Meie postkasti laekus hiljuti üks kriitiline lugejaarvamus demokraatia olemusest, mis on osaliselt inspireeritud Telegrami ilmumata jäänud artiklist rubriigis “Üks rumal küsimus”, kus soovisime ministritelt vastust küsimusele “Mida tähendab sinu jaoks demokraatia”. Ühtegi vastust meieni nende pressiesindaja vahendusel aga ei jõudnud. Lugeja T.R. arvates on see üsna märgilise tähendusega.

Mis on demokraatia? Pealtnäha tundub, et demokraatia toimib, inimesed on enamjaolt rahul, meil on riigi eesotsas inimesed, kes ütlevad meile, mida tohib teha ja mida mitte. Ühesõnaga, inimesed on kontrollitud ja neile ka meeldib see, kuna nad ei saa aru, mis “valimised”, erakondade “annetused” või “riigi poolt toetuse andmine erafirmale” – siinkohal mõtlen siis Estonian Airi, millele toetuse andmine oli ebaseaduslik – tõeliselt on. Riik on kõikvõimas: mina ütlen, teie teete ja ongi minu tahtmine olemas, ühesõnaga, mitte riik, vaid demokraatia.

Demokraatia on kõige ehedamas mõttes inimeste orjastamine. Sul on 1000-eurone palk, millest 80 protsenti ehk 800 eurot tuleb juurde nimelt riigimaksudeks. Neid makse võibki siin ette lugema jääda. Aga võtame asja nii, et inimesed peavad, rõhutan, on kohustatud maksma käibemaksu, tulumaksu ja iga asja ning liigutuse eest, mis meile siin välja on mõeldud. Riik teenib, riik parandab meie raha eest meie elukvaliteeti, tõsi küll, aga seda ainult ca 40 protsendi ulatuses. Ülejäänud 60 protsenti läheb riigipalkadeks, toetuste andmisteks ja igasuguseks mõttetuks juraks, mida rahval enesel vaja ei ole.

Ütleme nüüd siis nii, et kui riik hoolitseks oma rahva eest ja ei mõtleks nii palju teiste riikide/firmade peale, oleks meie käibemaks 8 protsenti maksimum ja pooled maksud, mis meile ette on söödetud, kaotatakse. Poliitikud jätavad endast hea mulje, rahvale meeldib. Demokraatiat kiidetakse sellepärast, et demokraatia tähendab rahvale otsustusvõime andmist, aga mis siis, kui kõik erakonnad ja inimesed ongi juba enne välja valitud ja pannakse sinna valitavate hulka sellepärast, et anda inimestele valik.

Demokraatiat tuleb vaadata uue pilguga – kui kaua selline asi kestab, et ilma meie teadmata võetakse vastu seadusi, mis mõjutavad otseselt meid. Toongi siin näite, kuidas peaministri valimise ajal võeti vastu meeleavaldusevastane seadus. Ainus, kes sellest kirjutada julges, oli Telegram, suurtel uudistelehtedel oli mokk kinni: meie ei tohi kirjutada. Tundub, et midagi on siis mäda, kui rahvale ei räägita rahvast ennast mõjutavatest seadustest.

Kokkuvõtteks ei imestagi selle üle, et ükski minister sellisele küsimusele vastata ei julgenud. Kui keegi ka vastaks, siis ta ülistaks seda süsteemi, kuna ta ise on selles mängus sees.

T.R.

Foto: kikiandtea.com