Kui enne Eesti taasiseseisvumist hakkas tunduma, et rääkida saab järjest ausamini ning ärkamine aususesse oli üldine ja võimas, siis tänapäeval on taastatud valetamiskultuur ning see närib meie ühiskonda, ütles emeriitprofessor Mati Hint.

Hint rääkis Vikerraadio saates “Reporteritund”, et ajalugu tuleks korrata nii palju, et see ei ununeks, ning ka seda, mis 27-28 aastat tagasi toimuma hakkas, tuleks aeg-ajalt audio-visuaalselt üle korrata, et noorem põlvkond näeks, kuidas kõik oli.

Ta tõi välja, et kui taasiseseisvumise aegu hakkas tunduma, et kõigest saab järjest ausamini rääkida, oli ärkamine aususesse väga võimas ja üldine. Poliitikud olid tol ajal olukorras, kus piisas, et nad ajakirjanduses või televiisoriekraanil paljastati valetamises, ja nad pidid tagasi astuma.

“Niipea kui me saime iseseisvaks riigina, läks lahti valimatu võimuvõitlus, kus kõik vahendid, kaasa arvatud valetamine, olid lubatud, ja tänapäeval teame, et võime üles lugeda kui tahes palju tipp-poliitikute valesid, kahtlasi tehinguid, välismaalt raha saamisi. /…/ Valetamiskultuuri taastamine teistsuguste poliitiliste jõudude poolt on see, mis tänapäevani närib meie ühiskonda ja elab vähemalt netikommentaarides oma ülikõlvatut elu edasi,” nentis Hint.

Emeriitprofessor märkis, et kuigi esimese vabariigi ajal ei olnud samuti kõik korras, kasvatati toona vähem kui 20 aastaga üles idealistlik põlvkond ning rahvas tundis, et ühiskonna sidusus kasvab ja ebaõiglus väheneb. Nüüd on meil olnud rohkem aega kui siis, aga me pole seda saavutanud.

“Ma arvan, et üks põhjus ongi see, et ühiskonna sidusus väheneb, ebavõrdsust ülistatakse, ebavõrdsus on seatud pigem eesmärgiks,” rääkis Hint. Seega peab elu ise tema sõnul olema selline, et sisendaks ühiskonnale veendumust, et asjad lähevad paremaks, ausamaks ja õiglasemaks. Praeguses ühiskonnas seda tunnet aga mitte ainult ei ole, vaid eriti ka selle poolt ei agiteerita, et seda oleks vaja, tõdes Hint.

Loe pikemalt: ERR

Foto: Wikipedia

Toimetas: Mariann Joonas