Fotokollaaž: Enriika Vunk + jekccs / Getty Images + solidcolours / Getty Images Signature + Canva.com

Loodusravi terapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson kirjutab sedapuhku loodusravi vastasest kampaaniast, millega püütakse halvustada väga tõhusalt toimivaid ja pikaaegse kasutustraditsiooniga looduslikke ravimeid. Miks? Ikka selleks, et ravimifirmade kasum kasvaks ja inimesed ostaksid rohkem keemilisi preparaate, mille tervisekasu ja -kahju tasakaal on paraku tihti viimase poole kaldu. Artikli kirjutamise ajendiks said viimased peavoolumeedias avaldatud ülejala kirjapandud artiklid Pau d’Arco ehk sipelgapuu koore ravitoime kohta. 

Massimeediat lugedes peaks hakkama igaühele juba arusaadavaks saama, et kõik loodusravi võtted, mis seal maatasa tehakse, on asjad, millele just tähelepanu pöörata kui väga olulistele ning suureks abiks olevatele võimalustele.

Nüüd on mindud juba nii häbituks, et ilma silma pilgutamata teatatakse kogu loodusravi kohta, et see on libateadus või uhuu-meditsiin. Ei – see lihtsalt ei ole keemiline ravim. Minu arvates on see sinu enda rumalus, kui sa seda kõike uskuma jääd ega lase end loodusel aidata, piirates ennast üksnes keemia manustamisega.

Keemilised ravimid on oma aja üsna ära elanud. Miks?

Nagu ikka, kui inimkond millestki vaimustusse satub, hakatakse seda valimatult üle tarbima. Keemilistel ravimitel on väga oluline koht meditsiinis, aga nende tarbimine peaks olema absoluutselt viimane valik, kui me tahame päriselt oma immuunsüsteemi võimekust säilitada ning kroonilistest haigustest vabaneda.

Praegu on kahjuks enamikul inimestel keemiline ravim jätkuvalt esikohal ning sellega kaevatakse enda tervisele aina sügavamat auku ning põhjustatakse kroonilisi haigusi. Üldiselt, haigused ei taba meid ootamatult – me ise oma valikutega kutsume need oma kehasse – viimse kui ühe. Kes tahab oma kroonilisest haigusest vabaneda, peab ise selle eest vastutuse võtma. Muidu tõesti ei olegi muud teha kui aina suurema tabletikuhja all kuidagi oma elu õhtusse veeretada. Paljud inimesed on sellest süsteemist juba aru saanud ja saamas tagasi tasakaalu, kus keemilised ravimid saavad oma olulise koha koos teiste tervenemisvõimalustega võrdsetel alustel, mitte ainsa valikuna.

Nüüd on “täheks” saanud Pau d’Arco ehk sipelgapuu koor. Apteekritele pannakse pahaks, et seda soovitatakse kui looduslikku antibiootikumi. Väga julgelt väidetakse, et sellel ei ole tõenduspõhisust. No ilmselt on tabanud massimeediat taas lugemisoskamatus nagu alati.

Aga kas on?

Sellised artiklid on kõik tellimustöö ja soov skandaali tekitada. Muidugi on võimalik igal ajakirjanikul teadustööd üles leida ja läbi lugeda, aga see ei olegi eesmärk. Eesmärk on hoida ära võimalusi, et inimesed valivad loodusravi keemilise asemel.

Muster on alati sama. Esialgu naeruvääristada ja siis rünnata ja ohtlikkuse silt külge panna.

Minu isiklik kogemus oma pere ja tutvusringkonna põhjal

Meie peres ei ole 7-aastane ega pea 11-aastane saanud kordagi keemilisi antibiootikume. Püüame sama tublilt jätkata. Isegi kui mingil hetkel peaks ette tulema olukord, mida tõesti ei anna muud moodi lahendada, on see otsus sellisel juhul väga teadlik olnud ning eelnevalt on kaalutud kõike muud.

Minu tutvusringkonnas kusjuures ei ole me erandid, vaid see on üsna tavapärane. Moodsa aja meditsiini vahendeid kasutavad pered aga söödavad lastele sisse keemilisi antibiootiume mitu korda aastas. Muud ei osata lihtsalt teha. Kas keegi infolehti ka loeb? Mõtleb kaasa, mis sellise tegevusega immuunsüsteemis toimub? Ilmselgelt mitte. Sellele järgnevad aina sügavamad ja sügavamad probleemid lihtsalt.

Inimesed, kes õpivad korralikult kasutama erinevat loodusravi – nii toidulisandeid, ravimtaimi, eeterlikke õlisid, homöopaatiat, et igaks olukorraks oleks vajadusel mitu valikut lahenduseks, külastavad apteeki väga harva.

Kas te arvate, et ravimimüüjad on sellest huvitatud? Siiani on nad ju monopoli nautinud ja oma koha kindlustamiseks ei lööda risti ette valetamises, inimeste tühistamises ega muus. Enamik massimeediat on otseses või kaudses seotuses ravimifirmadest. Lihtne asi, mida selgeks teha. Loe kasvõi kokku, mitu ravimireklaami sul õhtul ekraanilt tuleb, kui filmi vaatad. Reklaamiraha on aga massimeedia toit. Eestis tasub vaadata üle ka omanikering ja see, mis firmad neile veel kuuluvad. Üllatusi ei ole. Kui sa arvad, et need massimeedia artiklid on kuidagi sinu huvides kirjutatud, siis eks loll saab kirikus ka peksa.

 Miks see teema mulle korda läheb?

Minu juurde tuli missioon inimeste teadlikkust tõsta, nii lihtne see ongi. Meil igaühel on asi, mille osas me oleme sügavalt infot kaevanud ja üldjuhul on seal põhjuseks sügav isiklik trauma, elumuutus. Nii ka meie peres.

Süsteem ise tahab muutust ja inimesi kes sellest räägivad. Selle tõttu on ka palju moodsa aja meditsiini kaudu vigastatuid, kes nüüd lõpuks panevad seda tähele ja hakkavad avatumalt muid valikuid ka vaatama.

Kas siis Pau d’Arco ehk sipelgapuu koor on looduslik antibiootikum?

Bürokraatiale vastav vastus on, et terminoloogiat sellisel viisil kasutada ei tohi. See on omistatud keemilisele ravimile. Rahvakeeli aga saab öelda, et jah. Uuringud ütlevad, et ta aitab candida, influensa ehk gripilaadsete haiguste ja bakteriaalsete infektsioonide korral. Isegi vähi puhul. Kui uuring nii ütleb, siis miks ma ei võiks seda sellises olukorras kasutada, eriti kui temaga ei kaasne laastavaid kõrvalnähte nagu keemiliste antibiootikumidega?

Mul ei läinud 5 minutit ka, et korralike uuringutega kokkuvõtet leida internetist. Kui meie massimeedia ajakirjanikud on nii saamatud, et nad seda teha ei suuda, siis pole see ju koht, kust oma infot üldse ammutada või mis?

Pau d’Arco ehk sipelgapuu koore puhul on vastunäidustusi vähe. Kasutuskogemus ütleb, et kõrvalnähte sisuliselt ei esine. Kellel on vastunäidustus, see peab ise oma keha seisukorda teadma nagu ka siis, kui ta keemilisi ravimeid võtab.

Kas te olete vaadanud, kui suur on vastunäidustuste nimekiri kõige enam välja kirjutatud keemilise antibiootikumi Amoxicillini puhul? Tekib küsimus, et kas te teete nalja või…

Muide, kuna meditsiinitöötajad loevad infolehti harva, siis ärge oodake, et nemad teavad või hoiatavad teid vastunäidustuste eest. Olete te viimastel aastatel näinud, et arst teile ravimi infot jagaks selle ohtlikkusest, et te oskaks jälgida? Ei, söö aga sisse ja mine kabinetist välja. Kombinaat peab tööd jätkama ja veel rohkem ravimeid välja kirjutama.

Kahju on vaadata, et arstid, kes ise on läinud tööle selleks, et inimesi siiralt aidata ja on väga võimekad selles, on lasknud end muuta keemialaborite käepikendusteks. Õnneks muidugi mitte veel kõik, aga kahjuks enamus. Kahjuks see enamus surub ka oma keemilisi ravimeid peale igas olukorras, nagu see oleks ainuke valik maailmas. Õnneks on meil seaduse järgi veel õigus valida, millist ravi me enda peal rakendame ja ma soovitan kõigil seda õigust ka kasutada. Loodusravi on sama palju ravi, kui on keemilise ravimiga ravi. Ootused ja lõpptulemused on sageli aga erinevad.

Sõna “ravima” on kaaperdatud

Mul on üleüldiselt üsna kõrini sellest, et bürokraadid dikteerivad ette, milliseid sõnu kasutada tohib ja mida mitte. Sõna “ravima” on rahva käest sisuliselt kaaperdatud ravimifirmade huvides. Samas, kui teadus ütleb ka loodusmeditsiini vahendite kohta, et need ravivad erinevaid seisundeid, siis lihtsalt nii ongi. Eesti keeles ei ole neid asjadel tegelikult erinevaid sõnu. Huvitav on veel asjaolu, et kui vaadata krooniliste haiguste ravis keemiliste ravimite toimimist, siis need ei ravi midagi, sest sa pead võtma ravimeid sümptomite allasurumiseks elu lõpuni ehk haigus jääb organismi, mitte ei ravita välja. Loodusravi eesmärk on alati saavutada kehas tervise olukord, kus sa ei pea midagi lisaks tarbima ehk ravimifirmad ise ei tohiks kasutada teatud ravimite puhul seda sõna. See on selge eksitamine.

Vaadates edasi antibiootikumide infolehte, mida meie inimesed rohkem kui leiba söövad, paneb ikka kohati muigama. Ma võin kihla vedada et enamik rasedaid ja rinnaga toitvaid emasid ei tea, et see ravim mõjutab ka loodet ja rinnalast. Konsulteerima peaks arstiga, kes siis annab hinnangu, kas kasud ületavad kahjusid. See on naerukoht. Kui arstid salgavad oma toodete kõrvalnähud maha süstemaatiliselt, siis kas tõesti on arvata, et nad annavad sulle selles olukorras adekvaatset nõu? Kui palju on alles jäänud perearste, kes soovitavad esmaselt kõike muud peale antibiootikumide? Tahaks päriselt ka teada. Keegi võiks teha üleriigilise küsitluse nendel teemadel.

Antbiootikumide ülekasutus ja nende kõrvalnähud

See muidugi on heleroosa unistus, sest ametnikud on ise ka tabletivaimustuse uimas ning ei saada aru, kui ohtlikuks see tervisele juba muutunud on. Arstide konverentsid teemadel bakterite resistensus ja antbiootikumide ülekasutus on ka üsna maha visatud aeg, sest tuleb välja, sest aastatega nende kasutus tõuseb, mitte ei lange.

Noppeid kõrvalnähtudest vaata siit.

Naha värvuse muutused, nahaalused muhud, villid, mädavillid, naha mahakoorumine, punetus, valu, sügelus, ketendus. Nendega võivad kaasneda palavik, peavalu ja üldised valud. Jämesoolepõletik koos kõhulahtisuse (mõnikord sisaldab väljaheide verd), valu ja palavikuga. Tekkida võivad tõsised maksakõrvaltoimed. Lööve või punased ümmargused nahaalused laigud või nahaverevalumid. See on tingitud allergilise reaktsiooni tagajärjel tekkinud veresooneseinte põletikust. Sellega võivad kaasneda liigesvalu ja neeruprobleemid. Hilist tüüpi allergiline reaktsioon tekib tavaliselt 7…12 päeva pärast Amoxicillin-ratiopharm 500 mg manustamist ja selle nähtudeks võivad olla lööbed, palavik, liigesvalud ja lümfisõlmede suurenemine, eriti kaenlaalustes.

Lisaks nahareaktsioon, mida nimetatakse multiformseks erüteemiks ja mille puhul võivad tekkida sügelevad punakaslillad laigud nahal, eriti peopesades või jalataldadel, nõgestõve taolised ümbritsevast kõrgemad alad nahal, valulikud piirkonnad suus, silmades ja suguelunditel. Teil võib esineda palavik ja tugev väsimus. Krambid, mida on täheldatud suuri annuseid saavatel või neeruprobleemidega patsientidel; pearinglus, hüperaktiivsus, kristallid uriinis, mis avalduvad uriini hägususe või raskendatud urineerimisena.

Edasi – punaste vereliblede ülemäärane lagunemine, mis põhjustab teatud tüüpi aneemiat. Nähtudeks on väsimus, peavalud, õhupuudus, pearinglus, kahvatus ning naha ja silmavalgete kollasus; valgete vereliblede madal arv; verehüübimises osalevate rakkude madal arv; tavalisest aeglasem verehüübimine. Te võite seda märgata ninaverejooksu korral või kui endale sisse lõikate. Mittemädane ajukelmepõletik…

See on osaline nimekiri kliendile mõeldud infolehelt. Kui vaatan edasi arstidele mõeldud infolehte, läheb veel huvitavamaks. Näiteks hoiatatakse atoopiliste nahahaigustega patsientide puhul kasutamist, sest reaktsioonid võivad olla eluohtlikud. Noh, me oleme nii hästi oma elud seadnud, et suur osa lapsi ongi atoopikud.

Tuleb välja, et see ravim ei sobi ka paljude infektsioonide raviks. See kehtib eriti juhul, kui kaalutakse kuseteede infektsioonide ning raskete kõrva-, nina- ja kurguinfektsioonide ravi. Minu teada on see iga infektsiooni puhul esmane ravim, mis kõigile sisse söödetakse. Pole siis ka ime, et kõrvapõletikud jäävad korduma ning lastel tekivad lõpuks adenoidide probleemid.

Hoiatus on ka epilepsia ja meningiidi laadsete sümptomitega haigetele – ravim soodustab krampide teket. Borrelioosi ravis on suur oht saada selline “tore” sündroom nimega Jarisch-Herxheimeri. See käib üleüldiselt sellega kaasas, kui borrelioosi või ka süüfilist või korduvaid palavikke üritatakse ravida antibiootikumidega.

Ravim sisaldab aspartaami. Asi, mis suudab tõsta autsimi esinemist lastel, kelle emad on seda tarbinud raseduse ajal, ei ole koostisosa, mis sa soovid näha preparaadis, mis peaks su last ravima. See on vaid üks probleem selle aine suhtes, mida kahjuks sisaldavad ka paljud magustatud apteegi-vitamiinid.

Bensoaat suurendab kollasust beebidel. Ma soovitan kõigil üle vaadata, milliseid antibiootikume teie beebidele lastehaiglas on manustatud, kui laps on sündinud sisse tõmmates rohelist lootevett ning igaks juhuks on välja kirjutatud ravimid. Igaks juhuks muide tähendab ainult teoreetilist võimalust, et midagi on valesti. Enne seda on miljon muud võimalust see lõpptulemus ära hoida.

Siin lisanimekiri arstidele mõeldud infolehelt selle ravimi kõrvaltoimetest:

Pöörduv leukopeenia (sh raske neutropeenia või agranulotsütoos), pöörduv trombotsütopeenia ja hemolüütiline aneemia; veritsusaja ja protrombiiniaja pikenemine. Rasked allergilised reaktsioonid, sh angioneurootiline turse, anafülaksia, seerumtõbi ja ülitundlikkusest põhjustatud vaskuliit. Hüperkineesia – selle seisundi kohta tasub lugeda pikemalt, sest see on väga suur närvisüsteemi ja ajusüsteemi kahjustaja.

Antibiootikumidega seotud koliit – ka see on seisund, mille kohta tasub lugeda kohe põhjalikult, sest kui sa soolestiku endal tuksi keerad, siis tervist loota oma immuunsüsteemilt on mõttetu.

Kui nüüd vaadata kõrvalnähtude teatamise statistikat, siis no ilusat pilti saab näidata ainult siis, kui midagi kirja ei pane.

Kõrvalnähte lihtsalt ei panda kirja

Põhilised probleemid 2022. aastal on ikka selle kurikuulsa Covid-vaktsiiniga. Palju õnne! ütleks selle kohta. 75% teatistest on tehtud patsientide enda poolt, vaid 25% on arstidelt – see peaks ka juba palju ütlema selle kohta, kui palju arstid on huvitatud teatisi üldse tegema ja selles osas oma töökohustusi täitma, mis neile on pandud seaduse poolt muide.

Nalja teeb ka rota-vaktsiini vaid üks kõrvalnähu teatis, kui erinevad beebigrupid on täis kaebekirju peale rota-vaktsiini toimuvate kohutavate seedesüsteemi ja arengu probleemide muredega. Piiluge korraks imetamisnõuande gruppi ja pange sõna “rota sisse” – sealt tuleb pidevalt tõsiste kõrvaltoimete probleeme üles. Miks need kõik kirjas ei ole? Peaks olema ka teie oma ja eriti arstide oma.

Noh, kui eesmärk oleks ikka tervise eest hoolt kanda… Antibiootikumide kõrvalnähte nimekirjast ei leia. Arvestades, et infoleht on teadus, mille alusel on ravim välja antud ning infolehel on need asjad olemas, siis ilmselgelt ei ole neid kõrvalnähte ei jälgitud ega kirja pandud. Ilus mull ongi sellega loodud.

Samas, vaadates aga, mis hullude olukordadega tabletimürgistuse saanud isikud tegelikus elus maadlevad, on see kõik üsna kuritegelik. Põhiliselt tekitame me selle olukorra muidugi täiesti ise, olles ignorantsed selle osas, mis me oma raviks kasutame ning hüpates iga väiksema murega ikka keemiat alla neelama. Arst ju ka püssi meelekohal ei hoia. Kuigi, vahel muidugi nagu hoiaks ka, hirmutades igasuguste juttudega, mis kellelgi on valesti läinud. Jah, muidugi kehvasid olukordi on elus ikka, aga see ei tähenda, et me kõik peaks nüüd ainult turvavõrk ümber ringi käima. Kui neid lugusid lähemalt vaadata, on seal alati midagi, mille osas saab näpu peale panna, kui inimene ise on ikka väga rumal olnud. Me ei saa elada kogu oma elu vaid kõige lollema järgi. Enamik on ikka targad ja mõtlevad inimesed. Vahel võib tark inimene ka lolle otsuseid teha – meil kõigil on ka mitte kõige hiilgavamaid momente, aga see siiski ei anna põhjust kõiki ühe puuga paika panna.

Kusjuures, samal lehel on ka analüüs, kus vaktsiinid ei ole toiminud. Kus on nüüd kõik need sajad tuhanded inimesed, kes lasid endale süsti ära teha, aga jäid haigeks ja sattusid ka haiglasse siiski? Lihtsalt järjekordne näide, kus asju ei panda kirja ja ametnikud löövad käsi kokku, et probleeme ei esine, mis te seal Facebookis või mujal sotsiaalmeedias vingute.

Saada ise kõrvaltoime või ebaefektiivsuse teatis ravimiametile ADR@ravimiamet.ee. 

Antibiootikumiravi jäägu ikka viimaseks võimaluseks

Kõige olulisem lause sellelt infolehelt on see: pikaajaline või korduv amoksitsilliinravi võib põhjustada infektsiooni taasteket (superinfektsiooni) ning amoksitsilliinile resistentsete haigustekitajate või pärmseente vohamist.

Neid lapsi, kes saavad pea iga kuu selle ravimikuuri, on ikka massides. Ja aina suuremaks kasutus läheb. Kui sa kasvõi selle lause peale mõtled, siis kas sul endal tõesti ei ole juba tervisemuredest kõrini ja äkki hakkaks vaatama elu veidi laiemalt? Jätaks need antibiootikumid just sinna, kuhu nad kuuluvad – siis kui päriselt on reaalselt surmaoht.

Enamik juhtumeid on sellest väga, väga kaugel ning annab ära lahendada tõhusa loodusraviga. Mida parem selles oled, seda suurema tõenäosusega suudad ära hoida olukorda, kus sul selline raske otsus tuleb üldse vastu võtta. Antibiootikumide võtmine peaks just olema raske otsus, mis on ikka viimane õlekõrs. Siis me hoiaksime tervist ning meie ravimite kasutus oleks tasakaalukas ja õigel ajal õiges kohas.

Antibiootikumid on meile tulnud väga suureks abimeheks, aga kuna me neid lõputult kuritarvitame, siis on tekkinud bakterite resistensus, mis on juba väga tõsine probleem. Meie enda mõtlematuse probleem. Alati saab aga hakata nüüd ja kohe paremaid valikuid tegema.

Kui nüüd tagasi tulla pau darco ehk sipelgapuu koore juurde, siis tõesti on see imeline vahend, millega saab asendada enamiku juhtumeid, kus sul oleks muidu moodsa aja meditsiini poolt antibiootikumid välja kirjutatud. Küsimus on ainult kogustes.

Siin on ka huvitav, et kuigi andmed näitavad ravi omadusi, siis ravi koguseid sisuliselt tootja soovitada ei või, sest toidulisandile ei tohi omistada ravi omadusi – nagu mida?

Ehk kõik arstid plaksutavad käsi: sööme keemiat ja ärme kasuta asju, millel puuduvad või on väga vähesed vastunäidustused? Väga palju asju annab elus ära lahendada toidulisanditega. Neid ei peaks muidugi arutult lihtsalt sööma, vaid ikka vastavalt sellele, mis on keha sümptomaatika.

Oleme siis ise targad!

Juhtumid, mida mina olen saanud analüüsida ja neid on tänaseks ikka mitmekümneid, räägivad alati ühte ja sama juttu: sipelgapuukoor ei ole toiminud ainult juhul, kui kogused on väikesed. Sellega on nagu küüslauguga. Muidu on tore maitseaine, aga kui osata õiges koguses tarvitada, saab temaga ravida paljusid haigusi.

Ka küüslaugule on omistatud rahvakeeli loodusliku antibiootikumi nimetust. Mis on aga nende nõndanimetatud looduslike antibiootikumide kõige parem osa: nad toimivad ka viiruste puhul ülihästi. Kõik arstid, kes päriselt tahavad inimese tervist hoida, ei tohiks kunagi panna kätt ette sellele, et inimene proovib esmalt korralikku loodusravi. Hapuks lähevad asjad siis, kui inimene ei oska seda kasutada, ei tee piisavalt. Peaks julgustama just õppima ja end kurssi viima. Arst peaks julgema välja öelda, et tema ei oska siinkohal aidata, kaasa rääkida, sest tal on vaja oma erialas super hea olla ning sellele keskenduda ning osata ravimeid välja kirjutada.

Paljud arstid on võtnud südameasjaks ka selle lause, et “esmalt ma ei kahjusta ehk oskan pakkuda ka midagi muud peale keemiaravi, aga raviprotokollidega on see üsna võimatuks tänases maailmas tehtud. Oleme siis ise targad. Arst on partner, kes teeb analüüsid ja sina valid endale kõige vähem sekkuvama ravi.

Kui arstid hakkavad sekkuma inimese individuaalsesse ravivalikusse, siis peaks ära lõppema ka süsteem, kus vaid perearst saab haiguslehte välja kirjutada. Haiguslehega ei saa koos käia ähvardust ja tingimust kasutada vaid keemilisi ravimeid. Kõik ravivõtted peavad olema võrdselt kasutatavad vastavalt inimese enda valikutele.

Minu unistus siin maailmas on 80% vähendada keemiliste ravimite tarbimist, eriti akuutsete haiguste puhul. See vähendab kohe automaatselt krooniliste haiguste esinemist ning ka kemikaalide tarbimist. Kui inimesed saavad aru, et enamik kroonilisi seisundeid, ka laste käitumuslike probleemidega seotud haigused, on ravitavad, siis saab vaikselt krooniliste haiguste ravis liikuda 80% vähenemisele. See on väga realistlik ootus. Inimesed üle maailma näitavad selle võimalikust iga päev. Me peame oma silmaklapid eest ära võtma ja ise selle poole pürgima hakkama.

Ära lase end massimeedial hirmutada

Täna siis tead, et kui massimeedias tehakse maha mõnda loodusravi võtet, siis ilmselt on see just väga hea sinu jaoks. Viimaste aastate artiklites ei ole ma näinud mitte ühtegi, kus kriitika oleks põhjendatud. Põhjendatud on vaid asjaolu, et inimesed ei oska sageli asju võtta raviks vajalikes kogustes. Tee see endale lihtsalt selgeks.

Apteekrid võiksid olla täiesti vabad soovitama inimese tervise kasudeks nii looduslikke kui ka keemilisi valikuid ilma, et nad satuks selle peale massimeedia häbipinki. See on juba turumajanduse aluseks. Muu on monopoli tekitamine ja selline asi peaks olema seadusega keelatud. Ma loodan, et apteekrid ei lase end nurka suruda. Me kõik peame oma valikutes olema vabad.

Kas siis Pau d’Arcot  saame nimetada looduslikuks antibiootikumiks? Mina ausalt küsiks aga: miks mitte? Mis ravimitööstuse diktatuur siin siis nüüd käib? Kui asi mõjub bakteritele ja aitab infektsioone väga edukalt lahendada, siis rahvas kasutab just seda sõna, mis talle sobib ja arusaadav on. Ei öelda ju lihtsalt, et tegemist on antibiootikumidega, vaid sinna ette kasutatakse alati sõna looduslik ehk kõik saavad aru, et keegi ei soovita sul penitsilliini. Sellega on sõna kasutus juba ka muutunud. Segadust külvavad vaid keemiliste ravimite müüjad.

Arstid peaks hakkama tõsiselt võtma just seda infot, et me peame vähendama antibiootikumide resistentseid baktereid. Sinna juurde on ülioluline punkt: mitte neid välja kirjutada, kui selleks puudub vajadus. Kui meie pere on suutnud loodusraviga siiani esinenud olukorrad ära lahendada, siis miks ei peaks seda suutma teised pered? Tuleb inimesi vaid inspireerida ja suunata õppima nendelt, kes oskavad ja oma kogemusi jagavad.

Tänapäeval ei tohiks ükski arst ignoreerida asjaolu, et selline ravimite kuritarvitamine on viinud meid olukorda, kus aastaks 2050 sureb juba vähemalt 10 miljonit inimest aastas selle olukorra tagajärjel. Ma usun, et see number on praegu juba selles suurusjärgus, lihtsalt juhtumeid ei panda ausalt kirja.

Siis aga on hilja asju muutma hakata, muutus peab tulema nüüd ja kohe.

Arstide kohustus on ka mitte kaasa minna uhuutamise ja libateaduse sildistamisega, sest loodusravi taga on väga tugev ametlik teadus ning seda tuleb lihtsalt vastu võtma hakata.

Inimestele on soovitus hakata tõsiselt õppima loodusravi ja oma maailmapilti laiendama – keegi teine ei tee seda sinu eest. Ütle ei lõpututele kannatustele ja probleemidele ja hakka neid päriselt lahendama. Meil on teadus, inimeste kogemused ja koolitajad olemas, leia endale sobiv ja viska massimeedia lugemislepingud prügikasti.

Ühine minu unistuse ja teekonnaga: 80% vähem keemilisi ravimeid meie eludesse.

Merle Martinson