Foto: PressFeatures / pixabay.com

“Kas päriselt ka on selles küsimus? Kas päriselt ka on see tegelik teema, mille üle on vaja jaurata, tekitada konflikte, vastandada tuntud inimesi lihtrahvaga? Kas lausmaskikandmine lõpetab pandeemia, avab majanduse, peatab valedel põhinevate numbrite levitamise või avab suu teadlastel, kes näevad iga päev pealt seda, et rahva vaimne tervis on katkemise piiril, kus paljude ei suuda ega jaksa,” küsib sulesepp ja fotograaf Tarvo Alev.

Ometi on koroonahüsteeria kampaania teravik praegu suunatud just maskidele. Ma ei hakka selles artiklis täna lahkama teemat, kas maskidest on kasu või ei, kas mask on pigem kasulik või kahjulik. Soovin arutleda hoopis selle üle, kuidas maskinõue on lõhestanud rahvast ja pööranud inimesed omavahel tülli ning kuidas see teema on rakendatud poliitilise võitluse vankri ette.

Detsembri alguses veetsin nädala Inglismaal, käies seal abiks ühel oma tuttaval fotograafil ja me tegime iga päev fotosessioone riigi erinevates paikades. Startisime hommikuti enne päikesetõusu ja sõitsime vahel tunni, vahel kaks. Ühel hommikul sõitsime läbi looduskauni Inglismaa maapiirkonna. Taevas oli selge ja päike just tõusis – kogu silmapiir kumas roosakates toonides ning keskkond oli maagiline nagu mõnes pastoraalses filmis. Puudu jäi vaid vanade majade vahelt välja sõitev hobuvanker, milles istumas lossipreilid ja kaabuga härrad. Ühesõnaga, täielik idüll, võrratu vaatepilt ja hetk. Kuni selle hetkeni, kui tänavale ilmusid inimesed, kes kandsid maski. Imeline meeleolu hajus hetkega. Korraga jõudis mu teadvusesse tagasi see uus reaalsus. Kui poleks olnud neid maske, siis oleks see idüll jätkunud. Mida need maskid siis tegelikult tegid? Need mõjutasid minu maailmapilti, meenutades seda aimamatut ohtu ja käivitades mõtte, et olukord maailmas on kriitiline ja pole enam endine.

Seesama teadvuse muutus toimub siis, kui jalutan omas mõtetes olles kaubanduskeskuses ja äkki keegi kommenteerib sarkastiliselt ja pahaselt: „Kus on teie mask!“ Või kui avan sotsiaalmeediakanali, kus mõni tuntud laulja või telenägu seletab noomival toonil, et tema sissetulek on vähenenud ja selles on süüdi teised inimesed, kes ei kanna maski.

Viha hoolimise sildi all?

Kallid inimesed, kas te saate üldse aru, mis teiega toimub? Kui pillute sotsiaalmeedias teistele süüdistusi, kasutades sõnu „idioot“, „lammas“, „lamemaalane“, „poolearuline“ vms. Mis on selle eesmärk ja miks selline sõnavõtt üldse vajalik on?

Te olete ilmselt saanud kuskilt kätte infokillu, mille põhjal hindate, et teie arusaam on ainuõige, võtate eeskuju mõnest kuulsamast inimesest ning siis lihtsalt lähete ja pasundate oma tõde ning sõimate valimatult teist inimest, rääkides samal ajal ise hoolimisest. Kas selliselt väljendategi oma hoolimist?

Tuntud inimesed, kes te asute eestkõnelejaks ning teisi arvustate ja noomite, kas te teete seda omast vabast tahtest, heast soovist kedagi aidata või on selle taga mingi muu motiiv? Ehk mingi isiklik sisemine vastuolu või majanduslikult halvenenud olukord? Või on teie endaga hoopis manipuleeritud, et ära kasutada teie nime ja kuulsust, et asuksite sellisesse ebameeldivasse võitlusesse isegi täpselt teadmata, mille või kelle nimel?

Poliitilisele eliidile pole midagi kergemat, kui ära kasutada segast aega, tüllipööranud rahvast ja ärahirmutatud inimesi, kelle peamine tähelepanu on kas hirmul või siis sellel, kuidas saaks naabrimehe või -naise suunas pori loopida. Meie, lihtinimesed loeme aga agaralt igapäevaseid numbreid, kus jätkuvalt loetletakse surnud inimeste arvu, kes väidetavalt on hukkunud vaid ühe viirusega nende kehas, tõlgendame selle viiruse nakkuseks, nakkuse haiguseks ja selle haiguse surmapõhjuseks ning siis keskendume sellele, kes ja kus kandis või ei kandnud näo eest riidelappi ning otsime väljundit, kuidas selle info tuules saaks teistega tüli norida.

Kuidas see mehhanism siis ikkagi toimub? Inimese psühholoogia on kohati üsna lihtne. Selleks ei pea olema õppinud psühholoogiat pikki aastaid, saamaks aru, et kui vajutada õigetele nuppudele, siis saab mõjutada teisi inimesi. Terve aasta jooksul on väga ühtlaselt meedia kaudu tulnud väga sarnane info ja täpselt ühtsel viisil. Näiteks telerist tuleb päeva jooksul õhtuse uudissaate reklaamlõik, mida korratakse rohkelt. Sealne sõnum on lühike, konkreetne ja enamasti šokeeriv. Tuuakse välja mingi skandaal, suurendatakse inimeste ärevust, vajutades hirmunupule, aga samal ajal ka ärgitatakse uudishimu. See on nagu süsteemne programmeerimine – üks ja sama sõnum, mida saab võrrelda metsateega. Kui algselt on tavaline mets, siis käies sealt läbi ühe korra, ei jää maha pea ühtegi jälge. Käies sama rada pidi iga päev, hakkab tekkima jalgrada, mis muutub ühel päeval juba teerajaks – see muudkui süveneb ja laieneb. Kuni lõpuks on ees lai metsatee ja inimesel ei tule enam mõttessegi sellelt rajalt maha astuda ning rajada uus tee või minna iga päev mööda erinevat sihti.

Täpselt seesama toimub ka inimese teadvuses: kui inimene keskendub pidevalt ühele ja samale asjale, siis tekib sinna n-ö sissekäidud rada. Enamasti inimene ei saa aru, et see rada pole isegi tema enda valitud, vaid on sinna oskuslikult tekitatud. Tal ei tule pähegi, et peaks sealt rajalt kõrvale astuma, sest ka paljud teised inimesed käivad ju sama rada pidi, ka nende telekanalist on tulnud täpselt seesama programm. Ka poodi külastades kajab kõlaritest iga päev üks ja sama „mantra“: „Terviseameti teadanne – oht on tagasi.“ Kogu aeg tuksub peaks üks ja sama lause „Oht on tagasi!“ või siis telerist-ajalehtedest välja paisatud info „Olukord on äärmiselt kriitiline“. Ehk siis tõlgendatuna selliselt: „Täna suri 10 inimest, aga juba homme võib see olla sinu lähedane, see võid olla sina ise!“ Nii ongi vajutatud inimese kõige suuremale hirmule, milleks on surmahirm. See käivitab kehas automaatse ellujäämistungi ja isegi kui inimene seda ise ei teadvusta, siis mingil tasandil hakkab ta tundma hirmu ning sellest hirmust juhinduma.

Mida teised küll minust arvavad?

Järgmine suur hirm, mis piirab inimeste vabadust, on „Mida teised minust arvavad“. See on salakaval tööriist, sest igal sammul püütakse sulle sisendada, et kõik peavad olema samasugused ja teistest ei tohi erineda. Ka kooli- ja haridussüsteem toodab seda arusaama väga jäigalt ja pidevalt. Kui mõtled kindlal viisil, siis saad preemiaks hinde 5 ja kui sa mõtled teisiti, siis saad hindeks 2 või 3. Või isegi lasteaias – kui laps käitub teisiti, siis tehakse talle „häbi-häbi“ ja näidatakse näpuga, naeruvääristatakse ning alandatakse. Jah, tean, et tänasel päeval tuleb seda vähem ette, aga on muud analoogsed meetodid, kuidas selline mõtteviis süveneb.

Ometi selline käitumine ju lõpeb täiskasvanueas? Oh ei, naiivitarid! See läheb ainult hullemaks. Näiteks kui üks mees tõstatas paar aastat tagasi küsimuse, kas võib olla, et maakera polegi ümmargune, siis sellest on saanud lausa üleriiklik alandamise sümbol koos mõnitava sildistusega „lamemaalane“. Mitte keegi ei mäleta, et algselt üritas see mees näidata seda, et mõelda võib ka kastist välja, teisiti, ja ei pea võtma omaks ühtegi tõde, milles ei olda tegelikult kindel. Ta tõi välja selle, et tegelikult ei ole inimesed ise teinud ühtegi teaduslikku testi, ei ole seda uurinud, vaid lähtuvad ainult sellest, et kui oled laps ja keegi autoriteetne suunas sõrme gloobusele ja ütles: „Selline on maakera. Ma tean seda seepärast, et kui ma ise olin laps, siis mulle öeldi ka seda.“

Tõin selle teema siin teadlikult välja seetõttu, et „lamemaalaseks“ sildistamine on üks peamisi argumente tänasel päeval, mida kasutatakse olukorras, kus pole ühtegi arukat argumenti ja kus inimese mõistus tegelikult lühisesse jookseb. Selle asemel, et oma teadmatust tunnistada, on lihtsam mõnitada ja teist alandada. Seda nimetatakse tänasel päeval aga „hoolimiseks“. Selle lamemaalase sildiga toimubki seesama „häbi-häbi“ alandamine, kus näidatakse inimesele, et ta mõtleb teisiti, on erinev ja seega on see piisav alus tema avalikuks naeruvääristamiseks.

Just see ongi manipuleerimis- ja mõjutusvahend. Keegi ei soovi, et teda alandatakse või ta muutuks teiste naerualuseks. Seepärast ei saa ka teistest erineda ja seetõttu tekivad ka sisemised pinged. Lihtsam on võtta omaks üldine vool „oht varitseb kõikjal“, „mask päästab maailma“, „kes maski ei kanna, see ei hooli ja on sisuliselt mõrtsukas“ jne.

Kas keegi lugejatest saab väita, et on selle ise välja mõtelnud? Tahaks näha, kas on mõni, kes julgeks jaatavalt vastata? Kui kevadel rääkisid arstid, Terviseamet, telekanalid, muu meedia ühtset juttu, et maskist ei ole kasu, siis ühel hetkel tegi see jutt kannapöörde ja algas suur segadus. Kuulekamad enne seda ei kandnud maski ja siis päevapealt hakkasid seda kasutama. Kuna oskuslikult seoti maskikandmine sõnaga „hoolimine“, siis tekitati koos sellega ka teistest hooliva inimese kuvand. Seda kõigest poole aastaga. Enne seda öeldi avalikult seda, et ära kanna maski, sest mask ei kaitse tervet inimest, ja kui kasutad maski, siis sa ei hooli teistest, sest kellelegi teisele maske ei jätku.

Sellist infot raiutakse inimestele pähe söögi alla ja söögi peale. Keegi ei mõtle kordagi selle suure hoolimise sildi all sellele, et neid maske on täis kõik kohad, kus need ei peaks olema. Need lendlevad tänavatel, parkides, metsa all, prügikastidest kukub neid kümnete viisi välja jne. Kõik need maskid on täis inimeste baktereid, mis lendlevad ringi. Rääkimata sellest, et need reostavad loodust, on kättesaadavad mängivatele lastele, loomadele, lindudele. Kusjuures need hoolijad ei kipu sellest viimasest asjaolust just väga hoolivat. Miks?

Seepärast, et seda ei kuulutata teles. Suur juht ja eeskuju ei ütle, et see oleks probleem. Seal kohal see hoolimine lõpeb, sest seda asjaolu ei naeruvääristata. Sellel kohal lõpeb ka selle inimese surmahirm – see suur hoolimine teistest väljendub ju ainult hoolimist sellest, et inimene ise ei sureks. Täiesti kama kaks teistest. Siinkohal on kindlasti rohkelt vastuvaidlejaid, sest kõige raskem on ju endale tunnistada, et see ongi nii. Eitada on alati lihtsam.

Kuhu me oleme siis kõige sellega välja jõudnud?

Maskist on saanud selle sümbol, et ühed saavad öelda teistele „idioot“ ja teised panna vastu sildistuse „lambad“. Siit võiks luua uudse vanasõna või siis „uussõna“ – „lammas sõimab idiooti, ühed mõistmatud mõlemad“.

Teemaks ei ole ju see, kas kanda maski või mitte. Teemaks on hoopis see, kuidas inimesed elavad oma negatiivseid emotsioone välja teiste peal. Süüdistades, sildistades, alandades, mõnitades ja lausa rünnates teisi inimesi arusaama põhjal, mis on nendesse väljastpoolt teadlikult sisse programmeeritud. Selle taga on inimeste hirmud, mida nad kas tunnistavad või mitte, aga alateadvuses tegutseb see emotsioon omasoodu ja sunnib inimest käituma selliselt, nagu ta võibolla ise tegelikult üldse ei soovikski.

Hirm saab alguse aga sellest pidevast ja ühtlasest inforuumist, mis muudkui taustal korrutab ühte ja sedasama, loetleb surijate arve, räägib kriitilisest olukorrast, teavitab, et oht on tagasi jne. See on väga teadlik programm, et sa ei keskenduks kõige olulisemale –sinule endale, oma elule, et sa ei märkaks, et õues paistab päike, et su lähedased soovivad naeratust, armastust, lähedust. Me oleme nii kinni selles programmis, et ei märkagi, et selles suures surmahirmus jääb elu elamata.

Inimesed ei märka, et nendega lihtlabaselt manipuleeritakse. Tuntud inimesed on rakendatud poliitilise vankri ette. Inimesed on pöördunud tülli oma tuttavatega, rahvas on lõhestunud, toimub igapäevane sõdimine, vaidlemine, süüdistamine ja mõnitamine. Kas sa tegelikult ka tahad seda? Kas sa tegelikult soovid olla selline ja käituda nii? Kas tegelikult ka arvad, et selles seisneb hoolimine? Kas sulle ei tundu, et palju parem oleks elada maailmas, kus ka tegelikult hoolitakse, mitte ei tegeleta hoolimise sildi vaimse vägivallatsemisega?

Tarvo Alev