Koolialguse puhul pakume teile lugemiseks inspireeriva loo, mille autor Ergo Menov on olnud koolis tööõpetuse õpetaja. Ergo on meile kooli ja õppimise teemal kirjutanud varemgi – rääkides loomingulisest lähenemisest nii lastega suhtlemisel kui ka õppetöös. Sedapuhku räägib ta, millise vaimustusega 14-aastased poisid kokkavad, kui neile selleks võimalus anda.

Poiste tööõpetus ja tüdrukute käsitöö tunnid toimuvad ühel ajal. Tulin mõttele teha vahetustund, kus poisid kokkavad ja tüdrukud teevad puutööd. Rääkisin sellest poistele ja nad võtsid idee kohe vastu. Siis läksin käsitöö õpetaja juurde rääkima. Tema ütles, et kardab nii suurt poiste hulka ja ei taha seda teha. Selle peale lõid mul tulukesed silmis põlema, et teen siis ise poistega kokkamist. Poisid olid üllatunud, et ma oskan süüa teha ja seda neile õpetada.

Menüü pani poisid esialgu nina kirtsutama

Nädala jooksul mõtlesin välja retseptid ja arvutasin toidukogused. Päev enne kokandustundi viisin õpilastele toidunimekirja ja näitasin menüüd: kartuli-porgandi-porru püreesupp, kana-risotto ja kaneelirullid. Poisid polnud toitudest üldse vaimustatud ja virisesid pealekauba. Mina aga jäin endale kindlaks ja ütlesin, et poest on vaja neid toiduaineid.

Oli reede hommik ja sõitsin bussiga kooli. Teel tuli närv sisse ja mõtlesin, et oli mul nüüd vaja seda jama kokku keerata… Jõudsin koolimajja varem, et õppeköögis ettevalmistusi teha ja end seal kodusemalt tunda. Üksi klassis toolil istudes tundsin, kuidas kasvab usk, et suudan tunnid läbi viia.

90-minutiline paaristund läks käima ja algas 3-käigulise menüü valmistamine. Jaotasin õpilased kolme gruppi vastavalt käikudele ja võtsin endale peakoka rolli, õpetades noaga hakkimist, delegeerides ülesandeid ja näidates vajadusel ette, kuidas toitu valmistada. Köögis toimetas 25 õhinas mehehakatist, kes koorisid kartuleid või hakkisid porgandeid, osa majandas aurava pliidi ääres ja kaneelirullide tegijatel jahu lendas täiega. Õppeköögist oli saanud tehas.

Nagu tipptunni tramm, kus tehakse süüa

Saabus paaristunni vahetund. Selleks hetkeks olid toidulõhnad jõudnud kõrvalklassis olevate tüdrukuteni. Kõik see tüdrukute kamp vajus õppekööki sisse, et uudistada, mida nende poisid teevad. Õhus on sädinat ning naeratavaid tüdrukuid ja poisse. Ma ei suutnud uskuda, et klassis on korraga 50 õpilast. Kõik meeskonnad tahavad ju tähelepanu ja korraga! Sellise rahvamassi sees hakkama saada on üsna ulmeline. Õppeköögis käis töö täie auruga ja see nägi välja kui tipptunni tramm, kus tehakse süüa.

Püreesupp ja kana-risoto valmisid ladusalt. Kaneelirulle muudkui tuli ja tuli sealt ahjust plaatide viisi. See oli nagu saiatehas, mis reklaamis ennast lõhnaga igale poole. Isegi 3. korruse õpetajad tulid kaneelisaia lõhna peale kohale. Kõik poisid sõid omatehtud toite isuga, sest mitte midagi ei jäänud järele.

10 minutit enne tunni lõppu ütlesin õpilastele, et kõik see sodi on vaja kokku korjata ja nõud puhtaks pesta, sest vaja on korras õppekööki järgmise paaristunni jaoks. Kohe olin ma kõige ebapopulaarsem tegelane terves maailmas. Vastasin selle peale: “Pool hinnet on teil käes toidu tegemise eest ja kui köök on korda tehtud, on käes ka teine pool hindest.” See oli kõige lühem ja konkreetsem motivatsioonikõne, mis ma iial olen pidanud. Ja see toimis!

Ka direktor tuli lõhna peale kohale

Algas järgmine paaristund. Sama 3-käiguline ring otsast peale. Vahetunnil täitus klass jälle tüdrukute sädinaga. Siis astus klassi kooli direktor ning õpilased tõmbasid seljad sirgu – hetkeks valitses klassis vaikus. Dire oli rõõmsalt üllatunud, et mis saiatehas siin püsti pandud on! Ta maitses toite ja ütles, et sellist poiste kokkamist pole siin koolis varem toimunud.

Kokku oli mul poistega kolm paaristundi, mis kestis kuus tundi. Sellel päeval valmistasime 12 liitrit püreesuppi, 8 kilo kana-risotot ja maagilised 300 kaneelirulli. Õpetajana õppisin seda, et usk iseendasse on kõige olulisem. Sain näidata poistele, kuidas käib toidu tegemine köögis ja see meeldis neile. Point on see, et 14-aastased poisid on üllatavalt osavad toidu valmistamisel ja nad ise tahavad seda teha! Seepärast tuleb neile anda võimalus köögis toimetada rohkem kui üks kord aastas.

Minu isiklik unistus on käia läbi kõik 500 Eestimaa kooli ja õpetada noortele toiduvalmistamist. Kas Eestis on vajadus poistele toidu valmistamise õpetuse järele?

Vinget kooliaastat!

Ergo Menov

Foto: erakogu; camaje.com

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.