Foto: ekraanikuva

Avaldame katkendid Bitcoin Eesti podcasti eestvedaja Viljam Valdmaa raamatust “Miks maailm ei toimi?” Ehk alustava anarhisti käsiraamat 21. sajandil“. Kolmest artiklist koosneva tutvustuse esimene osa “Raha ja vabadus” keskendub rahandussüsteemi kontrollimisele poliitikute ja bürokraatide poolt ehk probleemile, mis maskeerib iseennast lahenduseks.

Tänapäevases riigi patriootliku tähtsuse ja ülimuslikkuse propagandas elanud inimestel on väga keeruline ette kujutada maailma, kus individuaalne vabadus oleks olulisemal kohal kui valitsuse kontroll majanduse üle. Kuid ometi on see täiesti mõeldav ning mitte nii utoopiline kui esmapilgul tunduda võib. Ning sel kõigel on fundamentaalne seos rahaga.

Kullastandardil või muul tugeval rahal põhineval ühiskonnas pidi valitsus toimima tänapäevaks mõeldamatul viisil: ta pidi olema rahanduspoliitiliselt vastutustundlik. Poliitikutel polnud võimalik rahavaru suurendada ja nad pidid omama finantsvastutust ning järgima finantsreegleid, mis kehtivad igale normaalsele ühiskonna liikmele.

21. sajandiks oleme sellest kaugele liikunud. Moodsa aja suurim pettus on, et valitsused ja pangad peavad raha kontrollima ning vajadusel selle ringlust suurendama või vähendama. Enamjaolt ikkagi suurendama. See on vaieldamatult kogu peavoolu majandusteaduse ja poliitika algpunkt olenemata sellest, et selle õigustuseks tõendid absoluutselt puuduvad ning iga katse rahandussüsteemi tsentraalselt reguleerida lõpeb varem või hiljem majanduskriisiga.

Rahandussüsteemi kontrollimine poliitikute ja bürokraatide poolt on probleem, mis maskeerib iseennast lahenduseks. See on nagu mis iganes narkootikum, mis alguses tekitab hea enesetunde, kuid niipea kui mõju kaob, on enesetunne selle võrra halvem. Siis saabub koht, kus tuleb vastu võtta otsus: kannatada need järelmõjud ära või võtta uus doos, tehes lõpuks vältimatud järelmõjud veelgi valusamaks. Praeguses majanduses toimub konstantselt uue doosi võtmine läbi uue raha loomise.

Peavoolu majandus”teadlased”, poliitikud ja akadeemikud vaidlevad ning süüdistavad üksteist konstantselt vaestest mitte-hoolimises, keskkonna saastamises, ebavõrdsusega mitte-tegelemises ning kõigis vähegi võimalikes muudes probleemides. Kuid ühes asjas on nad kõik ühel meelel: valitsus peab kontrollima raha ning rahavaru, seda peamiselt suurendades. Lisaks nõuavad needsamad teadjainimesed valitsuselt pidevalt toetusi, et oma uurimustööd sel teemal jätkata, tänu millele jõuavad nad automaatselt ikka ja jälle järelduseni, et valitsus peab järjest suurenevat osa majandusest ja rahandusest kontrollima. Ning viis selle tegemiseks on peaaegu alati raha loomine tühjast õhust ettekäändega, et sellisel puhul on ühiskonnas rohkem finantsi mida kulutada ning läbi selle toimub majanduskasv.

Kogu peavoolu majandusteadus baseerub teesil, et mida rohkem inimesed kulutavad, seda paremini läheb majandusel. Tõde on aga, et rahavaru konstantselt suurendades tehakse raha säästmine ja selle hilisem investeerimine inimestele vähem atraktiivsemaks, mille tulemusel inimesed keskenduvad mitte tuleviku ülesehitamisele, vaid hetkelisele heaolule. See viib tarbijakultuurini, kus inimesed elavad selleks, et osta järjest rohkem mõttetuid plastikvidinaid, mida nad tegelikult ei vaja. Kui alternatiiv raha kulutamisele on raha väärtuse langus päevast päeva ja aastast aastasse, siis võib sama hästi kohe kõik ära kulutada. Kõik see väljendub aina suurenevas suutmatuses tuleviku nimel vaeva näha ning seda asendab hetke heaolu homse arvelt.

Kogu peavoolu majandusteaduse kõrval eksisteerib tänapäeval ka klassikaline majandusteadus, mis on aastasadade, kui mitte aastatuhandete pikkuse uurimuse ja töö tulemus. Klassikalist majanduskoolkonda nimetatakse ka Austria majanduskoolkonnaks. Vahemärkusena tuleb öelda, et oma nime sai see koolkond, kuna 19. sajandi teises poolest koondusid maailma tipp-majandusteadlased ja ühiskonnafilosoofid Viini, Austriasse. Muu seos Austria või selle riigi majandusega puudub.

Klassikalise majanduskoolkonna teooria kohaselt saab rahaks see kaup, mida on üle ühiskonna kõige lihtsam teiste kaupade vastu vahetada. Ehk, ülioluline erinevus tänapäeva peavoolu majandusteadusega on see, et kui riigi akadeemikute ja poliitikute arvates määrab raha riik, siis klassikaline majandusteadus ütleb, et raha saab olla ainult see vahetusmeedium, mille kõik ühiskonnaliikmed ise vabatahtliku koostöö alusel valivad. See koolkond saab aru, et inimeste ja ühiskonna vabadus saab eksisteerida ainult siis, kui on kasutusel raha, mille varusid valitsevad institutsioonid suurendada ei saa.

Kui rahavaru on piiratud/piiritletud, siis põhjustab tehnoloogiline areng ajapikku hindade langust, mis tähendab, et inimestel on võimalus rikkust tulevikku edasi kanda, kus ka rohkem tarbimist toimuda saaks. Ainult sedaviisi on võimalik kapitali akumulatsioon, investeerimine ning tänu sellele tööstuse ja majanduse areng. Peavoolu majandus”teadlased” ei suuda mõista säästmise olulisust. Nende mõtlemine mahub kõige rohkem järgneva nelja aasta sisse. Nagu ka kõigi poliitikute, kes neid rahastavad. Raha säästmine tähendab nende jaoks majanduslangust, sest nad ei suuda kaugemale näha mõttetutest majandusnäitajatest, mida meile kõigile läbi massimeedia pidevalt esitletakse. Parem homne saab tulla ainult homsele mõeldes, vastasel juhul võiksime kõik iga päev alkoholijoobes olla ning rämpstoidust toituda, sest korraks tekitab see hea enesetunde. Ühiskond, mis oma tarbimise suhtes tuleviku peale mõtleb, lõpetab lõpuks rikkamana kui hetke-tarbimisühiskond. Seda isegi juhul kui suurem osa sissetulekutest säästetakse.

Kui raha ostujõud püsib või kasvab, on inimesed palju kriitilisemad oma hetke tarbimise suhtes. See tähendab, et neil tekib võimalus säästa osa sissetulekust tuleviku heaks. Praegune tarbimiskultuur, kus poodlemist nähakse kui teraapiat, vajab konstantselt uuemat plastikrämpsu, asendamaks veidi vanemat sedasama rämpsu. Sellisel käitumisel pole kohta maailmas, kus raha hoiab oma ostujõudu üle generatsioonide.

Kõik see aitab mõista, miks kogu majandusele ja ühiskonnale on palju parem raha, mida ei saa tühjast õhust juurde luua. Selline raha on aluseks heaolu kasvule ning see ei lase riigil inimeste varasid läbi inflatsiooni varastada. Selline raha piirab poliitikute ambitsioonikaid plaane, mis on enamasti vaid neile endile ja hetkel valitsevale parteile kasulikud ning ei lase ühiskonna probleeme edasi lükata järgmiste võimuletulevate isikute kaela, kes siis ise omakorda täpselt sedasama teeks.

Pole kokkusattumus, et esimene globaalne sõda sai toimuda ainult tänu keskpankade kontrollile rahavaru üle. Pole vaja tuumafüüsiku aju, et aru saada kuidas raha loomine mittemillestki sõdade ja konfliktide tekkimisele kaasa aitab. Esiteks: raha, mille arvu ringluses saavad pangad ja valitsused suurendada ei saa kunagi väljendada ausaid ning moonutuseta kaupade hindu ühiskonnas. Tänu sellele tekivad kaubandusraskused ja kaupade üle- ja alatootmised, muutes koostöö tegemise rahvaste ja riikide vahel järjest rohkem poliitiliseks probleemiks. Teiseks: kui valitsevad institutsioonid saavad iseenda rahastamiseks ükskõik kui palju raha luua, siis on sõdapidavatel riikidel võimalus oma tegevust jätkata seni, kuni mõlemad majandused on täielikult kurnatud ning raha ostujõud kadunud. Kolmandaks: inimesed, kelle kasutada on raha, mis hoiab väärtust üle aastakümnete ja sajandite, on rohkem tulevikule orienteeritud. See tähendab, et nad valivad alati koostöö enne konflikti.

Inimesed, kes väärtustavad homset heaolu, on palju vähema tõenäosusega teistega konfliktis. Konflikt on alati hävitav ja intelligentsed inimesed saavad enamikul juhtudel aru, et vägivallas ja sõjas ei võida keegi, sest isegi võitja oleks pikas perspektiivis parema järje peal siis kui ta poleks konflikti astunud. Kui peaks juhtuma, et osapooled lahendust ei leia, siis on mõttekam lahku minna ning edaspidi mitte üksteist segada. See on ka põhjus, miks me leiame ajalooliselt vähem kuritegevust ühiskondades, kus on toimunud vähem rahatrükki ja raha väärtus on säilinud. Teisisõnu, tugeva raha ühiskonnad.

Riiklikul tasandil on tugevat raha kasutavad ühiskonnad palju vähemtõenäolised sõjapidajad või mis iganes konflikti astujad, sest sellisel juhul paneb raha kogus otsesed piirid valitsustele oma sõjaliste eesmärkide rahastamiseks ning ainuke viis sõdimiseks oleks rahva maksustamine. Valitsus on sellisel juhul kõigepealt konfliktis omaenda rahvaga, sest maksustamise korral näeksid kõik otseselt, kui kulukas sõjapidamine on ning valitsusel oleks järjest keerulisem oma sõjalisi operatsioone jätkata. Aga riik, kes rahastab oma sõjaväge rahaloomega, saab oma tegevust jätkata, saates arve kogu ühiskonnale hiljem läbi raha ostujõu kadumise ja majanduskriiside. Ning kuna seda maksu inimesed otseselt ei näe, siis saab neid probleeme hiljem maskeerida mis iganes kosmiliste jõudude süüks, mille toimimist poliitikud seletada ei suuda. Kõik see aitab selgitada, miks 20. sajand, rahatrüki sajand oli kõige verisem kogu inimkonna ajaloos.

Kõik privilegeeritud ettevõtted ja megainstitutsioonid tänapäeval, mis tegelevad sõjatehnika tootmise ning sõjandusega, on otseses sõltuvuses sõdade toimumisest. Nende püsimajäämine sõltub sõdade säilimisest. Neid rahastavad valitsused ja pangad läbi rahaloome ning terve nende eksistents keerleb sõja vajalikkuse ümber, õigustades järjest rohkem sõjalisi kulutusi.

USA rahastab sõjatööstust rohkem kui kogu ülejäänud maailma riigid kombineeritult ning sealsed sõjainstitutsioonid on kõrgelt huvitatud konfliktide säilimisest üle maailma. Kogu USA geopoliitika jookseb tänu lõpmatule dollarivarule ning ainult tänu sellele saab eksisteerida tõsiasi, et USA sõjavägi on tänapäeval juba pooltes maailma riikides. Kui USA (või mis iganes muu riigi) valitsusel poleks võimu raha trükkida ning sealsed kodanikud peaks kogu sõjategevuse eest üle maailma ette maksma, siis seda kõike toimuda ei saaks.

Tunnusfoto: Pixabay / LV11

Järgneb