“Halva võimu valivad head kodanikud, kes ei käi valimas. Üha rohkem kuulen ma aga lauset, et mitte kedagi sobivat pole valida. Saunalaval kirumisest pole kasu, kuid ka vabaühenduste hüüded võimu kurtidele kõrvadele muutust ei too. Kui praegune võim on korrumpeerunud ja/või säravalt ideedevaene, peaks kohalikust elust hooliv kodanik mõttekaaslastega looma valimisliidu ja kandideerima,“ kirjutab Silver Meikar oma blogis üleskutse “Head kodanikud, palun kandideerige“ sissejuhatuseks. Avaldame Meikari üleskutse muutmata kujul ka Telegramis.

Võtame kas või ilusa Otepää, mille vallajuhid on üleriigilises meedias tuntust kogunud peamiselt inetute võimuliialdustega. Ebaseaduslik otsus sulgeda Pühajärve kool läks vallaelanikele maksma ligi 20 000 eurot kohtulahingu kaotusraha. Otepää Gümnaasiumi (nüüd juba endisele) direktorile on esitatud kahtlustus raha väärkasutamises ning hinge vaakuvale keskkoolile pole suudetud uut juhti leida. Elanike arvamust kuulamata ja varjatud skeeme kasutades antakse välja kaevandamis- või suurarenduste lubasid.

Kõik see on tehtud pikalt valda juhtinud Reformierakonna liikmete poolt, kes püüavad parti kasutades taas valimisvõitu saavutada. Kui kohalik hea aktiivne kodanik kuulaks Alari Rammo eilset üleskutset ja ei kandideeriks, oleks see ainult vesi  nende veskile, kes soovivad vanaviisi jätkata. Volikogude ja linna/vallavalitsuse positsioonid jagatakse ju ikkagi valimistel ära ning sinna pääsenud saavad mandaadi järgmised neli aastat võimu teostada.

Rammo arvab, et head kodanikud ja vabakond saavad nõu anda, kuidas seda või teist lubadust paremini ellu viia. “Saame lärmi lüüa, kui miski tundub rumal või vale,“ kirjutab ta. Ideaalis peakski vabakond olema võimupoliitika tasakaalustavaks jõuks – ühel ajal nii konstruktiivne partner kui ka garantii, et võim ei muutuks absoluutseks. See eeldab nii tugevat kodanikuühiskonda kui ka valitsejaid, kes sellega on valmis arvestama.

Mis annab meile aga alust arvata, et aastaid võimul olnud erakonnapoliitikud, kelle poliitiline veendumus lähtub põhimõttest, et kodanik saab kaasa rääkida vaid kord nelja aasta tagant toimuvatel valimistel, hakkaks nüüd sisuliselt (!) kaasama kodanikke ja vabakondi? Lubada seda (ja palju muudki) nad ju võivad, aga tegelikkus kipub ikka olema teistsugune.

Rahvakogu ettepanekuid ei arvestata või tehakse seda täpselt nii palju, et see ei seaks ohtu väljakujunenud suletud poliitilise süsteemi igavest jätkumist. Erakondade programmidesse raiutud “kaasamine, ausus ja avatus“ jäävad kajama nende elluviimiseks vajalike sisuliste sammude tühjas ruumis. Konkurentide puudus valimistel vaid kinnitab ja kinnistab parteide silmis aastaid praktiseeritud poliittehnoloogia ainuõigsust.

Rammo jaoks kaotab valimistel kandideeriv või valituks osutuv senine tubli kodanikuaktivist oma usutavuse avaliku huvi eest seisjana ja ta peab naiivseks neid, kes õhates usuvad, et uus erakond või värskem veri valitsemiskultuuri muudaks: “Pigem muudab süsteem kõik uue kiiresti endasarnaseks,” arvab Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu poliitika eest vastutaja.

Tema artiklit jagasid ja laikisid mitmed tuntud kodanikuaktivistid. Tundes neid isiklikult vähem või rohkem, olen kindel, et nemad ise võimule saades ei loobuks oma veendumustest ning süsteem ei suudaks muuta neid endasarnaseks. Veelgi enam, kui nad esitaksid üheskoos süsteemile väljakutse, suudaksid nad seda ka sisuliselt muuta.

Täpselt sama moodi ei kahtle ma selles, et kui Otepää valla kodanikud usaldaksid siinset vabakonna baasil tekkinud valimisliitu ning volikokku saaksid Kuldar Veere, Ivika Nõgel, Teet Reedi, Solveig Raave, Margit Prede ja teised ennast tõestanud aktiivsed kodanikud, ei muutuks nad kehtiva süsteemi osaks, vaid muudaksid seda. Pole ju põhjust kahelda, et näiteks nende valimisprogrammis olev kohalike Rahvakogude korraldamise lubadus jääks ellu viimata – nad on ühe juba korraldanud.

Kui kõik võtaksid kuulda Alari Rammo üleskutset, siis oleks kodanikel valimistel sisuliselt vaid kaks valikut – kas toetada senist võimu ja selle poliitikat või mitte minna valima. Mõlemal juhul oleks tulemus sama. Juba Eesti Vabariigi põhiseadus § 154 sätestab, et (k)õiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused /../. Kui vabakonna liikmed ei kandideeriks, kinnistub Otepää vallas (ja kindlasti mitmetes teistes omavalitsustes) senine stagneerunud erakondade ja korrumpeerunud poliitikute võim ka järgmiseks neljaks aastaks.

Muidugi ei pea kõik aktiivsed vabakondlased kandideerima, kuid nende halvustamine, kes näevad valimistele minemises parimat võimalust heade ideede elluviimiseks ja iganenud süsteemi muutmiseks, on ebaõiglane. Rammo soovitust jääda oma liistude juurde tuleks seetõttu mõista hoopis nii, et Eesti riik ja oma kodukant ongi meie kõigi liist. Ühtegi teist meil ei ole ning kui me sellest hoolime, ei tohi seda jätta nendele, kes meist ei hooli.

Allikas: Silver Meikari blogi

Toimetas Ksenia Kask