Foto: erakogu + Pixabay (geralt) + Canva

Homöopaat Merle Martinson kirjutab, et äsja meediasse paisatud nn Lilleoru skandaal tõstis üles ühe väga olulise teema, milleks on gurude kummardamine. Soovimata laskuda konkreetse skandaali üksikasjadesse, toob ta välja, et inimesed, kelle juures tema õppida või kelle toel terveneda sooviks, on sellised, kes tahavad anda ka teistele tiivad, et nad saaksid vabalt lennata. Oluline on kuulata oma sisetunnet, teada oma väärtust ja öelda julgelt EI igasugusele ebajumalate süsteemile. Me kõik oleme siia ilma sündinud võrdsetena, rõhutab ta.

Meie ühiskonnas on nn Lilleoru skandaaliga üles kerkinud üks väga oluline teema – gurude kummardamine. Ma jätan selle skandaali asjaolude tõelevastavuse nende inimeste südametunnistusele, kes peaosalised on – ma ei kipu massimeedias kirjutatut kunagi täieliku tõena võtmast, sest olen näinud läbi aastate, kuidas massimeedia lugusid välja mõtleb ja oma vaadetele vastavaks luiskab, jättes välja kõik muu, mis võiks vastupidist tõestada. Nägin seda MMS-i skandaalis ja näen seda erinevate looduslike ravivahendite sarjamise saagas.

Kui ravimite ja loodusravi ning -meetodite puhul on lihtne teha teadustööde portaal lahti ning ise asja uurida – üldjuhul piisab 5 minutist arvuti kasutusest, et peavoolumeedia poolt kokku joonistatud muinasjutt ümber lükata –, siis selles skandaalis on asi keerulisem: siin on kõne all inimese käitumine teiste isikute suhtes. Seda on keeruline üle kontrollid, aga keeruline on ka seisukohta võtta ning ma lihtsalt loodan, et kui selles loos on kübetki tõtt, siis süüdistatav saab aru, et selline käitumine ei ole inimesena kohane, rääkimata eetilisusest. Samuti on oluline, et isikud, kes selles olukorras on elanud, oskaksid selja sirgu lüüa ja EI öelda. Samuti vabalt sellest rääkida, sest me elame ajastul, kus iga must tegu tahab päevavalgusse tulla.

Kui selles loos ei ole tõde, siis oleks minu jaoks maailm parem paik ja saab lihtsalt kergendatult hingata, et peavoolumeedia on jälle oma tavapärases rollis asju välja mõtlemas. Ei midagi uut.

Vastutuse endast väljapoole andmine

Aga see olukord annab igal juhul väga hea arutluspõhja, miks sellised asjad üldse juhtuvad.

Gurud on tulnud India kultuurist ja nende kummardamine ei ole lääne ühiskonnale omane. Seal on rituaale, mis meile ilmselt näivad kummalised, aga ei pruugi seda olla India kultuuris. Selleks tasub alati vaadelda jälle infot sügavamalt, mitte kohe joosta iga emotsiooniga kaasa. Tähelepanelikkus, oskus olukorda analüüsida, on siin vägagi oluline. Kas kõigega, mis on teises kultuuriruumis normaalsus, peab ikkagi kaasa jooksma? Tasub ka vaadata, miks mingi rituaal näiteks seal ajalooliselt on olnud ja mida esindanud.

Me oleme põhjusega sündinud lääne ühiskonda. Mulle meeldib igast kultuurist võtta lihtsalt mingeid elemente ning luua täiesti enda unikaalne viis elamiseks. Gurude kummardamisel ilmselt sellist vabadust ei anta.

Tegelikult ei ole oluline, mis nime me nähtusele anname, vaid mis on selle tegevuse sisu. Inimene on kummardanud vaaraosid ja kreeka jumalaid. Ka Kristuse kummardamine mahub samasse süsteemi. Sellel kõigel on aga ühine nimetaja – kellegi endast tähtsamaks pidamine. Lisandub veel sügav ohvriroll, kus oodatakse ebajumalalt oma elule mõtte andmist ning sageli enese tervendamist. Vastutus antakse endast väljapoole. Kedagi kummardades annad sa ära oma vabaduse ja vaba tahte. See ei ole kindlasti eluterve, arvan mina.

Ebajumal loob enda kummardamiseks kontrollsüsteemi

Soov olla guru on muidugi täpselt samaväärselt ebaterve meele mõtlemine – soov võtta kelleltki mõtte- ja tegutsemisvabadus, seada ette raamistik, kuidas elada. Ususektides toimub sageli ka rituaalne alamate alandamine. Sageli lõhutakse ära inimese eneseväärikus, et teda veelgi rohkem allutada. Üldjuhul muidugi ei tunnistata enda sellist käitumist, sest inimene, kes end on seadnud teistest kõrgemaks, ei tunnista iial oma eksimusi. Ebajumal ju teeb, mis tahab ning kõik on õige. Ebajumal taha muidugi kuulata oma alamaid ilma, et neile oleks raamistik ette antud, mida rääkida tohib, sest nad võivad ilma kontrollita hakata tõde väljendama ebajumala käitumise suhtes.

Ideaalses maailmas muidugi ei kasutataks inimese nõrkust kurjasti ära, aga meil ei ole täiuslikku maailma. Maailmas eksisteerib ka kurjus, mis ootab enda rüppe ohvreid ja nii need kaks poolt tõmbuvadki.

Veel kümme aastat tagasi oleksin ma olnud ahastuses kõigest toimuvast. Täna aga saan aru, et inimene on hetkel oma arengu etapis valinud õppida läbi kannatuste. Me ei saa seda ära hoida. Need kaks osapoolt saavad kokku ja valmistavad üksteisele piina selleks, et üksteisel silmi avada enda sisemaailma probleemide ees. Ohver peabki tõusma, leidma oma väärikuse ja julguse. Allutaja peab tundma langust, et näha enda suurimaid nõrkusi, mille pärast ta vajab sellist kummardajate hulka. Mõlemad on omavahel seotud. Keegi teine ei saa samasuguseid õppetunde anda – just need inimesed peavad omavahel kokku saama. Elu kord juba on selline.

Kuidas kriise paremini mõista

Ma soovitan läbi lugeda Anatoli Nekrassovi raamatu ,,Kriisid”, mis aitab paremini mõista kriiside olemust nii üksikisiku tasandil kui ka ühiskonnas. Miski ei ole siin elus juhuslik. Ka looduskatastroofid mitte. Igal asjal on oma sügav disain ja püüd puhastada välja kõike seda, mis hoiab inimest tagasi enda potentsiaali saavutamisest. Me saaksime muidugi õppida ilma kriisideta, aga me kahjuks ei ärka oma elus enne, kui kriis meid raputama ei tule. See on minu elus nii olnud ja ma usun, et lugejagi oskab ette lugeda olukordi, kus mingile kriisile on järgnenud suur ja positiivne elumuutus. Saades aru kriisi olemusest meie elus, oskame me neid ennetada ja vajadusel lahendada.

Kui nüüd võtta ära siit olukordade kirjeldusest sõna guru ja asendada see sõnaga poliitik, siis kas praeguses maailma poliitikas ei ole mitte üsna sarnane olukord? Inimesed, kes on valitud rahvast esindama, on end seadnud ebajumala rolli, eemaldudes rahva vajadustest ning oma äranägemise järgi jagades rahva varasid. Ekslikult on asutud valitsema rahvast, mitte teenima rahva huve nagu esialgu on olnud poliitika mõte. Ette valmistatakse ju ka ülemaailmset vihakõne seadust, mis sisuliselt hakkab keelama ebajumala vastu rääkimist. Ka see on saanud juhtuda selle tõttu, et oma sisimas annab inimene enda vaba tahte kellelegi teisele ära. Puudub enese väärtustamine ning arusaamine, et “mina olen enda peremees”. Ootus on, et keegi teine teeb minu elu paremaks. Ka siin ei lõpe kriisid ja alandused enne, kui inimesel on saavutatud lõpuks see tema viimane piir ja ta tõuseb oma ohvrirollidest välja. Nagu näha on see probleem mitu korda laiem kui vaid üks skandaalike Eestimaa pinnal.

Mina olin väga noor, kui kuulasin kristlikku raadiot veidi naljapärast. Seal oli saade, kuhu tavakodanik sai helistada ning oma muret kurta. Ma tundsin, kuidas ma nende ohvrirollis inimeste peale isegi veidi pahaseks sain: miks sa ei tegutse? Kui me paneme vastutuse enda elu eest kuhugi väljapoole ja ootame käsi pikal, et meie eest asjad ära lahendatakse, siis me jäämegi ohvri rolli. Ma otsustasin juba siis, et mul ei ole vaja vahendajaid, et enda elu elada. Küsida juhendust, infot, kuidas mingit asja lahendada on hoopis midagi muud kui oodata, et keegi teine lahendab need minu eest.

Täiskasvanuna näen, et suur osa ühiskonnast ootab, et tema eest asjad ära tehakse. Süüdi on kas poliitik, halb ilm või naabrimees, aga ei soovita võtta vastutust enda elus. Siit tekibki kergelt ka ebajumalate süsteeme erinevatel tasanditel.

Guru kummardamise asemel inspireerumine

Meil on häid teejuhte, kes aitavad meil näha informatsiooni, mis me vajame, et elus paremini toimida. Inimesed on loodud üksteist aitama. Selle juures peavad olema ausad tehingud. Panustatakse üksteisesse, mitte üks ei ole ainult andja ja teine võtja pool. Siis ei saa ka tekkida jõuvahekordade erisusi.

Mul on olnud erinevatel eluetappidel teejuhte, õpetajaid, kelle juures ma olen käinud inspireerumas. Ma ammutan nende kogutud infot, sest nii liigun ma oma teerajal kiiremini edasi ega leiuta jalgratast. Mulle ei meeldi aega raisata.

Minu elus on alati olnud juhendajad, kes tahavad mulle pakkuda parimat informatsiooni ning aidata mul näha minu ohvrirolle. Samuti anda mulle infot, kuidas ma ise saan neid olukordi lahendada. Ma ei ole sattunud isikute juurde, kes oleks mind kurjalt ära kasutanud. Loodan sama hästi ka edaspidi oma valikuid teha.

Riski vähendab minu enda sisemine häälestatus: ma ei otsi, et minu eest midagi ära tehakse, vaid ma otsin, kuidas ise olukorrad ära lahendada. Samuti tahan ma panustada näiteks rahaliselt, et tehingud oleksid ausad.

Ma ei tee neist inimestest enda jumalaid

Ma ei kujuta ette, et need isikud on ideaalsed või peaksid seda olema. Kohtan sageli suhtumist: ma ei saa selle inimesi õpetusi kuulata, sest ta sõbrustab minu jaoks valede inimestega või näiteks suitsetab. See näitab, et inimene on ennast fikseerinud ja ootab endale ebajumalat, kes tema silmis oleks ideaalne. Minu jaoks on minu õpetajad samuti oma valikutes vabad nagu ma isegi. Oluline on vaid info ja oskused, mis nad mulle anda saavad. Ma ise vastutan selle eest, mida ja kui palju ma temalt õpin ja edaspidi oma elus kasutan.

Inimesed, kelle juures mina õppida või kelle toel terveneda soovin, on inimesed, kelle puhul ma tunnen, et nad tahavad anda mulle tiivad, et ma saaksin vabalt lennata. Sama püüan ma anda ühiskonda enda loengutega. Sa ju saad aru, kas see õpetus või isik toob sind aina paremasse kohta või hävitab sind. Kuula oma sisetunnet, tea enda väärtust ja ütle julgelt EI igasugusele ebajumaluse süsteemile. Me kõik oleme siia ilma sündinud võrdsetena.

Merle Martinson