Fotokollaaž: Pixabay (gadgemayur + GraphicMama-team) + erakogu + Canva

Oktoobri lõpp teeb mind juba aastaid veidi kurvaks. Väikelaste emmena ootan koos lastega alati igasuguseid vahvaid pühasid, mida tähistada ja elu kirjumaks muuta. Üks minu lemmikutest on Halloween. Kahjuks, vaadates inimeste suhtumist, pelgan lasta lapsi sellel päeval ringi jooksma. Hirm, et mõni täiskasvanu laste kallal emotsioneerima hakkab, on väga suur.

Sageli tuuakse põhjuseks, et mardipäev ja kadripäev on meie pühad ja selle tõttu on oluline just neid pidada. Olen nõus. Samas, miks mitte luua ja tuua oma ellu veel rohkem värvi ja rõõmu – Halloween ei ole asjata populaarsust kogumas. Inimesed armastavad kostüüme, lusti ja meie pimedas sügises ei saa lihtsalt olla liiga palju üritusi, kus lülitada end argipäevast välja ning tunda rõõmu lihtsalt sellest, et meil on see võimalik. Elu võiks iga päev olla tähistamist väärt. Ei pea valima ühegi püha vahel – meie ellu mahub veel üks äge päev juurde. See ei tee meid vaesemaks, vaid rikkamaks.

Põllumehe hooajalõpus ei ole midagi saatanlikku

Väga levinud on uskumus, et Halloween on Ameerikast tulnud kauge ning võõras komme. Tegelikult on see püha saanud alguse Euroopas ning Ameerikasse viidud sisserändajate poolt. Ameerika on andnud selle tähistamisse päris ägeda lihvi ning nüüd tärkab ta taas Euroopas. Väidetavalt on algupäraselt tegemist keltide saatanlike rituaalidega. Aga kelle arvamus see õigupärast on? Kelte on kirjeldatud väga sõjaka ning julge rahvana. Inimene, kes sellist asja kardab, võibki luua illusiooni saatanlikkusest. Me ei tea. Ja kas kellegi 2000 aastat vana kogemus või mõte peaks tõesti meid täna määratlema või võime ise otsustada, mida Halloween meie jaoks tähendab. Suures osas on see saagikoristuspidu ja suve lõppemise tähistamine. Põllumehe hooajalõpus ei ole midagi saatanlikku.

Tigedate nägudega laternad, mis pannakse ukse ning akende juurde, on pärit iiri muinasloost, kus hoitakse kaugele ihnuskoi Jacki ja teiste kurjade vaimude mõjusid enda kodust. Seal on siis tegemist tegelikult mitte saatanliku rituaali, vaid kodu puhtana hoidmise mõttega. Kõik, mis näeb kuri välja, ei pruugi seda päriselt olla. Me paneme liiga kergelt neid silte, mis on hea ja mis on halb. Rohkem on vaja süvenemist.

Kui ma näiteks võrdluseks loen kadripäeva ajalugu, siis ka seal on väga huvitavad ning kohati tänases päevas kahtlase väärtusega riitused ja mõtted. Samuti on kadripäev muutnud ajaloos enda nägu, segunedes Euroopas laialt levinud kristliku püha Katariina päevaga. Lihtrahvale oli see karjaga seotud välitööde lõpu tähistamine.

Mardipäeva seostatakse ka surnute pühaga ja surmahaldjas Mardusega – see võib ka paljusid hirmutada, kuigi ei peaks. Surm on loomulik osa elust. Üldjuhul on meil siiski tegemist põllutööde lõpu tähistamisega.

Vanasti ei jooksnud kadrit ja marti mitte lapsed, vaid just täiskasvanud. Reegel oli ka, et mardipäeval jooksid ringi mehed ja kadripäeval naised. Tänapäeval on ka see traditsioon tegelikult oma nägu muutnud. Mida aeg edasi, seda rohkem on jäänud mõlemasse pühasse pigem meelelahutuslik osa ja suures osas kannavad seda tänases maailmas just lapsed, kelle suur rõõm on saada kommi. Ehk ka meie endi armastatud pühad on aja jooksul teinud suure muudatuse läbi. Kõigi kolme ühine nimetus tänases päevas on, et lastel oleks tore ja nad saaksid nautida andide kogumist kommide näol. Meil ei tohiks olla kahju seda mängu kaasa teha.

Lapsed ei teeni oma komme ära?

Väga huvitav arvamus, mida ma igalt poolt vastu kajamas näen, on see, et lapsed ei tee piisavalt Halloweeni ajal, et oma kommid ära teenida. Et lause “komm või pomm” ei ole piisav? Et kadripäeval ja mardipäeval peavad lapsed etendama mingi kava, et oma kingitused kätte saada.

Halloween on teistsugune püha kui kadri- ja mardipäev. Halloweenil on rõhk hoopis mujal – kodu kaunistamisel ning vägevate omanäoliste kostüümide loomisel. Sellest on välja kujunenud väga äge loov üritus, kus laps võib olla printsess või kilpkonn või kes iganes.

Mardi- ja kadripäev nii laia tõlgendusvõimalust ei anna. Seal on suures osas oma koha säilitanud ajaloolised kostüümid, mis pandi kokku aida all olevast. Ameerikas on Halloween aga oma nägu muutnud aastakümnete jooksul. On seda osa, kus püütakse luua kõige hirmuäratavamat kummituste maja, oodatud on hirmuäratavad kostüümid, aga samas ka õhulised lendlevad printsessid. Iga laps saab riietada end oma lemmik-multifilmi tegelaseks või iidoliks. Igaühel on vaba valik luua enda muinasjutu maailm ja see päev just enda äranägemise järgi. Mulle meeldib selline vabadus.

Ameerika on suur riik ja sealt tuleb väga palju kehvasid asju, mida me ei peaks üle võtma ning samas väga palju seda, mida võiks. Üks nendest võiks olla arusaam, et laps ei pea higi ja vaevaga kommi välja teenima. Ta võib kostitatud saada ainult selle tõttu, et ta on tulnud välja oma koduuksest ja rõõmustab oma kohalolekuga.

Eestlane ei oska näha kerguse võlu ja rõõmu

Miks eestlane peab alati kõike raskelt välja teenima ning õpetab seda ka oma lastele? See on vägagi sügav küsimus, mille üle mõeldes ning mustreid muutes võib iga täiskasvanu elu palju helgemaks muutuda. Eestlane nagu karistaks iseennast ja teisi millegi eest iga päev. Kõik peab tulema läbi raskuste. Läbi iseenda murdumiseni töötamise. Isegi siis ei pea eestlane end sageli vääriliseks heldet tasu saama. Liiga rõõmus, liiga kergusega asju vastu võttev inimene on rahva vaenlane. Üldjuhul on seal taga tegelikult oskamatus ise vastu võtta.

Ma tahaks väga lastele õpetada midagi muud. Palju kergemat ja helgemat maailma loomist. Tunnet, et head asjad tulevad selle pärast, et ta hingab ning see on piisav. Oskust iseennast väärtustada.

Kui me ei oska väärtustada iseennast, siis ei oska, aga me võiks väärtustada oma lapsi ja nende lapsepõlve. Ei ole tegelikult raske panna kalendrisse kirja veel ühte päeva kadri- ja mardipäeva kõrvale, kus sa igaks juhuks koju endale maiust varud, sest äkki keegi lastest valib just sinu ukse. Näeme seda rõõmuna, et me oleme osa sellest maailmast ja saame sel hetkel korraks suhelda selle toreda lapsega, kes õhinaga kommi ootab. Kostitame teda hea sõnaga ja kutsume teda tagasi ka kadri- ja mardipäeval. Usu, ükski laps ei taha su ukse taha ka nendel pühadel tulla, kui sa oled ta nagu solgiämbrist trotsiga üle visanud ja midagi halba nähvanud.

Miks mitte tuua kõigisse pühadesse tagasi ka see element, et tegelikult lustisid ja pühitsesid oma suvehooaja lõppu just täiskasvanud. Me rabeleme end tööga lõhki ja rõõmu oleks vaja igasse majapidamisse. Seda lihtsalt ei saa olla liiga palju. Lase rõõm enda ellu, ükskõik, kust see tuleb… Need kolm päeva aastas on eriti ägedad, kus õnn võib koputada just sinu uksele särasilmsete laste näol. Mis saab siin maailmas veel paremat olla?

Merle Martinson