Laupäeval oli taas tore päev, kus kogu Eestimaa pidas talguid ning heldimusega meenutasin seda kõige-kõige esimest, kõige suuremat talgupäeva aastate eest, kus sai tehtud puhtaks metsatukad, põllulapid, kuhu prügi oli koondunud ning riik aitas kenasti ka utiliseerida kogu pahna. Tänavu aga hakkasid ennem talgupäevi taas jutud käima, et peame uuesti enda metsi ja põlde puhastama minema ning see pani juurdlema – miks nii? Miks see prügi siis sinna metsa alla jõuab? Miks inimesel tundub lihtsam salaja see sinna viia, riskides trahvide ning ühiskondliku häbiga?

Miks siis eesti inimene ei vii prügi vastavasse punkti. Vastus on väga lihtne – see on liiga kallis. Eesti inimene, kelle palgamäär jääb kõvasti alla Euroopa palgamäärale aga kelle maksud ja hinnad on Euroopaga samal tasemel, ei jõua lihtsalt lisa prügi eest tasuda.

Ehk meie prügipoliitika hinnakiri üleüldiselt ei soosi õigesse kohta ladustamist. Kindlasti ei soosi seda ka monopolide loomine ainulepingute alusel. Väga kahetsusväärne oli, et ETV-s tõstatati küsimus, et kas tuleks veelgi hinda tõsta – ehk põhjustaks veel rohkem reostust.

Läbi karistuste ei kasva laps ega ka täiskasvanu, vaid ikka läbi teadlikkuse ning läbi selle, et asjad tehtaks võimalikult lihtsaks.

Siis kui veel sügavamale prügimajandusse süüvida, leiab veel kummalisemaid seikasid. Nimelt lõpptarbija maksab, et tema prügi ära veetaks. Selle prügi eest saab samas jälle omakorda raha, sest see müüakse edasi ümber töötluseks ning selle lõpp produkti ostab taas inimene ehk lõpptarbija. Näidake mulle mõnd teist tööstusharu, kus iga ahel on selliselt tasustatud?

Vaadates ETV pealt ka toredat doksarja, kuidas meil on elu keskajast siiani tulnud ning kui räägiti köökide arengust, kuidas prügi kokkuostu eest hoopis maksti, siis mina leian, et ka täna motiveeriks see lõpptarbijat kordades rohkem enda prügi sorteerima.

Minu jaoks käib ratas praegu hoopis valet pidi. Lõpptarbija saab igast nurgast karistada ning meeleheitest reostab loodust. Selle asemel, et tegeleda tööstuses pakendite kasutamise vähendamisega konkreetselt, sest toidupoest tuleb neist enamik. Ning panna asjad õigetpidi tööle, ehk prügi on ka täna väga suur väärtus ning seda peaks kokku ostma lõpptarbijalt, mitte inimene ei peaks prügi veo eest peale maksma.

Mis ajast see asi küll vastupidiseks muutus? Miks ei alustata juurpõhjustest vaid karistatakse ahela lõpus sundseisus olevat isikut? Ja kaua me jääme lõputult neid metsaaluseid puhastama? Kaua Eesti inimene jaksab vaikides kõige eest maksta? 

Merle Martinson

Foto: Shutterstock

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.