Olen selle küsimuse esitanud paljudele inimestele, kellega olen viimastel aastatel kohtunud. Enamik – eriti aga minu eakaaslased – vastab selle peale lausega: tunnetatud paratamatus!

See definitsioon vastab klassi- või seisusliku ühiskonna maailmanägemusele ning väidetavalt defineeris selle esimesena hollandlane Baruch Spinoza (1632-1677). Tavakultuuril põhinevas ühiskonnas tähendas see, et inimese kohustused ja õigused tulenesid tema sünni-päritolust.

Selle mõttega sobib hästi ka eelpool viidatud saksa filosoofi Hegeli (1770-1831) ütlus, et “vaid nendest, kes peavad vabadust kallimaks kui elu, saavad isandad”. Ülejäänutel, ehk orjadel ja sulastel tuleb leppida “tunnetatud paratamatusega”, kui nad tahavad säilitada oma elunatukest.

Foto: repro Sir Godfrey Knelleri õlimaalist / Wikimedia Commons

Hoopis teistsugust maailmanägemust esindas inglane John Locke (1632-1704) , kes sõnastas vabaduse igamehe õiguse vormis. Kokkuvõtlikult võiks tema õpetuse vabadusest võtta kokku nelja lausesse:

• Igaühel on õigus teha seda, mida ta tahab.
• Igaühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese vabadus.
• Kellelgi ei ole õigust võtta ära või ümber jagada teise inimese vara.
• Keegi ei pea abistama teisi kui see kahjustama tema enese toimetulekut.

Nagu näete, erineb Locke vabadus kardinaalselt Spinoza või Hegeli omast. Nende kahe käsitluse erinevus seisneb selles, et esimesel juhul inimesed vastandatakse ja pannakse võitlema elu ja surma nimel piiratud ressursi pärast. See on valitsejate ja valitsetavate maailm, kus masside heaolu sõltub vaid valitseja armulikkusest ja heldusest.

Locke õpetus pakub aga inimesele võimalus ennast teostada ja õigust nautida oma töö vilju. Ja vabadust nautivate inimeste töö on nii viljakas, et tekib ülejääk. See ülejääk loob aluse võimalusele, et inimesed saavad elada rahus ja ei pea võitlema üksteisega. Just seetõttu on rahu ja majandusliku õitsengu perioodid seotud üksikisiku vabaduse ja liberaalse poliitikaga.

Kui keegi soovib tutvuda Locke õpetustega põhjalikumalt, siis eesti keeles on ajakirja “Akadeemia” initsiatiivil ja Alar Kilpi tõlkes avaldatud John Locke´i “Teine traktaat valitsemisest” (2007). See raamat peaks olema iga vabadust armastava eestlase laual – alati kättesaadavas kohas olema.

Modernses materialistlikus maailmas võiks Locke’st edasi minna ja defineerida vabaduse järgmiselt:

• Inimene on täiesti vaba, kui ta saab ise otsustada
• millise hinnaga ta oma tööjõudu müüb või töö viljad võõrandab
• ning mida ta saadud rahaga teeb.

Praktikas tähendab see valikut kas müüa

• nii kallilt, et kõik ostjad kiristavad hambaid ja mõtlevad vaid sellele: kust leida mõne teine müüja või
• nii odavalt, et kõik tahavad homme kindlasti sinu juurde tagasi tulla, kuid endale ei jää suurt midagi peale kulude katmist.

Loomulikult püüab tark inimene leida optimumi nende kahe äärmuse vahelt.

Ja kui sul on vabadus ise otsustada, kui palju saadud tulust sa jätad endale ning kui palju annad perele, kogukonnale või riigile, siis oled sa tõesti vaba! Kui aga kõik need otsused teeb sinu eest keegi teine, siis pole ilmselt mõtet vabadusest rääkida.

Kuigi Eestis on palju inimesi, kes kannab Locke arusaama, on siin kahjuks veelgi enam inimesi, kes kannavad Spinoza ja Hegeli mentaliteeti! Need inimesed ei üritagi ise midagi teha, vaid lepivad „tunnetatud paratamatusega“ ning vahetevahel protestivad valjuhäälselt stiilis: miks valitsus juba midagi ette ei võta meie elu-olu parandamiseks.

See tähendab aga, et nad kannavad endas ikka veel iidse pärisorja või nõukogude aegset mentaliteeti!

Ja kui ühiskond põhineb orjade tööl, siis saab valitsus jagada vaid piiratud ressurssi, sest selliselt mõtlevate inimeste tööviljakus on väike! Ning sellestki vähesest ei jää suurt midagi alles, kui elitaarne bürokraatlik aparaat on enda vajadused rahuldanud!

Paul Tammert

majandusteadlane

Allikas: Paul Tammerti blogi

Pildid: soulharmonyondemand.wordpress.com, repro Sir Godfrey Knelleri õlimaalist / Wikimedia Commons