Toompeal tähistati loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva, kus teiste hulgas pidas kõne ka näitleja Mari-Liis Lill. Avaldame ERR-i uudisteportaalis ilmunud kõne täiskujul.

Tom Stoppard laseb oma “Utoopia ranniku” triloogias noorel vene mõtlejal Aleksander Herzenil kõneleda nõnda: “Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime? Neid joonistusi, kus midagi oli valesti: ilma seieriteta kell, vari, mis läheb vales suunas, päike ja kuu ühel ajal taevas. Ja pildi all oli küsitud, mis on sellel pildil valesti.

Inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätist, nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti?”

Stoppard räägib 19. sajandi keskpaiga Venemaast. Meil ei kao inimesed üleöö, vähemalt mitte poliitilistel põhjustel. Meil on iseseisev demokraatlik riik, see on tohutu erinevus. Võiks öelda, et pildi taust on täiesti teine.

Taust on täiesti teine ka võrreldes 25 aasta taguse ajaga, mil loomeinimesed maailma paremaks muutmise nimel kokku said. Seesama iseseisvus, millest sai tookord vaid ettevaatlikult unistatud, ongi käes. Kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime. Ja nõnda on.

Aga kui vaadata 25 aasta taguseid kõnesid lähemalt, siis tundub, et kui iseseisvumise küsimus kõrvale jätta, võiks need lõiguti sõna-sõnalt ka täna ette lugeda. Tookord tunti muret selle pärast, et enesetappude, narkomaani ja alkoholismiga ollakse Euroopas juhtivalt kohal. Et kõik, sealhulgas inimlikke väärtusi, mõõdetakse üksnes numbrites. Et ollakse hoolimatu[d] kultuuri ja looduse suhtes. Et süveneb usalduskriis riigi ja rahva vahel.

Kõlab kuidagi tuttavalt? Nii et kuigi meie pildi taust on täiesti teine, on joonistused millegipärast ikkagi poolikud – ilma seieriteta kell ja nii edasi.

Supiköögi ülalpidamiseks on raha puudu, sööjate arv kasvab, sest vaesus kasvab, aga linnaosavalitsus otsustab vaba raha eest poliitikute piltidega kalendreid edasi trükkida, sest vaene inimene tahab ka teada, mis nädalapäev on. Mis on sellel pildil valesti?

Ligi paarkümmend tuhat inimest kirjutab alla pöördumisele, mis kritiseerib võimu ja rahva kaugenemist teineteisest, aga mitmed juhtivpoliitikud vastavad selle üleoleva muigega, et pöördumine on sisutühi ja enne oleks võinud mõelda, kui kirjutada. Mis on sellel pildil valesti?

Me elame demokraatlikus riigis, ometi kasutatakse rahvasuus Tallinna linnavalitsuse tegevuse kirjeldamisel järjest sagedamini sõna “okupatsioon” ja oodatakse selle lõppemist. Mis on sellel pildil valesti?

35 000 eestimaalast – ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid – kirjutab alla pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine, millele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes – jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda. Mis on sellel pildil valesti?

Eesti põhiseadus sätestab, et üheks meie põhieesmärgiks on eesti rahva, keele ja kultuuri edasikestmine. Aga lapsetoetus on 19 eurot kuus ja keskmine kultuuritöötaja teenib Eesti keskmisest palgast kolmandiku võrra vähem. Mis on sellel pildil valesti?

Stoppard lõpetab Herzeni arutluskäigu sõnadega “teie olete ka sellel pildil.” See tähendab, et mina olen ka sellel pildil.

Eemalt on lihtne vaadata ja arvustada. Pildil olla tähendab midagi ette võtta. Miks me kirume ainult kodus või garderoobis? Ettevõtmine ei tähenda tingimata uue erakonna asutamist. Samas – miks on nii, et kui ma mõtlen endavanuste inimeste peale poliitikas, siis meenub mulle Priit Toobal… ja rohkem kohe hetkel ei välgatagi.

Äkki oli Marjul NO-teatri lavastuses ikkagi õigus, kui ta sosistas, et “äkki pärast meid ei tulegi enam kedagi?”

Ette võtmine ei pea ilmtingimata tähendama ka poliitikasse minekut. Millal mõni minu teatrikolleegidest mõnel ühiskondlikult olulisel teemal sõna võttis? Ma ei mäleta.

Jah, me võime rääkida sellest, et kunstniku positsioon on muutunud, et autoritaarse režiimi tingimustes on loomeinimese sõnal palju rohkem kaalu, sest kunst võimaldab rääkida sellest, millest muidu avalikus sõnas tuleks vaikida ja kui sõna on antud vabaks, siis vastutus hajub. Tekib tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi seda ka teeb, mis nüüd mina hakkan. Ja ei hakkagi.

Või kui hakkab, siis saab ta selle kohta nii palju anonüümset tagasisidet, kui ta oma elu jooksul oma loomingule iialgi ei saa. Tagasisidet selle kohta, et kurtmise asemel võiks ta endale korraliku töö otsida, et luuletusi kirjutada ja komejanti teha võib õhtuti oma vabast ajast ka. Ja et selle eest raha küsida on ülim kõrkus.

Siis tekib vägisi üks tunne. Tunne, et mind ei ole vaja. Rootsi kirjanik Anna Wahlgren on öelnud, et inimese üks põhivajadusi on tunne olla vajatud. Loomulikult ka olla armastatud ja aktsepteeritud ja hoitud ja hellitatud, aga eelkõige vajatud. Ta kirjutab: “Olla vajalik tähendab omada mingit ülesannet, kusagile kuuluda. See tähendab seda, et sa saad iseendale öelda – teised saavad ilma minuta halvemini hakkama.”

Tema kõneleb sellest lastekasvatamise kontekstis, püüdes leida põhjust sellele, miks maailma rikkaimates riikides iga päev üritab üks laps endalt elu võtta. Sellest, kuidas Lääne-Euroopas on vanad inimesed ühiskonnast vabastatud ja lapsed tuleviku jaoks kõrvale pandud. Lapsed tegelegu laste asjadega mängigu mänge, jäägu oma liistude juurde. Aga laps tahab teada, kuidas need asjad siin maailmas käivad, et ühel päeval olla võimeline neid muutma. Laps tahab osaleda, olla kaasatud. Ta tahab ise suppi segada, tolmuimeja harja hoida ja nupust lampi süüdata. Ta tahab tunda, et ilma temata saadakse siin halvemini hakkama.

Ja siis kasvavad lapsed suureks. Kui on läinud õnneks, on neil kodust kaasas kindel jalgealune, see tunne, et osalus siin maailmas on oluline. Ja nad lähevad lasteaeda ning kooli ja saavad aru, et alati ei ole sobilik oma arvamust avaldada, et nende ettepanekud tundi elavamaks muuta ei ole teretulnud, aga kuni nad on võimalikult märkamatud, on kõik korras.

Ja nad lähevad ülikooli ja nad teevad ettepaneku vahetada välja talumatult ebakompetentne õppejõud. Aga selle peale öeldakse neile, et kui ei sobi, minge ära – meil on järjekord ukse taga.

Ja siis nad lähevad tööle, kui on, kuhu minna. Kui läheb õnneks, siis sellisele erialale, mis tõepoolest väljakutset pakub. Aga ka kõige humanitaarsemas valdkonnas, ka kunstialadel, ka teatris, puutuvad need kunagised lapsed kokku suhtumisega, et ole õnnelik, et sa siin oled. Ole õnnelik, et sa üldse midagi teha saad, kui sulle ei meeldi, mine ära. Järjekord ukse taga on pikk.

Kas midagi sarnast ei toimu ka ühiskondlikus plaanis? Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on. Meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära! Ja nad lähevadki.

Aga erinevalt teatrikoolidest ei toimu Eesti riigis inimeste ületootmist. Järjekord ukse taga ei ole kuigi pikk. Lapsi sünnib järjest vähem, väljaränne suureneb…

Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks. Et kõigil nendel lastel, kes sünnivad, kellest igaüks on varsti haruldus, oleks mida süüa ja kus magada ja mida pärast kooli teha. Aga eelkõige on tähtis, et need lapsed tunneks end vajalikuna. Ka need lapsed, kes ei ole viie rikkama riigi hulka jõudmist ära oodata ja on vahepeal suureks kasvanud.

See ei nõua alati raha, mida ei ole kunagi piisavalt. Küll aga peaks olema piisavalt kuulamisoskust, dialoogivõimet, head sõna ja selliseid lahendusi, kus keegi ei tunneks ennast kaotajana. Nii et iga Eesti Vabariigi kodanik tunneks, et ilma temata saadaks halvemini hakkama.

Et teda on vaja, isegi kui tema kodune keel on vene keel. Isegi, kui ta elab maal. Isegi, kui ta on kaotanud töö. Isegi, kui ta on otsustanud saada rohkem kui kolm last. Isegi, kui mõni tema pereliikmetest on raskelt haige, isegi kui ta tahab elada koos samast soost inimesega, isegi kui ta töötab kultuurivaldkonnas.

Nii et kui me annaks neile kas või korraks suppi segada või tolmuimeja harja hoida või lambilülitit vajutada… Vaatame, mis sellest rahvakogust saab.

Allikas: ERR

Foto: Eesti Draamateater

Loe samal teemal ka Robert Kurvitzi 2010. aasta arvamusartiklit Ekspressis.

Toimetas Mariann Joonas