Vajadus tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga toimet ja võimalikkust Eestis uurida ja katsetada on väljaspool igasugust kahtlust – isegi juhul, kui kahelda idees endas. Suured ning paljusid inimesi töötuks jätta ähvardavad muudatused töömaastikul näivad homse paratamatusena. Kodanikupalga uurimise algatuse jõudmine Toompeale annaks selge signaali ja suunise, et otsida teed sellisesse tulevikku Eestile sobival viisil. Selleks on vaja algatusele 1000 toetusallkirja, millest on hetkel veel 260 puudu, kirjutab kodanikupalga eestkõneleja Jaanus Nurmoja.

Kuid rutakem hetkeks ajast ette – kujutlegem, et algatus on juba jõudnud riigikogu saali ning käib vaidlust selle üle, et kui tingimusteta põhisissetulek peaks Eestis kehtestatama, siis kellele seda maksta tuleks. Kas suudaksite endale ette kujutada rahvuslast, kes nõustuks väitega, et seda tuleks maksta absoluutselt kõigile seaduslikele elanikele? Või globalisti, kellele meeldiks mõte, et see võiks Eestis olla ainult eestlastele? Vaevalt.

Nüüd managem silme ette järgmine skeem.

1. Kodanikupalga kehtestamise korral on selle saamise eelduseks Eesti Vabariigi kodakondsus (muidugi sõltumata emakeelest), kuna vastasel korral võib Eesti osutuda populaarseks sotsiaalabiturismi objektiks. Siis ongi ta sõna otseses mõttes kodanikupalk.Umbes paar-kolmkümmend aastat hiljem võib kaaluda ka saajateringi laiendamist kõigile elanikele – seda aga juhul, kui Euroopas ja maaiimas on piisavalt kodanikupalgaga riike ning Eestis on mittekodanikest püsielanikud valdavalt otsustanud Eesti kodakondsuse kasuks ja selle ka saanud (või on lahkunud parematele jahimaadele).

2. Sel ajal, kui kodanikupalka alles katsetatakse, võib mõni testrühm olla mõeldud ainult põliselanikele, teisisõnu eestlastele. Näiteks perekondadele, kes on valmis kaasa lööma nõukogude aja jääknähtude leevendamisele Eesti demograafilises olukorras,  alustama uut elu mõnes Kirde-Eesti venestunud linnas ja/või saama paljulapselisteks ja eluterve õhkkonnaga elurõõmsateks peredeks. Katseaeg aga ei pea tingimata piirduma paari-kolme aastaga, mis iibekäitumise uurimiseks oleks niigi liialt lühike aeg. Põhiosa testist peaks aga toimuma mõnel kindlal territooriumil (näiteks saartel) ning hõlmama mõistagi kõiki seal elavaid kodanikke. Võib-olla kehtiksid täiendavad reeglid uutele tulijatele, lahkujatele ja tagasipöördujatele.

3. Kodanikupalga kehtestamisel jäävad sotsiaaltoetused ja maksumäärad mittekodanikele alles senisel kujul. Sotsiaalabibürokraatia kahaneb aja jooksul niivõrd kuivõrd kahaneb püsielanikest mittekodanike arv.

Kas suudaksime kujutleda nii rahvuslast kui ka globalisti nende kolme punktiga nõustumas? Arvan, et jah.

Kodanikupalgal peaks olema positiivseid külgi mistahes maailmavaatega inimeste silmis. Konservatiive võluks arvatavasti see, et kaob vajadus pere ja iseenda elushoidmise nimel end läbi põletada, tekib rohkem aega perekonna jaoks ning soodsad tingimused rahvastikutaasteks ilma immigratsiooni appi kutsumata. LIberaalidele meeldiks isikuvabaduse aspekt, inimese vabastamine rahakotiahelatest eluliste valikute tegemisel. Vasakpoolsetele peaks kodanikupalk olema meelepärane sotsiaalse õigluse seisukohalt – mittetöötaja elab tagasihoidlikult, kuid väärikalt, täiskohaga töötaja või ettevõtja aga elab lausa hästi ning tuleviks võib ainuke märkimisväärne ebavõrdsus sissetulekutes valitseda üksnes töötajate/ettevõtjate ja mittetöötajate vahel. Parempoolseid peaks aga rõõmustama see, et turumajandus ei kao kuhugi, vaid saab hoopis uue hingamise ning ettevõtluses hakkavad end proovile panema needki, kes varem ei julgenud.

Rääkimata rohelistest, kes on ammu tuntud kodanikupalga poolehoidjatena. Mõni ime. Kodanikupalk soosib elustiili, mis ei tee küll ratsa rikkaks, kuid on loodussõbralik (toidu kasvatamine iseendale, ökokogukonnad jne). Teiseks aga puhastab ühiskonda ja inimsuhteid, eemaldades sealt olulisel määral vaimset saasta ja selle taastootjaid, nagu vaesumishirm, rahakotipõhised sõltuvussuhted, tööturuosaliste ebavõrdsus ja bürokraatia.

Ühiskondlik lepe kodanikupalga asjus ei näi olevat võimatu missioon. Positiivselt meelestatuid on teisteski erakondades peale roheliste ning sisuliselt igal Eesti erakonnal on programmilisi seisukohti, mida kodanikupalga idee toetab. Praegusel ajal ei saa küll loota mingile Euroopa Keskpanga “helikopterirahale” ning kodanikupalga rakendamiseks võib seetõttu minna vaja üsna ebapopulaarseid muudatusi maksudes. Siiski peaks erakondi julgustama mõte, et kui nad kõik mingil kujul kodanikupalga idee taga on, siis ei saa see kellelegi neist “poliitilist enesetappu” tähendada.

Loomulikult oleksid erakonnad vaid üks osa selle “ühiskondliku leppe” osapooltest. Ärgem unustagem teisigi, eelkõige ametiühinguid ja tööandjaid. Ning seda, et kõik algab ikkagi teostatavuse ja mõju uuringust. Kui kodanikupalga idee ise ehk tekitabki kõhklusi, siis uuringule ja katsetamisele peaks olema hoopis lihtsam üksmeelne “jah” ütelda.

Jaanus Nurmoja

PS. Siin saad allkirjastada kodanikupalga uurimise algatuse.

Artikkel ilmus varem ka Kodanikupalk.ee Teataja blogis ja Õhtulehes.

Foto: bigthink.com