Foto: Helje Mets

“Tulenevalt järjepidevalt täiendatud Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 282 laiendas ka Haridus- ja Teadusministeerium maskikandmisenõude koolidele ja huviharidusasutustele – seda nii õpetajatele kui üle 12 aasta vanustele lastele. Tänaseks see nõue muutunud küll tungivalt soovituslikuks, siis vabaks valikuks ja siis samal päeval jälle kohustuslikuks,” kirjutab õpetaja ja endine keskkonnaministri nõunik Robert Kiviselg.

Artikkel ilmus algselt Õpetajate Lehes, autori loal ja täiendustega nüüd ka Telegramis.

Vaikides neelatakse järjekordne isikuvabaduste piirang alla ja elu läheb edasi. Kuid kas tõesti loeme uueks normaalsuseks seda, et laps läheb bussiga kooli, mask ees, on koolis, mask ees, läheb huvikooli, mask ees? Iga päev 6‒8 tundi maskis! Kas see ei tee murelikuks? On see vajalik viirusetõrjeks või lihtsalt uue normaalsuse sotsiaalne norm?

Praegu puuduvad igasugused pikaajalised teaduslikud uuringud selle kohta, kuidas mõjub selline pidev iseenda väljahingatava jääkprodukti ning märgunud maskides elavate mikroorganismide sissehingamine füüsilisele tervisele ning kuidas pidev näo katmine mõjutab laste psüühikat. On olnud normaalne, et kui palju õpilasi on ruumis, siis tuulutatakse klassiruume, nüüd aga leitakse, et on palju tervislikum, kui laps, kelle organism alles kujuneb välja, peab väljahingatava õhujäägi otsekohe kopsudesse tagasi tõmbama.

Võrkaiaga sääskede vastu

Tegemist on inimkatsega, mis on oma olemuselt vastuolus meie riigi põhiseadusega, mis sätestab (§18.2), et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. Või on ka inimkatsed üks uue normaalsuse osa ‒ lihtsalt pole põhiseadust jõutud selles osas täiendada?

Meile pealesurutavas põhiõiguste piiramise põhjenduse tarvis võib paljudes valdkondades leida teadlasi nii ühest kui teisest äärmusest ning rakendada saab just seda, mis parajasti kellelegi sobivaim või kasulikum tundub. Teisalt kerkib järjest enam esile uuringuid, mis toovad esile maskide kandmisega kaasnevad ohud ning eelkõige maskide kandmise ebaefektiivsuse antud viirusega võitlemisel. Piltlikult püütakse võrkaiaga võidelda sääskede vastu.

Ka rahvusvahelise farmaatsiakonserni Pfizer Inc. endine projektijuht ja praegune vabariigi valitsuse teadusnõukoja juht Irja Lutsar on öelnud: „Maskide tõhususe taga on väga nõrk teaduspõhisus, aga neid võiks ikkagi kanda. Nagu on juba korduvalt öeldud, siis viirus tuleb maskidest läbi. See on väga väikene viirus, 30 nanomeetrit. Kui need augud teha nii väikesed, siis ei oleks enam hingata võimalik.“

Teadusnõukoja juhi põhjendustes räägitakse sertifitseeritud maskidest, kuid realsuses võib olla maskiks igasugune narts, burka või suurekoeline sall. Nii on see kirjas ka eespool mainitud valitsuse korralduses: „Maskina on käsitatavad ka laiatarbe näokatted (sh ise valmistatud maskid). Nende puudumisel võib nõude täitmiseks piirduda ka suu ja nina samaaegse katmisega, kui katteks kasutatav materjal ja eseme tegumood võimaldab inimesel käsi kasutamata seda vajaliku aja näokattena kasutada (näiteks kaelussallid, mis püsivad nina ja suu ees, kui need ette tõmmata.“

Sellest tulenevalt on raske leida maski nõudest teaduspõhist loogikat. Pigem võib jääda mulje, et nägude katmise eesmärk on vaid nägude katmise korraldusele allumine.

Hinnake olukorda kriitiliselt!

Siiski, süvenenult ka selle korralduse seletuskirja lugedes ei pea esmapilgul ülikarm nõue päris paika.

• Maski ei pea kandma inimesed, kellel maski kandmine ei ole tervislikel põhjustel või tegevuse iseloomu tõttu või muid olulisi põhjuseid arvestades võimalik (nt hingamisraskuste, teatud psüühikahäirete, allergiate tõttu), töö või tegevuse iseloomu tõttu.
• Korralduse järgi ei pea isikud tõendama meditsiinilist näidustust või muud erivajadust, muuhulgas seda, et maski ei ole võimalik kanda, eraldiseisva tõendiga. Piisavaks loetakse isikute ütlusi selle kohta, et neil esinevad vastunäidustused maskikandmisele.
• Lisaks ei laiene maskikandmise kohustus avalikes siseruumides olukordadele, kus on tagatud igal ajal rohkem kui kahemeetrine vahemaa teiste isikutega või eraldatus (näiteks klaasiga eraldatud ühissõidukijuhid), ühissõidukis puuduvad teised inimesed jne.

Maskide nõudmine ei tekitaks kriitikat, kui oleks aastaga osatud nende meditsiiniline vajadus ja pideva maskikandmise ohutus (just lastele) veenvalt ja teaduspõhiselt ära põhjendada. Sama mõte mõlgub kindlasti peas üsna paljudel, ka neil, kes seni on kohusetundlikult maskikandmise nõuet järginud ning kujutavad ette, mis tunne on lapsel tundide kaupa maskitatuna koolipingis istuda.

Lõpetuseks. Tulenevalt haridus- ja teadusministeeriumi nõudest kujundada haridusasutustes maskist uus normaalsus, peab iga lapsevanem kujunenud olukorda oma lapse füüsilisele ja vaimsele tervisele mõeldes äärmiselt kriitiliselt hindama. Oluline on teada oma õigusi ja kohustusi, seda just praegu kujundatavas uues normaalsuses, kus korralduste tõlgendamisel kiputakse omavolitsema või tahetakse teadmiste puudumisel olla tubli käsutäitja.

Robert Kiviselg

Foto: Helje Mets