Protestikandidaat Andres Laiapea kandideerib kohalikel valimistel Viljandi linnas. Tema ainsaks valimislubaduseks on, et valituks osutumisel astub ta tagasi, kuid enda poolt kutsub ta hääletama kõiki neid, kelle arvates peaks kohalikud valimised olema otsevalimised – pingerida moodustuks saadud häälte arvu, mitte valimisnimekirjade alusel. Viimati toimusid selliselt korraldatud valimised Eestis 1939. aastal ning oma arvamusartiklis vaidleb Laiapea vastu seisukohale, nagu oleksid tookordsed valimised läbi kukkunud.

Kuna esindan kohalikel valimistel Viljandi linnas protestikandidaadina ideed minna üle täielikele isikuvalimistele, siis ei saa jätta reageerimata veteranpoliitik Jüri Adamsi poolt Kuku raadio eetris lendu lastud väitele, mille kohaselt andis 1939. aasta meile selles osas juba väga negatiivse õppetunni.

“Selle kohta, kui mu mälu mind ei peta, on ajalooraamatutes kirjas, et kogu Eesti ajaloos ei ole olnud ühtegi nii kehva osavõtuga valimiskampaaniat,“ ütles Adams saates “Vanamehed kolmandalt“.

Paistab, et meie ühiskonna kollektiivse mälu värskendamiseks tasub heita nüüd pilk 1939. aasta oktoobris toimunud kohalike valimiste järel ilmunud ajalehtedesse, mis annavad nendest valimistest veidi detailsema pildi kui härra Adamsi meenutused.

“Nagu selgub, on valimistest osavõtt üldkokkuvõttes olnud võrdlemisi elav. On kohti, kus valimas on käinud kuni 90 prots. hääleõiguslikest. Eriti elav on osavõtt olnud väiksemais linnades,“ kirjutas Päevaleht. “Osavõtu loidusega puutub aga silma Tallinn. Mis on selle põhjuseks, on paari sõnaga raske ütelda. Igatahes on põhjuseid väga mitmesuguseid.“

Valimisaktiivsust langetas seal näiteks see, et Adolf Hitleri kutsel väljarändamiseks valmistunud sakslased, kes elasid peamiselt suuremates linnades ja olid varem poliitiliselt üsna aktiivsed, jätsid massiliselt valimas käimata, sest nende mõtted olid seotud juba oma uue eluruumiga.

Tartu leht Postimees ei häbenenud seda asjaolu ka otsesõnu kuulutada: “Tartus ei võtnud valimistest osa üle 2000 hääleõigusliku sakslasest valija, kes juba lähematel päevadel lahkuvad Tartust,“ raporteeris Postimees. “Eelmistel aastatel on aga just saksa rühmitus valimistest võtnud osa kõige suurema aktiivsusega, mispärast tänavu nende puudumine aitas tunduvalt vähendada hääletamisest osavõtnute protsenti.“

Kui Tallinnas käis valimas vaid kolmandik ja Tartus 45% hääleõiguslikest isikutest, siis Keilas 89% ja Tõrvas 88%, Valgas 77% ja Paides 76%, Viljandis ja Pärnus 65%. Ülisuurel osal Eesti territooriumist (tõenäoliselt enam kui üheksakümnel protsendil) ei ole valimisaktiivsus vabadel valimistel hiljem enam kunagi küündinud nii kõrgele kui 1939. aastal.

Kui sellele kogemusele viidates väidetakse, et üleminek täielikele isikuvalimistele mõjuks valimisaktiivsusele kohalikel valimistel negatiivselt, siis ei mõju see jutt just eriti tõsiseltvõetavalt.

1939. aastal valitses Eestis pingeline, segane ja erandlik olukord, mis tõmbas järsult alla valimisaktiivsuse mõnes suuremas linnas, aga samal ajal oli see paljudes omavalitsustes üle kogu riigi tänapäevaga võrreldes üüratu.

Andres Laiapea

Foto: autori FB lehekülg