusetõrje komisjoni juht on nentinud, et eesmärk ei ole selle viiruse täielik väljatõrjumine, sest see pole reaalne.” Miks siis reaalsusega peitust mängida? Kes ütleb välja, et kuningas on alasti?

Ja suur pilt ei lähe ikka kokku

Kõige selle taustal, kus maailm justkui ägab pandeemia all, jätkab suur osa maailmast siiski toimimist nii, nagu eksisteeriksid epideemilised haigused kusagil omaette maailmas või et hetke olukord on paha uni, mis enam kunagi tagasi ei tule.

Vat see on minu jaoks kõige suurem müstika. Teada on, et looduse hävitamine toob kaasa tulevikus aina suuremaid pandeemiaid, mistõttu võib arvata, et praegune on veid rabe vihmahoog enne suurt tormi.

Üks hea lugemine, mis viimasel ajal silma jäi on siin:  “Uued pandeemiad on siin, et jääda, kuiinimkondei muutu”.“Koroonaviirus on märk sellest, et inimene ei suuda loodust endale allutada, vaid peab eksisteerima jätkusuutlikkus elukeskkonnas,mis on suunatud säästvale arengule”. Tundub loogiline, kas pole?
Maailmas mitmel pool vähendatakse suurtootmiste keskkonnanõudeid, et “kaotatud aeg tasa teha”.

Ja lisaks siinsamas, samal ajal, meie omal maal on institutsioon nimeks RMK, kes kavatseb teha raierahu ajal lageraideid ja soovib, et riik osa kaitsealuseid metsi kaitse alt välja arvaks, et saaks raiuda, sest majandusmets hakkab otsa saama.

Muidu võiks ju hüüda, et Jumal, sa näed ja ei mürista, kuid tuleb tõdeda – ta juba ju müristabki. Lihtsalt osadel on kõrvad lukus.

Kaia-Kaire Hunt

Allikas: Facebook