Praemuna soolama asudes purunes Mihhaili köögis aken, kuid soola asemel kukkusid pannile killud. Ta ei jõudnud tol hommikul hommikusööki süüa. Sireenid ja plahvatused muutsid hommikupooliku vaenulikuks. Miša püüdis umbes tund aega oma isa telefonitsi kätte saada, püüdes mõista, mis toimub.

Traadi teises otsas, Moskvas, helises korrapäratult ja metoodiliselt telefon. Sel ajal tegi Mihhaili isa endale kasutatud teekotiga kollast laket. Ta võttis veekeetja gaasipliidilt ära, vaatas aknast välja, tegi mingisuguse grimassi ja läks raskeid susse lohistades teleka juurde. Telefon helises pikkade signaalidena, kui Kiievist pärit Mihhail üritas Moskvas asuvat isa kätte saada.

Kuni lõpuks sai kätte.
– “Halloo,” vastas Arkadi kuumale telefonile, ajas kriuksuval toolil keha sirgu ja jõi sooja kollast vett.
– “Isa! Kas sa kuulsid, mis täna juhtus?” alustas poeg küsimata pikalt kestva vaikuse kohta ja jätkas vastust ootamata: “Isa, meil käib sõda!” Ukraina kehtestab sõjaseisukorra! Vene tankid tulevad meie poole, sireenid kostavad, plahvatused, inimesed on paanikas… otsivad pommivarjendeid. Naabermajja kukkus mürsk, üks otse inimeste kõrvalt vastu asfalti ja pole selge, mis imega nad ellu jäid! Isa, ma proovisin pangaautomaadist raha välja võtta, aga üle 50 dollari ei saanud, kogu raha võeti sularahaautomaatidest välja…” karjus Mihhail kogeldes.

-“Miša, no Miša, oota jumala eest,” väänlesid isa märjad vuntsid toru kohal, “rahune maha,” jõi kollast teed ja jätkas: “Kõik on korras. No mis kuradi pommivarjendid, missugused mürsud, Miša? Millest sa räägid?” Isa pidas kõne äärmiselt rahulikult, surmvaikselt ja rahustavalt. Hetkeks mõjus isa monotoonne hääl Mihhailile rahustavalt ja selle isaliku oodi saatel tahtis ta end unustada ja magusasse unne magama vajuda.

– “Kõigepealt kuula, mida meie president räägib,” jätkas isa, “ja alles siis heida end paanikasse, võib olla ei lähe seda isegi vaja. Tead sa, paanika on hullem kui tulekahju. Vot kuula. Täna hommikul vaatasin nagu ikka uudiseid. Muidugi ei oodanud ma täna selliseid uudiseid, aga tead, mis ma sulle ütlen, Miša, kõik liikus selles suunas. Kui palju võis Donetski pommitada? Ja see pole sõda, vaid sõjaline erioperatsioon. Meie poisid puhastavad Ukrainat fašismist! Isa köhatas sõna peale “fašism”, mida ta justkui tahtis endast välja köhida nagu võõrkeha. Sõna “fašism” on juurdunud iga vene inimese DNA-sse kaitset ja vastikust vallandava mehhanismina. Ja nüüd, kuuldes kultuuris sõimusõnaks muutunud söövitavat sõna “fašism”, on iga venelane valmis end kaitsma kes teab kelle ja mille eest, peaasi, et teda ära ei söödaks. Ja köha, köha, köha, needus.

– “Mis fašismist sa räägid?!” ütles Miša kopsudest õhku välja hingates, “kas sa üldse kuuled mind, isa?! Meie köögi aken on puruks löödud! Ma ei tea, kuhu joosta ja mida teha! Sularahaautomaadis pole raha! Venemaa kuulutas Ukrainale sõja!” hüüdis Miša tihedas metsas ekseldes.

– “See pole mingi sõda, vaid sõjaline eri-ope-rat-sioon!” isa raputas rasvast pulti ja jätkas: “Kui see oleks sõda, siis nad ütleksid seda otse uudistes. Mina, mu kallis, vaatan ju ometigi telekat. Ja ma vaatan seda iga päev!” Isa tõstis taas puldi taeva poole. “Ja iga päev, ma ütlen sulle, see Ukraina midagi jälle keerab kokku. Nad müüsid end ameeriklastele maha, viskasid end NATO jalge ette. Saad sa aru, baase tahtsid nad enda juures püsti panna. Ja Vene passi olemasolu pärast tapetakse inimesi juba kaheksa aastat! Kaheksa, kaheksa kuradi aastat, kuradi raisad! Värdjad, бандеровцы, neonatsid! Seega, meie armee ei tulnud sinna sõdima, vaid korda taastama.”

Samal ajal, kui isa kõnet pidas, juhtis Mihhaili tähelepanu kõrvale ere valgus akna taga. Seal, silmapiiri taga, kuskil linnast väljas, läbi madalate pilvede, lendas rakett. Tulekeeled ja musta suitsu pahvakud puistasid mürke. Tänavalt oli kuulda naise karjumist. Ja tema korteri akna köögiraam, vaevu betoonist kinni hoides, haaras kriginaga kardinatest ja rebis hingedelt karniisi. Kukkumisest kostis kõva pauk. Miša värises.

Jällegi. Mihhaili isa asetas telefoni teleriekraani kõrvale ja kummardus otsekui läbi madala akna, ütles: “Näe, Miša, kuula!”

Ja Miša kuulas. Ta kuulas ja kuulas ning pimedus hiilis ta mõistusesse. Ta kuulas, kuidas nad rääkisid, et rahulikku elanikkonda ei taba raketid, et Venemaa õhutõrje tulistab ainult sõjaliste objektide pihta, Ukraina rahulik elanikkond ei kannata kuidagi ja Vene armee saabus erilise, rahuvalvemissiooniga – päästa Ukraina fašismirühmituste küünte vahelt ja kaitsta Ukraina vene keelt kõnelevaid elanikke ahistamise eest. Iga sõna peale lõhkesid Miša silmades kapillaarid, karvad kätel ja jalgadel tõusid püsti ning ninasõõrmed avanesid nagu härjal härjavõitleja rätiku ees. Vene uudistekanalid rääkisid rahuvalvemissioonist samal ajal, kui akna taga lasti õhku naabermaju. Otse tema silme all.

Siis tuli isa telerist viimane sõnum: “Vene väed on edukalt alustanud sõjalist operatsiooni Luganski ja Donetski oblasti kaitsmiseks. Vene armee teostab raketirünnakuid ainult sõjalistele objektidele…”

Mihhail raputas pead ja haaras käega oma otsaesist, nagu tahaks isa sealt välja tõmmata, selle hullu jama peast välja raputada. Vahepeal oli kuulda veel üks plahvatus. Miša kummardus kiiresti ja kattis pea kätega. Klaasid kõlisesid puhvetkapi vibratsioonist ja kass hüppas õudusest Mišale pähe. Mürsk tabas kõrghoonet, samasugust, kus elas Miša, kümnenda ja kolmeteistkümnenda korruse vahelt. Mihhail vaatas naabermaja. Terve korrusmaja paiskus õhku ja lagunes alla pargitud autodele.

– “Halloo, halloo! Miška!” karjus telefon põrandal. Kas kuulsid, mida nad telekas räägivad?”
Miša tõstis aeglaselt põrandalt telefoni. “Pole mingit sõda, kallis. Nad ütlevad, ütlen ka mina sulle: see on sõjaline operatsioon! Ukraina pommitab iseennast. Vene sõdur ei luba endale kunagi sellist asja. Meid kasvatati oma isade ja vanaisade kangelaslikkuse ning nende vägitegude vaimus, vabastasime neljakümnendatel maailma fašismist ja teeme seda ka nüüd! Oled ennast seal segi ajanud? No mis see on! Ma ei kasvatanud sind nii!”

Müristas veel paar plahvatust ja ühendus hakkas katkema: “Hallo! Hallo! Miša, kas sa kuuled mind? Oled sa siin? Kas sa kuuled mind, Miša?!”

Peagi katkes ühendus täielikult. Miša käsi vajus vastu põrandat, telefon põrkas eemale. Moskvas kostsid lühikesed signaalid. Veel üks plahvatus, veel üks löök ja Mihhail kaotas teadvuse.

Mihhaili isa, nagu poleks midagi juhtunud, pani telefoni lauale ja läks jälle jooma laket, mis oli vaevalt soe, nagu uriin. Istus teleka ette ja vahetas kanalit. Mihhail lamas ikka veel põrandal…

Tundub, et see oli nende viimane kõne.