Foto: erakogu

“Ameerika on riik, mille järgi juhinduvad sageli ka kõik teised, mõtlemata sellele, kas sealt tulev on ikka puhas kuld. Ma võin üsna pika nimekirja teha asjadest, kus Ameerika loosung vabadusest on selgelt igasuguse mõtte kaotanud. Sinna nimekirja tippu on nüüdseks jõudnud otsus kaotada abordiõigus.” Loodusterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson analüüsib põhjalikult aktuaalset ja rasket teemat.

Abordi teemal lendasime ühe silmapilguga üle 50 aasta ajas tagasi “tänu” Ameerika Ühendriikide 1973. aasta kohtuotsuse tühistamisega, millega mõnes osariigis muutub abort seadusevastaseks. Praegu heietatakse sellest, et inimene võib ju siis kolida endale sobivamasse kohta, aga igaühel peaks olema õigus elada omas kodus, seal, kus see on põliselt olnud. Igas asukohas maamuna peal peab inimene tundma end väärtustatu ning vabana. Päriselt vabana.

Silmakirjalik otsus inimkonna hüvangu sildi all

Mul on kurb vaadata, kuidas inimesed juubeldavad selle otsuse üle. See on järjekordne näide sellest, kuidas kaaskodanikud sekkuvad suurima heameelega teise isiku eraellu ning ei näe selles vähimatki probleemi. Millal me ükskord õpime päriselt austama teist isikut? See ei saa kehtida vaid ühel teemal, mis sulle sobib, vaid peab kehtima üleüldiselt iga teema puhul. Me kõik anname siin elus oma parima ning kellegi elutee ega otsus ei ole õigem ega valem teise isiku omast.

Abort on kindlasti teema, millesse peab tõsiselt suhtuma. Kellegi teise elu võtmine ei ole asi, mille osas kergekäeliselt otsuseid teha, aga samas ei ole õigust ka seda seadustega keelata. Nii sügavaid teemasid sunniga ei lahendata. Inimkond läheneb probleemile taas valest otsast. Kui soov on vähendada sündimata laste arvu, siis tuleb põhjalikumalt uurida, miks see otsus üldse tehakse ning asjad juba eos ära parandada.

Praegu jäetakse parandustööd tegemata ning pannakse keevale potile lihtsalt kaas kõvasti peale. Palju õnne! Ka kõige tugevam pott plahvatab lõpuks ja ajaloos on see seda juba teinudki. Tagajärjeks on mitte ainult beebide kaotatud elud, vaid ka naiste omad, kes suures ahastuses kuhugi nurgataha protseduuri läbi viima on suundunud. Ma tõepoolest ei saa aru, mille jaoks on meil ajaloolised andmed, kui me mitte midagi sellest ei õpi ja aina samu vigu teeme. Alati muidugi inimkonna hüvangu sildi all.

Lapsevanemaid on siiski kaks

Kui andmeid vaadata, siis on vähemalt Eestis asjad aasta-aastalt aina paremaks läinud. Omal soovil raseduse katkestamisi oli näiteks 1996. aastal 16 280. Kümme aastat hiljem aga 9155 raseduse katkestamist, 2016. aastal 4290 ja ka edasi on number olnud langustrendis. Midagi siiski tehakse meie perepoliitikas õigesti, et see number on stabiilselt langenud.

Minu suhtumine aborti ei ole kindlasti traditsiooniline. Minu jaoks on õigus elule igal beebil, kelle kasvõi üks lapsevanem soovib üles kasvatada, olenemata soost. Siin on koht, kus iga naine hakkab kohe vastu vaidlema, et “minu keha, minu otsus”. Me oleme sellega nii harjunud, sest teatud etapis, kus naised võitlesid oma põhiõiguste eest, oligi see vajalik, aga elu on palju kirjum ning aeg on edasi liikuda ja areneda.

Ma olen kohanud mehi, kelle naised on vastu nende tahtmist abordi teinud ja nad on jaganud, et nende hinged on pöördumatult kahjustunud. Nad tunnevad, et nende laps on mõrvatud. Nad on valmis olnud ise last üles kasvatama, aga neile ei ole selleks õigust antud.

Mõtleme nüüd naised olukorda, kus ainult mehel on õigus lapse sünni üle otsustada. Vaadake otsa oma lapsele, kelle te olete vabalt valmis ka üksi üles kasvatama, aga mees oleks öelnud EI ning jõuga selle elu lõpetanud. Paneb veidi mõtlema, eks?! Jah, loodus on andnud sünnituse õiguse vaid naisele – see lihtsalt on nii, aga lapsevanemaid on siiski KAKS. Me oleme meeskond. See on meie planeedi põhiline bioloogiline toimimine – koos. Me soovime, et mehed oleks rohkem pere osa, aga ikkagi siis, kui meile mugav on. Elu on aga täis ebamugavusi selleks, et me areneksime.

Vägistamise teel isaks ei saada

Vaadeldes maailmas toimuvat, siis ilmselgelt olukorras, kus baas-peresuhted ja üldse inimeste vahelised suhted ei toimi ning oskus päriselt austada enamikul juhtudel puudub, on selline kokkulepete võimalikkus heleroosa unistus. Aga keegi peab unistama selleks, et kunagi saaks asjad muutuda. Samas ei oota ma, et keegi hakkaks sellist asja seaduseks ja sunniks vormima, kui inimkond ise ei ole valmis vabatahtlikult selliseid kokkuleppeid looma.

Kuna inimesed hakkavad ilusaid mõtteid alati maha tõmbama ekstreemsustega oma seisukohtadest jäigalt kinni hoidmiseks, siis täpsustaks ära ka selle osa, et vägistamise teel isaks ei saada. Kellegi teise keha kuritarvitades ei teki mingeid kaasõigusi. Jutt käib siiski vabatahtlikest seksuaalsuhetest ja nende tagajärjel sündivatest lastest.

Praeguses maailmas lähtume siiski praegu kehtivatest seisukohtadest, et abort on naise otsus. Kui soovida raseduse katkestamise numbrite vähenemist, peab vaatama erinevaid teemasid, miks need näiteks aastal 2021 aset leidnud 3152 omal soovil katkestatud rasedust teoks said. Siis saame alles arutleda, mis ühiskonnas peaks veel muutuma, et kunagi jõuda loomulikult nullini.

Me peame raseduse ümber mõtestama

Enamjaolt teatatakse, et me saame lapse ehk vanemaks saamist loetakse sünnihetkest. Tegelikkuses saadakse lapsevanemateks sel hetkel, kui loode on eostunud. Siis tekib vastutus seda loodet elus hoida mõlemal vanemal, täpselt nagu siis, kui me seda teeme peale lapse sündi. Kaalukauss kalduks kohe ja inimene võtaks palju tõsisemalt otsustusprotsessi ka esimesel trimestril. Samuti oskaks mehed paremini raseduse ajal oma naiste eest hoolt kanda. Naistel on sageli puudu turvatundest ja hoitusest, mis viib kurbade otsusteni.

Edasi räägime majanduslikest põhjustest. See on ilmselt kõige määravam kaalukauss. Siin on riik palju ära teinud toetuste ja ema/isa palga näol. Seal tulebki jätkata samas vaimus ja ühiskonnas seda rohkem soosida. See on kindlasti olnud suur tugi ka abordinumbrite langusel. Inimene teeb raskeid otsuseid, kui tal on hirm majandusliku hakkamasaamise osas. Emapalk tõi kaasa ka suurema sündimiste arvu, sest naised tunnevad end hoituna ajal, mil nad on kõige haavatavamad.

Palju saab ära teha muidugi inimene ise. Me ei saa majanduslikku turvatunnet tegelikult kunagi garanteerida. Homne päev võib kaasa tuua töökaotuse ning elujärg võib halvenda, kuid me ei saada siis ju oma juba sündinud lapsi kuhugi ära. Meie maailm on praegu jõudnud faasi, kus on palju tugisüsteeme, inimene saab õppida paremini toime tulema ükskõik mis teemas. On õppimiste aeg. Ja vastupidiselt beebigruppides toimuvale igasuguste toodete reklaamile vajab beebi vaid emme tissi, rõõmsat emmet ja mõned komplektid riideid. Tänapäeval saab ka taaskasutusest väga ilusaid riideid väga odavalt ning toimivad ka organisatsioonid, kust saab abi väga raskes seisus olles. Kui ei lähe kaasa kogu selle materiaalse maailma hullusega, siis oskab inimene ka vähesest elus palju suuremat rõõmu tunda. Surres ei võida see, kellel on rohkem asju.

Meditsiiniline protseduur on alati väga tõsine otsus!

Ma näen, et inimene kaugeneb päris elust iga hingetõmbega. Meditsiinilisi protseduure võetakse nagu mingeid rutiinseid ja tavapäraseid asju. Need ei ole seda! See on tugev sekkumine oma keha süsteemidesse. Ja seal on ka kindlasti vaja tagasi tuua kaine mõistuse hääl.

Sassis suhted: emotsioonidest tulenev valik

Edasi – sassis suhted, mis on juba laiem ning raskem teema. Sageli tehakse selles olukorras abordi otsus ka emotsioonide tipus, kus tegelikult ei ole suutlikkust olukorda analüüsida.

Sarnased programmid nagu “Imelised aastad” või “Gordoni perekool” peaks toimuma meil vähemalt keskkooli osana, kui mitte juba varem. Gordoni perekool muutis mitte ainult minu oskusi suhelda oma lastega, vaid kogu maailmaga. Kõige tänulikum olen oskuse eest analüüsida, mis on mind otseselt puudutav probleem ja mis mitte. Kes kursusele minna ei saa, siis raamatukogudes üle Eesti on olemas käsiraamat “Tark lapsevanem”.

Kes tahab oma elu paremaks muuta, see leiab ka võimalused. Me peame ISE täitma need lüngad, mida meie esivanemad ei ole osanud meile edasi anda. Kool peaks olema siinkohal ühiskonna arendajana seda olukorda muutmas. Vanemad saavad õpetada vaid seda, mis on nende enda oskuste tase ja nii me kogu aeg ühte ja sama kordame. Info peab tulema väljastpoolt.

Haridusteel on väga palju faktiteadmisi, mida me kunagi hiljem ei kasuta, aga väga vähe antakse edasi oskusi, kuidas elada ilma iseennast ja teisi kahjustamata, sealhulgas austada üksteist paarisuhtes. Leida lahendusi ja hoida. Kuidas käituda erimeelsuste korral. Ja nii me ühiskonnas iga teema üle muudkui kakleme ja vägikaigast veame ning teise eraelusse sekkume jõhkral viisil, iseenda käitumist õigustades.

Naiste turvatunnet vähendab ka asjaolu, et paljud jäävad üksikvanemaks. See on teema, millele üldse tähelepanu ei pöörata. Miks mehed ei suuda võtta vastutust oma valikute eest. Nüüd on sagenenud ka naiste osakaal, kes pere maha jätavad. Kas kaotakse täiesti, lihtsalt ei toetata rahaliselt ka siis, kui võimalusi oleks rohkem kui küll. Meil nagu oleks sõda naise ja mehe vahel…

Samas on laste kasvatus looduse poolt loodud koostöös toimivana. Aga kes kasvatab need mehed üles – Eesti naine. Mis on meie suhtumistes ja hoiakutes sellist, mis lubab mehel hiljem oma naist ja lapsi väärkohelda? Mahajätmine on samamoodi väärkohtlemine. Ma ei tea täpselt neid vastuseid, aga näen oma töös, et korratakse ühtesid ja samu peremustreid põlvkondade viisi. Tugev koostöö lapsevanemate vahel on aga ainuke päris asi, mis loob kõige suurema turvatunde. Kui me tahame ühiskonnas päris muutusi, siis just see on mädaplekk, millega meil kõigil tuleks lähiaastatel tegeleda nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil.

Inimesed on oma otsustes üksinda

Paljud inimesed ei tea, et on olemas raseduskriisi nõustamise keskus, kust saab tasuta abi nendel keerulistel teemadel. (  ) Sageli küsitakse nõu oma sõpradelt, kellel võib olla sama katkine meel ning sellest nõuandest just head suppi ei keeda. Selliseid suuri otsuseid, kus on mängus ühe inimese elu, peaks tegema rahulikult analüüsides koos erapooletu vaatlejaga, kes oskab ehk rohkem tasakaalu tuua. Sageli me ei näe enda nina all olevaid lihtsaid lahendusi. Raseduskriisi keskusesse saab pöörduda ka sünnitusjärgse depressiooniga. See jällegi võib olulist rolli mängida järgmise raseduse puhul otsuste langetamisel.

Väga oluline on teada, et ka mees saab iseseisvalt raseduskriisi nõustamisse pöörduda. Aeg on tunnistada, et ka meestel on raske muutustega toime tulla. Me oleme sündinud karjaloomadena ning abi palumine käib tavapärase elu juurde olenemata soost. Kari saab hästi toimida, kui iga liige on hoitud. Kui mees saab rohkem nõustamist ja abi, on ka temal rohkem enesekindlust, nii et ta saab lastega seotud raskustega paremini hakkama ning on valmis vastutust võtma rohkemate laste eest. Nii mitte ainult ei vähendata abortide arvu, vaid sünnib rohkem lapsi teadliku valikuna.

Ma olen ise kunagi raskel hetkel raseduskriisi nõustajatelt väga suurt abi saanud ning see pole midagi, mida keegi peaks häbenema. Ma olen tänutundes, et keegi aitas mul näha elu hoopis paremalt poolt ja kergendada minu koormat. Iga selline asi elus viib aina parema elukvaliteedi poole.

Enne ja ka pärast aborti on vaja nõustamist

Meil võiks olla tingmus käia koos ja eraldi partneriga nõustamises enne ning pärast aborti, nii nagu see on Islandil. Spetsialist aitaks selgeks teha murekohad. Samuti teha kindlaks, et abort ei ole kummaltki poolt peale surutud, vaid koos tehtud ühine otsus. Palju on neid naisi, keda mees on emotsionaalse väljapressimise teel sundinud vastu oma tahtmist aborti läbi viima. Kindlasti peaks olema nõustamine mõlemale lapsevanemale ka pärast aborti. Sageli jäetakse siin mees võrrandist välja, sest laps ei kasva tema sees, aga mees on emotsionaalselt olukorraga sarnastel alustel seotud. Meie mehed julgevad ka rohkem oma sisemaailmale tähelepanu pöörata, kui me ise lõpetame nende kui robotite kohtlemise. Mehel on tunded nagu naisel!

Olulisel kohal on ka läbimõeldum lapsendamissüsteem. Laps saab õnnelikult üles kasvada ka siis, kui ta ei kasva koos bioloogiliste vanematega. Selleks peab looma lihtsalt tingimused.

Rasestusvastased vahendid – ka siin on arenguruumi

Kuigi võiks arvata, et tänapäeval sellel teemal enam rääkima ei pea, siis ka siin on arenguruumi. Me loeme moraali oma lastele, kuidas kondoomi peab kasutama, aga mida teeb vanem põlvkond ise? Lapsed käivad meie tegude, mitte sõnade järgi. Milline on siin väga levinud suhtumine? Mees ei taha kondoomi kasutada, sest siis ta ei tunne täit mõnu… Seks on aga midagi palju enamat kui lihtsalt hõõrumine. Ja naine ei saa kondoomi nõuda, sest mees jätab ta maha… Need on vaid mõned värvikamad näited.

Pigem inspireeriks meest-naist uurima, kuidas üldse seksida nii, et mõlemal partneril hea oleks. Pornofilmid ei ole õppevideod muuks kui ainult selleks, mida tegema EI peaks. Kuna põhitõdesid ammutatakse sealt, ei teata näiteks, mis on naise orgasm ning kuidas kehas see saavutada.

Kondoom on aga ainus vahend, mis ei sekku kehasüsteemidesse ja on hea sõber. Pealegi, meil ei ole kondoomid enam looma sarvedest, igaühele leidub kindlasti sobiv.

Neid teemasid on raamatu jagu, mida saaks erinevate nurkade alt välja tuua, aga kui alustaks nendest suurematest, siis langeks raseduse katkestamise numbrid juba iseenesest ilma ühegi seaduseta. Mida parem on inimese elu ja mida suurem turvatunne, seda rohkem soovib ta pühenduda ka lastele.

Abort on teema, millest me peaks saama vabalt rääkida

Kui vaadata peresüsteemide praktikat, siis varjatud abort perekonnas tekitab eelnenud ja järgnevatele lastele väga suuri probleeme. Me ei peaks häbistama ja varjama nii tõsist teemat, vaid üksteist toetama. Ei ole kellelegi hingeliselt kerge võtta vastu otsust loobuda oma lapsest. See käib kaasas kogu elu. Ükskõik, kui palju me üritame seda varjata. Need läinud elud on ka seda väärt, et neid ei peaks varjama.

Osteopaadi vastuvõtul küsiti ükskord minu õdede ja vendade kohta infot. Mul tuli meelde, et meditsiinilistest andmetest olin nooruses kogemata avastanud, et mu ema on teinud kolm aborti. Ma ei taha mõeldagi, kui keerukas see mu ema hingele oli. Tema põlvkonna inimesele aga oli igasugune rääkimine sel teemal mõeldamatu. Samas puudutas see ju otseselt ka mind. Sellel hetkel, kui osteopaat andis mulle loa öelda, et mul on veel kolm õde/venda, aga nad lihtsalt ei ole sündinud, vabanes minust suur koorem. Ma hiljem istusin oma kodu ees autos ligi tund ja lihtsalt nutsin. Kergendust tundes, et ma võin öelda, et mul on õed ja vend. Palju oli ka süütunnet, et mina sündisin ja nemad mitte. Ma sain selle tunnete virvarri läbi elada. See oli lõpuks ometigi lubatud. Ma oleks tahtnud seda teha koos oma emaga. See oleks tervislikum nii talle kui ka mulle, aga meile pole paraku selliseid asju kunagi õpetatud. Ka minu üks tervislik seisund on vajanud tervenemiseks selle teema sügavamat lahkamist. Me ei saa alahinnata abordi mõjusid. Sellest vaikimine ning asjade mitte-läbitöötamine võib tuua kaasa ka terviseprobleeme.

Selle olukorra tõttu oli ka minu enda seisukoht üsna jäik. Ükskõik, mis olukord, aga mina aborti ei tee. Olen õnnelik, et ma päriselt kunagi selle otsusega silmitsi ei ole pidanud seisma ja loodan, et nii see ka jääb. Aga vaatamata oma jäigale seisukohale olen suutnud austada teisi ja nende otsuseid. Vähemalt püüdnud. Iga inimese lugu on erinev. Selge on see, et minu vaatenurk oli tugevalt kujunenud läbi iseenda trauma. Need on ka põhjused, mille osas ma saan selgelt aru, et ei ole mina kunagi kellelegi ettekirjutaja, kuidas tema oma elu elama peab. Saan vaid toetada informatsiooniga, et anda rohkem valikuid ning mõtlemisainet. Me kõik vaatame elu läbi enda kõverpeeglite, kuhu erinevad traumad on mõrad sisse löönud.

“Küla” saab aidata tugiteenustega

Lapsi kasvatab küla. See on tõsi. Selleks, et lapsed saaksid üles kasvada võimalikult suures turvatundes, on vaja kogu ühiskonda, aga seda ei saa tõlgendada õigusena eraelu puutumatust rikkuda. Me kõik oleme siiski lapsevanemad just nendele lastele, kelle me oleme ise siia ellu loonud ja isikliku vastutuse võtnud. Küla saab aidata tugiteenustega. Nähes murekohta, saab pakkuda abistavat kätt.

Küla ei tohi kindlasti astuda üle koduläve piiridest ning otseselt ega kaudselt survestada tegema otsuseid, mis on isiklikud. Kui inimene on läbi mõelnud ja andnud endast parima, aga siiski tunneb, et ta ei soovi saada lapsevanemaks oma olukorras, siis nii on. Meie ei saa kõrvalt sellesse sekkuda, sest meie selle lapse eest isiklikku vastutust võtta ei saa. Meie ei lähe sinna koju ja ei aita sellel emal ja isal 24/7 hakkama saada ükskõik millega, mis neile raskusi tekitab. Jõuga sundida laps sündima keskonda, kuhu ta ei ole oodatud, on samamoodi kuritegu.

Maailm ei ole must ja valge. Meil kõigil on oma elulugu jutustada. Vahel ei olegi see lugu roosamannane ning sisaldab raskeid valikuid. Meil kõigil peab olema neid õigus teha oma isiklikust olukorrast lähtuvalt ilma häbitundeta ja kindlasti ilma riikliku sekkumiseta, olgu selleks valikuks kasvõi abort. See ei pea teistele meeldima, aga see otsus peab olema vaba sellele isikule, kes selle otsusega ise peab edasi elama.

Merle Martinson