Eelmisel nädalal lahvatas suur skandaal, kui mees nimega Edward Snowden otsustas ajalehele The Guardian lekitada dokumente, mis tõestavad USA jälgimisriigi ulatust. Kui seni oli pikka aega hoiatatud, et kõigest, mis inimesed internetis teevad, jääb jälg, siis kogu digitaalse info süstemaatilisest kogumisest ja talletamisest valitsuste poolt rääkisid  enamasti vaid n-ö vandenõuteoreetikud. Eilsest paranoiast on tänaseks saanud argitõde.

ERR-i uudisteportaali arvamustoimetaja Rain Kooli kirjutas täna artikli “Nad luuravad meie kõikide järele“. Lugege see läbi ja kujutage hetkeks, et kirjatükk oleks ilmunud kuu aega tagasi Telegramis. Kui paljud seda tõsiselt võtnud oleks? Palju suurem küsimus on aga, kui paljud võtavad seda tõsiselt nüüd? Ja kuhu edasi?

Rain Kooli proovib artikli reipalt kokku võtta: “ainuüksi Youtube’il on üle miljardi kasutaja, nii et tõenäosus, et “mehed mustas” just teie pisipahed oma kalasilmade tähelepanu objektiks valivad, on nii kaduvväike, et see on peaaegu olematu”, justkui privaatsuse kaotanud inimesi lohutada püüdes. Kas peaksimegi pead liiva alla peitma ja lootma, et oleme liiga tähtsusetud, et keegi meid tähele paneks?

Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli pressiesindaja ütles täna, et Merkel tõstatab USA presidendi Barack Obama eelseisva Berliini-visiidi ajal kindlasti ka Ühendriikides avalikuks tulnud salajaste jälgimisprogrammide küsimuse, sest lekkinud andmetest selgus, et USA kogub Euroopast kõige enam andmeid just Saksamaalt.

Ka Eesti Interneti Kogukond avaldas täna arvamust, et meie valitsus peab kodanike põhiseaduslikke õiguseid kaitsma ning ärgitas võtma samme selliste rikkumiste lõpetamiseks. Kuna aga rikkumised on kestnud juba aastaid ning mängivad väga olulist rolli USA luureandmete kogumises, siis kujuneb võitlusest ilmselt kolme peaga lohe tapmine – üks pea raiutakse ehk pika madistamise peale maha, ent kolm kasvavad asemele.

Me elame palju hullumeelsemas maailmas, kui me endale tunnistada tahame. Me ei usu harilikult halba, sest keegi ei jaksa kogu ilma pärast muretseda, endalgi raske. Meid mitte otseselt puudutavaid probleeme võib ju pikka aega edukalt vältida, aga mis siis, kui ärkame ühel päeval maailmas, kus me enam ei taha elada? Edward Snowdeni jaoks see hommik juba koitis ja tema otsustas midagi ette võtta. Nüüd on meie käik.

Maarja Aljas