Foto: Anemone123/ pixabay.com

Avaldame The Spectatoris 11. septembril ilmunud mõtlemapaneva arvamusloo “Lood, mis on liiga head, et neid kontrollida”, mille autor on Suurbritannia ühiskonnakriitik, kolumnist Toby Young. Tuues näiteks septembri alguses USA prestiižses ajakirjas Rolling Stone ilmunud kirjutise, kuidas Oklahoma haiglad on ummistunud ivermektiinimürgistusega “lollidest” (mis oli sulaselge valeinfo ehk väljamõeldis), kirjutab ta, kuidas “väärinfo” isehakanud faktikontrollijad uurivad iga lugu, mis seab ametliku narratiivi koroonaviiruse kohta kahtluse alla, ignoreerides samas peavoolu sobivaid valeinfol põhinevaid kirjutisi. Miks see nii on?

Septembri alguses avaldas Rolling Stone artikli intervjuust, mille üks erakorralise meditsiini arst oli andnud kohalikule uudistekanalile, kus ta oli telereporteri sõnul öelnud, et tema osariigi haiglad on nii ülekoormatud ivermektiini üledoosi saanud patsientidest, et tulirelvadest haavata saanud patsiente oli nende kõrval väike hulk. Ivermektiin on parasiidivastane ravim, mida kasutatakse hobustel parasiiditõrjeks ja mida vaktsiiniskeptikud on propageerinud kui tõhusat profülaktikat Covid-19 vastu. Covid-vaktsiinide pooldajate jaoks oli see lugu nagu taevamanna: siin oli hulk nii rumalaid, et nad võtsid hobustele mõeldud ravimit, selle asemel, et end süstida inimestele mõeldud vaktsiiniga, ja selle tagajärjed olid ootuspäraselt katastroofilised.

Liiga hea lugu, et kontrollida

Oli ainult üks probleem – see ei olnud tõsi. Oklahoma maapiirkonnas asuv haigla, mis oli teinud koostööd erakorralise meditsiini arstiga, tegi omakorda avalduse, milles öeldi, et ta ei ole ravinud ühtegi patsienti, kellel oleks tekkinud tüsistused seoses ivermektiini võtmisega. Kaks päeva hiljem tegi Rolling Stone avalduse, milles öeldi, et väljaanne “ei ole suutnud sõltumatult kontrollida ühtegi sellist juhtumit”. Kahju, et ajakiri ei püüdnud lugu enne selle avaldamist kontrollida, kuid ilmselt kuulus see rubriiki “liiga hea, et seda kontrollida”. Nii käitusid ka mitmed teised meediaorganisatsioonid, kes kordasid lugu, vaevumata seda kontrollima, sealhulgas Guardian, Newsweek, New York Daily News, Business Insider, The Hill ja MSNBC. Seda kordasid ka CNNi saate “No Lie” saatejuht ja vaktsiinivastaseid müüte kummutava raamatu bestselleri autor. Paradoksaalne, aga seda väikest võltsuudisekillukest kordas ka Marylandi ülikooli akadeemik, kes on spetsialiseerunud väär- ja desinformatsioonile.

On ütlematagi selge, et Twitter ei peatanud ühtegi oma kasutajat valede levitamise eest ning ka ükski Facebooki “sõltumatu faktikontrollija” ei märkinud seda lugu valeks. See on näide sellest, kuidas “väärinfo” isehakanud kontrollijad hea meelega ignoreerivad mõningaid artikleid, sest need kinnitavad nende eelarvamusi, et vaktsiiniskeptikud on ignorantsed lollid. Reeglina uurivad need “faktikontrollijad” iga lugu, mis seab ametliku narratiivi koroonaviiruse kohta kahtluse alla, samas kui neid, mis seda toetavad, nagu see lugu, ignoreeritakse. See seletab, miks ajakirjanikud sellistes lehtedes nagu Guardian jätsid kiiresti kõrvale laborilekke hüpoteesi Sars-CoV-2 päritolu kohta, kuid kiitsid samas fantaasiarikkaid lugusid, mis seostavad Great Barringtoni deklaratsiooni oma kasumi pärast muretsevate hoolimatute ärimeestega.

Maine tähtsam kui tõde

Loomulikult on paljud vaktsiiniskeptikud tõepoolest vandenõuteoreetikud ja näevad seda jultunud topeltstandardit, kui tegemist on “väärinfo” andmisega, mis ei poolda ametlikku versiooni ning organiseeritud katset suruda maha eriarvamusi. Nende jaoks on Covidi pettus osa kuratlikust plaanist, mille on välja mõelnud Bill Gates ja tema miljardäridest kaaslased, et jäljendada Hiina sotsiaalset krediidisüsteemi kogu Läänes, osaliselt enda rikastamiseks, osaliselt oma võimu kindlustamiseks ja osaliselt pahaendelise poliitilise tegevuskava elluviimiseks, kuigi see on sageli küsitav. See on seotud transhumanismi, kliimamuutuste ja Davose inspireeritud sotsialismi versiooniga, kus proletaarlased ei oma midagi ja on õnnelikud.

Nende teooriate puhul rakendan ma Hanloni printsiipi, mis ütleb, et ära kunagi pane pahatahtlikkuse arvele seda, millele rumalus on piisavaks seletuseks, ainult et minu versioonis asendan “rumaluse” “üleolevusega”. Põhjus, miks minu lugupeetud ajakirjanikukolleegid ei taha kontrollida neile räägitud lugusid ja kas lükkavad need tagasi kui valeuudised või kordavad neid evangeeliumina, on see, et nende maine kolleegide silmis on neile tähtsam kui tõde. Info, mis märgistatakse kahtlaseks või küsitavaks, on kõik see, mida usuvad madala staatusega inimesed – Trumpi valijad, Brexiti toetajad –, samas kui lood, mida levitatakse üle maailma, on need, mis kannavad haritud eliidi heakskiitu. Küsimus on staatusega kelkimises.

Neile meeldib kiidelda, et nad juhinduvad tõenditest ja mõistusest – lõppude lõpuks on “teaduse järgimine” järjekordne kõrge staatuse näitaja. Kuid me teame, et need liberaalid ei ole tegelikult huvitatud teadlaste seisukohtadest, sest seal, kus nende enda loodud eliidi arvamusega ühtiv arvamus läheb lahku peavoolu teaduslikust üldarusaamast, näiteks arusaam, et tervete teismeliste vaktsineerimine ei ole väga mõistlik, järgivad nad hea meelega teist ekspertide rühma. Kurb tõde on see, et selliste sotsiaalmeedia platvormide tõttu nagu Twitter, on ajakirjandus muutunud suuresti meelelahutuslikuks elukutseks.

Toby Young

Allikas: Spectator

Pilt: Pixabay / geralt

Tõlkis Kristjan Venno