“Rahvuslusest tahetakse tänapäeva multikultuursemaks muutuvas maailmas teha tonti, mis on täis teistsuguse vihkamist ja sallimatust. See oleks juhul, kui rahvuslus on tugevalt egokeskne, mis näeb ainult oma rahvust, teisi rahvuseid põlates. Teosoofid OSHO ja Jiddu Krishnamurti on unistanud maailmast, kus rahvusi ei eksisteeriks. Kuna nemad peavad rahvusi üheks vastandusmise aluseks, mis on tihedalt seotud inimese egoga, tuues kaasa sõdu ja konflikte. Seega arvavad nad, et rahvuste vabas maailmas on kõigil parem elada. Loomulikult seda seisukohta kinnitavad erinevad etniliste konfliktide näited Aafrikast. Kuid usk sellesse, et rahvuste kadumine konfliktid tulevases maailmas ära kaotaks, on pelgalt lootus,” kirjutab oma blogis Hermo Kuusk.

Nende väitega võib nõustuda ainult osaliselt, see on siis, kui me ei usu inimese arenemisvõimesse. Harmoonilises tasakaalus ja terviklikult arenenud inimeses pole vastuolu globaalse ja lokaalse mina vahel, rahvusluse ja multikultuursuse vahel. Samuti suudavad ka erinevad inimese identiteedid erinevates kihistustes koos eksisteerida , ilma et tekiks nende omavahelist vastuolu.

Maailmas on ligi kuus tuhat keelt. Samas riike on üle kahesaja. Konkreetselt rahvusriike on veelgi vähem. Maailma keelte mitmekesisus väheneb samal kiirusel, kui taime- ja loomaliikidegi mitmekesisus. Ja sellele tuleks samuti tähelepanu pöörata, mitte seda ignoreerida. On selge, et niisamuti, kui on oluline planeedi Maa looduslik mitmekesisus, on oluline hoida keelte ja kultuuride mitmekesisust.

Seega, pole mitte halb rahvuslus kui selline, vaid kuidas me rahvuslusse ja teistesse rahvustesse suhtume. Kuivõrd toidab rahvuslus meie isiksuse EGO-t.

Arukaks rahvusluseks pean ma rahvuslust, mis armastab oma rahvust, aidates kaasa selle hoidmisele ja arengule. Samas toetab ja armastab ka teisi rahvusi maailmas, aidates kaasa ka teistel keeltel ja kultuuridel leida oma kohta. Ka rahavuste ja kultuuride kaitsmine on inimõigused. Sellest kiputakse kahjuks mööda vaatama.

Ideaalses maailmas, peaks olema igal rahvusel omariiklus, kui ta seda ise soovib. Kahjuks on see tänases vastanduvas ja tugevalt EGO-st lähtuvas maailmakorralduses ja inimeste omavahelises suhtluses kahjuks utoopia. Selleks, et arukas rahvuslus sünniks, on vaja inimesel vabaneda oma rahvuslikust enesekesksusest ja väärtustada maailma rahvuste ja kultuuride paljusust. Inimesel peab olema julgus unistavalt mõelda, et kunagi on ka setodel omariiklus.

Hermo Kuusk