Fotokollaaž: gremlin / Getty Images Signature + Imágenes de Maksym Yemelyanov + Canva.com

“Ma nõustun Noam Chomskyga harva, kuid ta tegi Russell Brandile antud intervjuus julge avalduse, mis köitis mu tähelepanu. Ta väitis, et me elame praegu mingis totalitaarses süsteemis, mis on hullem kui endine Nõukogude Liit. Chomsky toob näitena Ukraina sõja kajastamise. Ei saa öelda ühtegi sõna, mis kalduks kõrvale domineerivast narratiivist ja inimene, kes seda ütleb, on määrdunud ja tühistatud. Kuid domineeriv narratiiv sellest sõjast on regulaarselt osutunud valeks. (Kas me ikka usume, et Venemaa lasi õhku Nord Streami gaasijuhtme? Võib-olla enam mitte. Kuid kindlasti osutub tõeks, et Venemaa hävitas Kahhovka tammi…),” mõtiskleb kliinilise psühholoogia professor, psühhoanalüütik ja kirjanik Mattias Desmet oma blogis.

Võib-olla polegi nii halb kuulda Ukraina kohta eriarvamusi. Mitte sellepärast, et ma tahan, et inimesed Putinit toetaksid. Aga sellepärast, et sõdu oleks vähe, kui kõik püüaksid oletatavat vaenlast regulaarselt kuulata. Just selle teeb võimatuks praegune tsensuur. Näiteks on Chomsky öelnud, et kommunismi ajal oli Nõukogude Liidus lääne kanaleid lihtsam kuulata kui praegu Ameerika Ühendriikides vene kanaleid. [“Ameerika häält” kuulasid külma sõja ajal idaplokis miljonid inimesed – toim.] 

Chomsky teab nii mõndagi tsensuurist

Ta on kirjutanud selle kohta väga keeruka teooria. Tsensuur tõuseb esile paljude psühholoogiliste, majanduslike ja sotsioloogiliste mehhanismide kaudu. Oluline on näha tsensuuri tekkimise keerukust. Nii väldite paranoilist veendumust, et kogu tsensuur toimub ühe tsentraalselt kontrollitud suure vandenõu kaudu. Samal viisil väldite ka vastupidist: tsentraalselt kontrollitud tsensuuri radikaalset eitamist. Psühholoogiliselt on need kaks omavahel seotud. Niikaua, kui on inimesi, kes ei näe vandenõud kuskil, leidub inimesi, kes näevad vandenõud kõikjal. 

Tsensuur ilmneb eelkõige enesetsensuurina. Inimene on ennast tsenseeriv olend. Ta tahab, et teda armastataks, imetletaks ja ihaldataks; ta kaalub oma sõnu, sest ta väriseb tagasilükkamise ja hülgamise mõtte ees. Ainuüksi see hirm sulgeb ta suu. 

Kuid “tõeline” tsensuur on ohjeldamatu ka meie ühiskonnas. Flaami avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni tegevjuht kehtestas selle aasta alguses vaikimiskäsu — töötajad ei tohi enam organisatsiooni avalikult kritiseerida, vallandamise ähvardusel. Ja mõni kuu hiljem kehtestas Belgia peaminister sarnase nöökiva korralduse: ministrid, kes avalikult kritiseerivad valitsust, on sunnitud tagasi astuma. 

Globaalsed institutsioonid näitavad eeskuju riiklikele institutsioonidele  

Lisaks faktikontrollijate armeele nimetas ÜRO ametisse üle 100 000 digitaalse esmareageerija. Nende ülesanne: astuda teisitimõtlejate häältele sotsiaalmeedias kiirelt vastu “täpse ja usaldusväärse teabega”. Samuti ei varja nad oma koostööd sotsiaalmeedia platvormidega. Koroonakriisi ajal maksis Facebook koguni 35 000 inimesele, kes koos tehisintellektiga tsenseerisid üle 12 miljoni sõnumi, mis levitasid nn valeinfot COVID-19 ja vaktsiinide kohta. Ka Ameerika valitsus tegeleb aktiivselt tsensuuriga. Bideni administratsiooni ametnikud ja valitsusasutused teevad koostööd suurte tehnoloogiafirmadega, et tsenseerida sõnumeid sotsiaalmeedias. Õnneks peatas föderaalkohtunik hiljuti [ajutise ettekirjutusega] selle koostöö. Märkus: see näitab, et totalitaarsetele tendentsidele pannakse meie ühiskonnas endiselt piir ette. 

Tsenseeritute hulgas olid maailmaklassi biomeditsiini eksperdid, nagu dr Peter McCullough, dr Robert Malone, dr Jay Bhattacharya ja dr Aseem Malhotra. Nagu väidab hiljutine arvamusartikkel Wall Street Journalis, muutub üha ilmsemaks, et neil tsenseeritud ekspertidel oli pandeemiale reageerimise kritiseerimises ülekaalukalt õigus ja et nende häälte kuulamise lubamine oleks dramaatiliselt vähendanud tarbetut hävingut, kannatusi ja avalikkuse usalduse kaotust avalike institutsioonide vastu. Kuid see ei ole takistanud ÜRO-d ja teisi ülemaailmseid institutsioone tsensuuri kahekordistamast. 

Ka poliitikud on sellesse tõmmatud. Hollandis tehakse jõupingutusi, et keelustada erakond Demokraatia Foorum; Ameerika presidendikandidaadi Robert F. Kennedy noorema videod eemaldatakse YouTube’ist kui “võltsuudised”; Bideni administratsioon tahab Trumpi trellide taha – üks kõik mis vahendite abil. Kas Trumpi vangistamise püüd on tingitud üksnes kuritegude kahtlusest? Kui see on nii, siis miks ei ole Obamad ja Clintonid sidemete tõttu Jeffrey Epsteiniga samamoodi kontrolli all? Ja miks ei uuritud kunagi seda, et George W. Bush kutsus esile laastava sõja väitega Iraagi massihävitusrelvade kohta [mida kunagi ei leitud – toim.] ?

See on sisuliselt lihtne. Sallimatus ei ole suunatud neile, kes seadust rikuvad. Sallimatus on suunatud neile, kes on vastuolus domineeriva ideoloogiaga. Ja see kasvab kogu süsteemis – nii globaalsete ja riiklike institutsioonide tasandil ning ka üksikisikute tasandil. 

Chomsky märgib keerutamata, et täna elame me läänes totalitaarses süsteemis. See on üsna erakordne väide. Herbert Marcuse osutas samale asjale oma 1964. aasta raamatus “Ühemõõtmeline inimene“. Ta ütles, et kuigi Natsi-Saksamaa võis langeda, on Euroopa sisuliselt ikkagi totalitaarne ühiskond. Seejärel koostas CIA tema kohta 500-leheküljelise toimiku. Raamatute kirjutamine, milles hoiatate totalitarismi eest, ei saa alati hea vastuvõtu osaliseks. Usaldage mind, ma tean. 

Äsja tärganud totalitarism ei ole oma olemuselt niivõrd fašistlik või kommunistlik. See on tehnokraatlik. Esile on kerkimas totalitarism, mida juhivad “eksperdid” ja mida jõustatakse tehnoloogiliste vahenditega, mille sarnaseid pole maailm kunagi näinud – kuni tänaseni. 

Esialgu tähendab see omamoodi “sametkinnastes” totalitarismi, mis üritab röövida elanikkonnalt selle (vaimse) vabaduse enam-vähem vägivallatute mõjutustehnikate abil, nagu nügimine, mõjuisikute ja ajakirjanike palkamine eelistatud narratiivide istutamiseks ja reklaamimiseks, kriitiliste sõnumite mahasurumine sotsiaalmeedias algoritmi abil jne. Arvata, et sellised tehnikad on ohutud, on psühholoogiliselt naiivne. See taandub alati manipuleerivale kommunikatsioonile. See, kes moonutab kõnet, moonutab inimsuhteid; see, kes moonutab inimsuhteid, moonutab eksistentsi. Kõigepealt sõnas, siis teos. 

Olen ettevaatlikum kui Chomsky ja Marcuse. Ma hoiatan, et meil on oht areneda totalitaarseks ühiskonnaks – mitte, et me veel seal oleksime. Kuid sellise nüansi väljatoomine on mõnikord kasutu. Üks kaasprofessor kirjeldas mind hiljuti paremäärmusluse õppepäeval kui “valitsusvastase äärmusluse ideoloogi”. Tavaliselt puhkeksin naerma. Kuid mu naeratus värises natuke. Ma ei saa välistada võimalust, et mu kolleeg usub seda tõsimeeli. 

Mattias Desmet

Allikas: Substack 

Tõlke toimetasid Revo Jaansoo ja Mariann Joonas