Foto: Ilja Aksjonov + Canva

Me elame ajal, mil igaühte sildistatakse, süvenemata tema tegelikku sõnumisse. Homöopaat Merle Martinson kirjutab, et tema toob oma kirjutistes sageli välja erinevaid probleeme, mis seostuvad vaktsiinidega – ja seda lihtsal põhjusel: ta oleks äärepealt kaotanud oma poja vaktsineerimise tõttu. “Minu kohustus ühiskonna ees on välja tuua sellega seonduvad probleemid ja neile tähelepanu juhtida, et keegi ei peaks enam samasid või veel hullemaid kannatusi taluma,” kirjutab ta. Aga ta ei pea ennast vaktsineerimisvastaseks, vaid soovib, et igaühel oleks vabadus teha oma valikuid ise. Praegune vaktsineerimispropagandast läbi imbunud meediaruum aga tegeleb inimeste hirmutamisega, selle asemel, et erinevat infot inimesteni tuua.

Kahjuks ei ole meie pere lugu ainulaadne ega harva esinev – sellist sündmuste käiku kohtab beebigruppides peaaegu iga päev, aga keegi ei oska lihtsalt seoseid leida. Ega osanud alguses minagi, sest meid on treenitud korrutama mantrat „Vaktsiinid on ohutud ja päästavad elusid“.

Meie pere lugu saad kuulata SIIN.

Kas see kõik teeb mind aga „anti-vaxxer’iks“? Ei tee.

Anti-vaxxer on inimene, kes soovib ära võtta teise poole vaba valikut vaktsineerida – seda ei soovi mina ega ka mu mõttekaaslased mitte kunagi. Meil peab jääma vaba valik teha enda otsused ise. Ükskõik mis pidi need tehtud on.

Miks ma siis seda teavitustööd teen?

Vaktsiinikahjustused ei juhtu igaühega, aga need juhtuvad palju enamate inimestega, kui meil praegu tahetakse näidata. Müügitöö tulemusena loodud valeturvatunde mull aga viib sügavamate kahjustusteni. Ka meie loos olid hoiatavad märgid juba varem, aga kuna mina elasin usus, et vaktsiin ei ole kunagi ohtlik, siis ei osanud ma näha kahjustusi, mis aina tõsisemaks läksid. Veelgi hullem oli valeturvatunne – ma uskusin, et minu arst teab vaktsiinidest sügavuti ning oskab jälgida ja juhatada, kui midagi peaks valesti olema. Pettumus, mis mind tabas, oli kirjeldamatu. See ei tekkinud üleöö, vaid vaikselt pusle tükke kokku pannes.

Ma olen väga tänulik neile südikatele inimestele, kes vaatamata ebapopulaarsele teemakäsitlusele julgesid vihjata, kuni ma olin valmis silmitsi seisma selle olukorraga, et ma olin kahjustanud oma last korduvalt, sügavuti. Punktini, kus tema aju oli suure kahjustuse saanud, kuna olin valinud uskumise, mitte uurimise.

Enamik inimesi, kes räägivad vaktsiinide kõrvalnähtudest, on minuga sarnase teekonna läbi käinud ehk ise oma lähedase peal kahjustusi näinud. Nendele inimestele propaganda enam ei mõju, nad teavad, et kõik pole kunagi ohutu ja „ära mõtle, lihtsalt süsti“ ei toimi nende peal.

Üks asi, mille vaktsineerimise tegelikku ajalugu uurides üsna kiirelt selgeks saab on see, et paljud haigused, mille vastu tänapäeval vaktsineeritakse, on hoopis kergema kuluga, kui meile vaktsiini müügitöö tulemina näidata soovitakse. Minu üks pusletükkidest oligi see, et arst meelitas meid tegema tuulerõugete vaktsiini, kuna see on eluohtlik haigus. Ma tean, et ei ole.

Minu lapsepõlves oli see täiesti tavapärane haigus, mis läbi põdeda ja eluohtlikkusest oli asi kaugel. Minu suureks üllatuseks aga ongi tuulerõuged saavutanud üliohtliku haiguse staatuse USA-s, sest seal on vaktsiin kavas ja selle müügitöö käib hirmutamisega. See tekitas suuri kahtlusi. Minu lapsed on tänaseks tuulerõuged läbi põdenud ja tänu loodusravi võtetele läks see imekergelt.

Kui hakkasin uurima leetrite kohta, siis vanem generatsioon meenutas, et see oli tavapärane lapseea haigus ja midagi ohtlikku enne vaktsiine seal küll ei olnud. Kui vaadata ametlikku statistikat, siis ammu enne vaktsiini kasutuselevõttu oli langenud leetritesse haigestumine ja ka tihedad surmaga lõppevad juhtumid olid minevik. Seda kõike saab lugeda ametlikest kanalitest. Aga vaktsineerimisvastasena sildistamise üheks eesmärgiks ongi see, et keegi ei hakkaks edasi uurima. Luuakse ebameeldiv kuvand isikust, kes infot edastab, aga see ei muuda ametlikku statistikat ega teadustööd. Minu isik ei peagi kellelegi sümpaatne olema – tähtis on sõnum, mida ma edastan ning oluline on infot kontrollida.

Ajakirjandus kujundab ühiskondlikku arvamust

Ma ise avastasin infolehti, statistikat ja teadustöid uurides väga kiirelt, et praeguse aja vaktsiinipropaganda on täis tohutuid valesid. Kui veel juurde uurida turunduse aluseid, siis saab selgeks, et täiesti kuritegelikult kasutatakse ära teadmisi inimpsüühika toimimisest, et rõhuda emotsioonidele ning vähendada oskust infot analüüsida. Praegu ei soovigi keegi massimeedias, et pealkirjast kaugemale loetaks. Artiklite sisu on sageli hoopis muud kui tegelik olukord. Harva, kui massimeedia artiklite juures on viiteid teadustöödele. Kui need aga üles leida, siis avaneb sageli hoopis teine pilt. Sellele aga loodetaksegi, et keegi tegelikult ei süvene. Emotsioon köetakse üles ja muu pole oluline. Me oleme ise neile näpu andnud. Ja muidugi sildistatakse, halvustatakse neid, kes hakkavad ise uurima – süsteem, mis toitub inimeste rumalusest, ei soovi, et nad hariksid ennast.

Ajakirjandus on hea koht, kus suure hulga ühiskonna arvamusi kujundada. Meid on õpetatud uskuma seda, mis seal esitatakse. Muidugi on lihtne – ise ei pea pingutama, oma peaga mõtlema. Samas võiks vaadata, mis on juhtunud viimase kümne aastaga. Valdav enamik reklaamist promob ravimeid. Kui vaadelda lähemalt, siis Eesti suurim ravimite maaletooja omab enamikku Eesti meediast. Mujal maailmas avaneb üsna sarnane pilt: kas ajakirjandus sõltub ravimireklaamist tulevast sissetulekust või on omanikud seotud ravimiäriga. Kes maksab, tellib ju ka muusika! See on lihtsalt hea äri.

Aga rumal ei ole kunagi see, kes pakub, vaid ikka see, kes oma kodutööd ära ei tee ja ostab. Ärimees ei ole otseselt pahatahtlik, temal on omad nõksud rahategemiseks. Kahjuks sisaldavad need väga palju ebaeetilist müügitööd. Selline skeem ei saaks aga läbi minna, kui me ühiskonnana ise enda tervise eest vastutuse võtaksime, kõike väidetut kontrolliksime ega elaks uimas, et tabletid teevad imet, pühkides ära iga sageli meie enda tekitatud tervisehäda ning nii saabki oma keha kuritarvitada ilma hullemate tagajärgedeta.

Massimeediat tarbib kogu riik, selle kaudu on võimalik mõjutada igaühte ning kasutada ära inimeste usaldust. Nii on muudetud moodsa aja meditsiin meedia sõnumite kaudu ainukeseks aktsepteeritavaks valikuks, hoolimata sellest, et teadustööde portaalid on täis loodusravi võtete väga positiivseid uuringuid. Huvitav on see, kuidas arstid on ka koolituste kaudu pandud uskuma, et loodus ei aita, aga keemia aitab. Kui koolitusi rahastavad peamiselt ravimifirmad, siis ei saagi ju sealt midagi muud tulla. On loodud unistuste müügitöö süsteem, mida toidab ainult meie enda võimetus süveneda. Siinkohal ei saa vihaselt näpuga näidata meedia ega arstide või kellegi teise poole. Kõige eest oma elus vastutame meie ise.

Mida ma soovin oma artiklitega saavutada?

Et inimesed suhtuks täie tõsidusega keemia kasutamisse enda kehas. Et nad teeksid informeeritud valiku ning oskaks jälgida võimalikke mõjutusi. Vajadusel oskaks näha vastunäidustusi ja oskaks öelda EI, enne kui kahjustused on sügavamad. Ei ole aus kaup vahetada paar nädalat kestev akuutne haigus eluaegse kroonilisega, aga just seda vaktsiinikahjustus sageli tähendab. Meditsiinisüsteemil ei ole oskust aidata vaktsiinikahjustusi saanud peresid ja ilmselt selle tõttu ka nii kiivalt seda teemat ignoreeritakse. Õnneks on loodusravis väga palju erinevaid lahendusi olemas. Samas töötavad needki paremini siis, kui olukorda ei ole täiesti katastroofiliseks aetud.

Meil kehtib praegu väga mõistlik seadusandlus vaktsiinide ja ravimite osas, aga probleem seisneb selles, et seda ei täideta.

Puudub arusaam, mida tähendab INFORMEERITUD OTSUS. See tähendab, et kogu preparaadiga kaasnev info on sulle enne otsuse tegemist selge. Info varjamine võrdub tegelikult pettusega.  Arstil on kohustus teavitada kõikidest kõrvaltoimetest, aga seda ei tehta (vt Riigi Teataja). Tuleb anonüümne süstal tagatoast, sageli ei tea lapsevanem isegi, missuguse haiguse osas vaktsineerimist teostatakse. Vesteldes arstidega ja kuuldes lauset, et nende praksises pole ühtegi vaktsiinikahjustustega last, tahaks lihtsalt ohata. Arstidel puudub igasugune ülevaade vaktsiinikahjustustest. Infolehti ei ole läbi töötatud, kuigi see on arstide kohustus. Samas see ongi teaduslik alus, mille põhjal preparaat on välja antud. Vahel ajab muigama, kuidas kõige enam teadusele rõhuvad isikud ise teadusest kaugenenud on.

Tekib küsimus, kas nende arstide patsientide hulgas ei ole ühtegi atoopilist dermatiiti, korduvaid bronhiite ja kõrvapõletikke põdevaid lapsi, epileptikuid, reuma ja artriidiga lapsi, autoimmuunhaigustega ja seedeprobleemidega hädas beebisid, närvisüsteemi kahjustustega lapsi…

Tuleb õppida end ise aitama

Kui me oma tutvusringkonnas ringi vaatame, siis on raske leida lapsi, kes poleks millegi kroonilisega hädas. Ometigi tehakse vaktsiine rutiinselt pea igapäevaselt ja ei tohiks olla raske end kogu materjaliga kurssi viia. Meie lapse ajukahjustus ei oleks saanud tekkida, kui arst oleks olnud teadlik infolehe hoiatusest, et pärast süsti saamist üle kolme tunni kisendav laps tähendab tõsist kahjustust ning vaktsineerimist ei tohi jätkata. Meie laps kisas nutta 1,5 kuud. Me oleksime pidanud saama lapsele intensiivravi osakonnas abi, aga selle asemel sain mõnituste osaliseks, et olen halb ema, kui ma ei talu oma lapse nuttu. Lapsed ei nuta mitte kunagi niisama, neil on midagi viga ja meie asi on see probleem lahendada, mitte ignoreerida. Mina sain enda elu õppetunnist aru ja hakkasin põhjalikult kõike uurima ja end koolitama.

Minu teine beebi tuli näitama, kui mõnus võib olla elu siis, kui sul on oskused kasutada enda abistamiseks looduslikke vahendeid ja sind ei torgita keemiaga. Beebi magas esimesest ööst peale 6–8 tundi pausideta ööunesid, oli rahulik, rõõmus ja ilma akuutsete haigusteta beebi. Ma olin puhanud ja rõõmus lapsevanem, hea abikaasa ja tore sõber. Kui tuli ka mõni mure, siis sellele leidus alati mingi lahendus, ilma keha kahjustamata. Tänaseks saab mu vanem laps kohe 9-aastaseks ja noorem on viiene ning kõik akuutsed haigused oleme seni loodusraviga lahendatud saanud. Olen iga päeva eest tänulik, mil meil pole vaja olnud keemiaga tervisesse sekkuda. Annan enda parima kogu aeg lisaks õppides, et samamoodi ka jätkata. Loodusravi eelised on need, et haigused ei jää nii kergelt korduma. Iga kuu haige olev väikelaps on ka krooniliselt haige ning tuleb üle vaadata, miks see nii on ning teha vajalikud muutused elus. Minu eeskujudeks on pered, kus on lapsed täiskasvanuks saanud ilma medikamente kasutamata. On küll võimalik!

Ma ei ole selle poolt, et peaks vastanduma moodsa aja meditsiinisüsteemile. Ka see on ülivajalik ning me kunagi ei tea, millal me seda vajame. Suhtun suure tänulikkusega nn tavameditsiini olemasolusse. Minu jaoks on küsimus pigem väärkasutuse probleemides, mis on saanud igapäevaseks. Iga väiksema murega toimub suur keemiline sekkumine kehasse ja koos sellega tõuseb kiiresti krooniliste haiguste tõus. Enamik akuutseid juhtumeid saaks aga lahendada lihtsate loodusravi võtetega.

Aina raskem on aru saada, mida tähendab terve laps

Tean, et on palju inimesi, kes väidavad, et proovisin, aga näe, ei toimi. Sellel on mitmeid põhjuseid – esimene nendest on minetatud oskus loodusravi võtteid õigesti kasutada. See ei ole tuumafüüsika, aga teatud arusaamad peavad siiski olema. Teine suur põhjus on ebapiisav keha toetus terveksolemise ajal ehk ebatervislikud eluviisid.

Mida tihedamaks beebide „torkimine“ läheb, seda keerukam on aru saada, mida tähendab terve laps. Ka väga varajased antibiootikumide kasutamised teevad asjad veel hullemaks. Kuhu on kadunud arstide oskus esmaselt ilma keemiat kasutamata ravida?

Kümme aastat tagasi oli täiesti normaalne, et mu perearst soovitas köha puhul põdrasambla teed. Nüüd kirjutatakse rutiinselt välja antibiootikume. Paljud arstid on väljendanud muret, et nad ei tohi soovitada loodusravi, sest see läheb ette antud raviskeemidest kõrvale ning võib päädida töökoha kaotusega. Enam ei ole lubatud kogu teadust kasutada, vaid ainult ametlikult ravimina registreeritud preparaate. Vanasti olid arstid aga osavad kogu teaduse ulatuses ja inimesi võis abistada erinevate tõhusate meetoditega. Meie mälus on ikka veel see vana meditsiinisüsteem ja me pole märganud, et taustal on kõik muutunud. Kahjuks ka arstid isegi ei märka seda. Ma leian, et iseenesest on hea see, et me oskame end ise aidata ja arst saab olla abiks, kui asjad päriselt raskeks lähevad. Probleem seisneb hetkel minu jaoks selles, et arstil on lubatud vaid keemiaga sekkuda ning inimesele räägitakse igapäevaselt, et see on ainuõige valik. Kui ainult arst võib abistada, siis peab tal olema väga laialdane teadmine kõigest, mida teadus pakub. Seda aga nõuda oleks absurdne.

Eestis populaarseim antibiootikum Amoxicillin on laiaspektriline ravim ning sisaldab hoiatust infolehel, et selle pikaajaline ning korduv kasutus tekitab superinfektsioonide tekkimist ja haiguse kordumist. Samas kirjutatakse seda välja ilma igasuguste analüüsideta väga kergekäeliselt kõigile.

Siin ei lasu vastutus üksnes arstil, vaid ikka ka meil enestel. Meie peame aru saama, et meditsiinisüsteem on muutunud ainult ravimite ja keemia põhiseks. Nemad oskavad anda vaid seda nõu, aga keegi ei keela meil teha teistsuguseid valikuid, sh abistada ennast loodusraviga, et keha toimimisse vähem sekkuda ja tulla haigusest ilma kahjustusteta välja.

Kui sulle ei sobi tänapäeval mõne poeketi pakutu, siis saad valida teise müügipunkti ning vajadusel taas esialgsesse tagasi pöörduda, kui seal on sulle vajalik olemas. Moodsa aja meditsiin ei erine sellest süsteemist. Kõike peab oskama ise kasutada. Nii nagu sa ei lähe jalaluumurdu kokku lappima šamaani juurde, ei ole mõtet oodata kroonilisest haigusest pääsemist lihtsalt medikamente sisse süües. Samuti peame olema teadlikud, et igasugused keemilised ennetusvahendid nagu vaktsiinid võivad kaasa tuua eluaegse kroonilise haigusseisundi. Kroonilisi seisundeid käivitavad ka keemilised ravimid, kui neid kuritarvitada akuutsetes olukordades. Ükski haigus, ka pärilik, ei taba meid juhuslikult, vaid me käivitame selle oma kehas valede valikutega. Krooniliselt haige ja mitte toimiv keha ei saa ka läbida akuutseid haiguseid kergelt, sest ta on igapäevaselt ellujäämisrežiimil. Tal puuduvad vajalikud vahendid lahendada lihtsaid olukordi, nagu seda on ka hingamisteede haigused. See pole hingamisteede haiguste süü – meie ise oleme oma keha ära rikkunud ja ei oska seda hästi toetada, kui raskused tekivad.

Eesti seadused ei suru vaktsineerimist peale, aga kuidas on lood tegelikult?

Muidugi on lihtne minna nagu väike kärbes moodsa aja meditsiini müügitöö liimile, kui sind iga päev uinutataksegi jutuga, et võid end lõputult rämpstoitu täis toppida ja diivanil laiselda ning arst teeb su korda, kui midagi on halvasti. Võta vaktsiinisüst, et akuutset haigust ei peaks läbi põdema, mis siis, et sul pärast seda tekivad kroonilised seisundid. Võta vaid üks tablett ja siis veel kaks tükki ning siis juba märkamatult viid suure osa oma rahast apteeki. Kehas aga ikka jõudu ja rõõmu napib. Elu ei toimi niimoodi. Tabletid võtavad ära vaid sümptomid, aga ei ravi haigust.

Mulle on oluline, et inimene teeks ka selles osas informeeritud otsuse, mitte ei arvaks, et teist teed ei olegi. Alati on. Meil on tuhanded inimesed eeskujuks, kes on tulnud nn ravimatutest haigustest välja, kui nad vaatavad maailma avatud pilguga ja kasutavad kõike, mis pakkuda on, enda abiks.

Meie seadusandlus ei luba kellelegi peale suruda ega sundida meditsiinilist sekkumist otsustes, mis puudutavad kellegi keha, aga reaalses elus see seadus enam ei toimi. Inimesed kurdavad, et kui nad arsti poolt dikteeritud ravi ei kasuta, siis neid karistatakse. Arst ei ole enam tervise-partner, vaid ravimite pealesuruja.

Sama lugu on vaktsiinidega. Meil peaks olema vaba valik, kas vaktsineerida või mitte. Vaba valik tähendab seda, et keegi ei tohi ka emotsionaalselt survestada. Töökoha kaotus on väga suur survestamine, millega Olerex on juba avalikult välja tulnud. Samas ei võta ju keegi vastutust ega saa lubada, et sinu elukvaliteet ei lange pärast süsti. Ja isegi, kui meil oleks fond vaktsiinikahjustuste kompenseerimiseks, siis see ei too ju tervist tagasi. Kuna üks võimalikest kõrvalnähtudest vaktsiinide puhul on ka surm, siis seda enam. Kui me ei tea, kes ja kuidas võib kannatada, siis meil ei ole ka õigust sekkuda sellisesse valikusse. See peab igatpidi olema ilma surveta ja pettusteta vaba ning informeeritud valik.

Kui vaadata viimaste aastate ajakirjandust, siis leiab sealt ainult sõna otseses mõttes mõnitusi nende inimeste suunal, kes on teinud teistsuguseid valikuid. Siis enam ei ole lubatud haigestuda, kuigi see on tavapärane keha toimimine. Seda aga ei märka keegi, et ka vaktsineeritud saavad neid samu haigusi. Piia Jõgi toob oma 2018. aastal avaldatud uurimistöös välja, et läkaköha esineb 470 korda rohkem, kui meil diagnoositakse, sest üldjuhul ei tehta läkaköha testi.  Mis tähendab seda, et ka vaktsineeritu võib haigestuda ja haigust edasi kanda enda teadmata. Pigem ütleks siinkohal, et vaktsineerimata isik on vähem ohtlikum, sest tema puhul tehakse test, ta ravib end kodus ega käi pahaaimamatult haigust edasi kandmas.

Toimub valeturvatunde tekitamine

Sama lugu on praeguse propagandaga. Kuigi Covid-19 vaktsiinide tootjad lubavad vaid, et sa võid haiguse kergemalt läbi põdeda, surutakse seda kõigile emotsionaalselt peale jutuga, et kaitsed kedagi teist ja ühiskonna saab tänu sellele avada. See on valeturvatunde tekitamine! Juba on ka statistika välja toonud, et vaktsineeritud haigestuvad ikkagi koroonasse. See tähendab, et vaktsineeritu jagab vabalt ka haigust samadel alustel nagu vaktsineerimata isik. Igasugune info, mis loob vaktsineeritud inimesele mingeid muid õigusi vaktsineerimata inimese ees on valele baseeruv ning diskrimineeriv. Teiste vaktsiinide puhul on täpselt sama lugu.

Ainuke asi, mida vaktsiin saab ühiskonna heaks teha ja seda ka praegu veel üsna olematute andmete põhjal – see aitab kergemini põdeda. Üksikisiku kaitse mõte võib siin kõne alla tulla. Selle vajaduse saab igaüks hõlpsalt välja arvutada, sest me teame, kes on riskigrupp ja kes ei ole. Mina, kes ma riskigrupi lähedalegi ei küündi, ei peaks üldse survet tundma. Aga millegipärast seda ikka osutatakse – kuigi meie peres on ilmselge kõrgendatud risk tugevateks kahjustusteks, siis kuidagi on täiesti okei tuua mind ohvriks selleks, et kedagi teist päästa. Missuguses maailmas me elame? Kui segamini on meie ajud mainekujundusfirmade poolt pööratud, et me peame seda normaalseks? Võiks paar sammu tagasi astuda, veidi emotsioneerimisest välja tulla ning vaadata, mis on tegelik info. Väga kahetsusväärne on praegu ka see, et ka meie poliitikud on pandud müügitöö vankrit vedama, sest sealt võib tekkida juba suuremaid juriidilisi probleeme ning diskrimineerimist.

Ma saan aru, et poliitikul on ka hirm ning soov asju lahendada. Kahjuks on poliitikas langetud emotsioonidesse ja kaotatud oskus infot analüüsida. Püüdes ühele toredale ja ajalugu tundvale valitsuse liikmele tuua välja teaduslikke asjaolusid, et karmid piirangud ei ole kuskil päästnud inimelusid ega raskeid juhtumeid, korrutas ta edasi mantrat, et nii peab ikka tegema. Viitasin ametlikele uuringutele, seda ka meie teadlaste välja toodud terviklahenduse analüüsimiseks, näidates selgelt ära, et on teisi ja palju paremaid lahendusi, mis ei hävitaks majandust ning hoiaks päriselt riskirühma, vähendaks surmasid ja võimalikke hospitaliseerimisi pea 80% ulatuses .

Ma olen enam kui kindel, et neid uuringuid isegi ei avata. Ei süveneta, miks inimesed seisavad Toompeal protestides või sõidavad Eestimaad vabaks. Miks? Sest hirm on vastutada. Nii lihtne on ju vaadata teiste riikide poole, kes on suuremad ja teha kõike, mis nemadki ees teevad. Analüüsimata, kas see on aidanud. Nii lihtne on oodata teadusnõukoja mõne liikme arvamust ja ise mitte midagi uurida. Meil on lahti rullumas selline ehe näide koolisüsteemist tuleva hierarhia osas, kus ainult kindlaks määratud õpetaja sõnu tuleb uskuda ja neile tugineda, mis siis, et kõrval on palju adekvaatsem info.

Jääb illusioon, et siis mina ise ei vastuta. Praegu on meil riigikogu täis inimesi, kes tegelikult ei uuri ega süvene, vaid täidab käputäie isikute käske ja korrutab nende ette antud infot. Hirm eksida on väga suur. Kui vaadata meie ametlikku teadusnõukoda, siis seal on tegev väga väike hulk isikuid ja  muuhulgas puudub nende seast ka näiteks epidemioloog. Elu on näidanud, et uut infot ei võta ka teadlased vastu, vaid ilmselt analüüsivad, kuidas rakendada meie riigis kõike seda, mis mujal on rakendatud ega otsitagi teistsuguseid lahendusi. Teadus ja haigustepuhangud aga näitavad, et see kõik ei toimi. Hirmud ja emotsioonid on takistavaks teguriks ka siin. Teadlased on pandud poliitika tegemise vankri ette. Poliitika on muutunud massipsühhoosi kasvulavaks ja me tegelikult ei tea, kust see mittetoimivate ideede läbisurumine tegelikult alguse saab. Kõik korrutavad nagu silmaklappidega hobused ühte ja sama juttu. Kuritegelik on see, et teadusnõukoja istungid on salastatud. Teiste teadlaste infot vastu ei võeta. Kogu Eesti rahvast mõjutavad asjad ei tohiks kunagi olla salastatud ning kurb on vaadata, et keegi ei süvene sellise olukorra ohtlikkusse. Usalda, aga kontrolli on üks parim põhimõte, mille järgi võiksime toimetada sellistes situatsioonides.

Ühiskonnas on loodud vastandumise kultuur

Kui sa ei ole minu poolt, oled sa minu vastu. Tegelikkuses on asi sellest kaugel. Kui mina räägin vaktsiinide või ravimite kõrvalnähtudest, siis vaid selleks, et sina saaks tugineda otsuste tegemisel kogu infole, mida sulle hetkel võimaldatud ei ole. Teen tööd, mida on kohustatud tegema arst.

Väljavõte immuniseerimisseadusest:

(3) Immuniseerimise läbiviimisele peab vahetult eelnema immuniseerimise ajutiste ja püsivate vastunäidustuste tuvastamine, mille eest vastutab immuniseerimist teostav tervishoiutöötaja. Immuniseerimise teostaja selgitab patsiendile või tema seaduslikule esindajale immuniseerimise vajalikkust, teavitab teda immuniseerimisega kaasneda võivatest kõrvaltoimetest ja nõustab muudes immuniseerimisega seotud küsimustes.

Minu südames on vaid soov, et sa vajadusel näeksid ära oma pere liikmete vastunäidustused ning oskaksid reageerida. Mul on sõpruskonnas väga lähedased inimesed, kes vaktsineerivad oma lapsi ning meil ei ole omavahel mitte kunagi nendel teemadel olnud halvustavat suhtumist ei ühte- ega teistpidi. Mina saan vabalt rääkida oma avastustest ja sellest, mis meie peret mõjutanud on. Samuti saab mu sõber öelda seda, et ta vaktsineerib ja minu hing on rahul, sest ma tean, et ta oskab jälgida, kui midagi on valesti ja abi küsida, kui mingi probleem vajab lahendusi. Mind ei alandata selle pärast, et neil on teistsugune kogemus. Ei tühistata meie peres juhtunud tragöödiat. On olemas üksteise suhtes austus ja lugupidamine. Me saame elada külg külje kõrval ilma probleemideta.

Minu otsus mitte vaktsineerida ei mõjuta kedagi, samamoodi ei mõjuta mind kellegi teise otsus vaktsineerida. Milleks siis see vastandumine? Kahjuks on see osa müügitöö strateegiast, nn tasuta reklaam. Seni, kuni see jääb vaid oma kasutuskogemuse jagamise juurde, on kõik väga hästi. Kahjuks on levinud seisukoht, et vaktsineerimata kodanikud on kuidagi ohtlikud. Vaktsiin ei saa tagada kellegi teise kaitset peale sinu enda. Kui sina oled otsustanud, et vaktsiin on kaitse, mis sulle on sobilik, sinu peres ei ole vastunäidustusi ja kõik kulgeb ilma probleemideta, siis ongi ju suurepärane. Miks sa siis edasi hirmus elad ja teisi terroriseerima hakkad jutuga, et teised PEAVAD ka vaktsineerima? Kas vaktsiin ei peaks andma sulle turvatunde? Kui ei, siis miks sa seda teed? See on ju väga suur vasturääkivus, kui sa väidad ise, et vaktsiin kaitseb ja selle tõttu peab seda tegema, aga teiselt poolt vaktsiin nagu ei kaitse ja ikka on hirm…

Vahel muidugi survestatakse hirmuga haiguse enda ees. Olen 100% nõus, et otsus mitte vaktsineerida on alati palju sügavam. Kindlasti peab olema oskus ära tunda ja ravida haigusi. Samas peab see oskus nagunii olema kõigil olemas – olenemata vaktsineerimise staatusest. Kui me ei oska akuutsete haiguste ajal enda keha toetada, võtame rutiinselt palavikku alla, siis võibki saada kergest gripist või koroonast väga raske haigus. Haigusi käib maailmas ringi igasuguseid ja ei ole kuigi jätkusuutlik end igaühe vastu süstida lasta. Kui on oskused haigustega hakkama saada ja olukordi lahendada, kaovad ka ebaloogilised hirmud.

Anti-vaxxer’iks saab pidada vaid isikut, kes propageerib mõtet igasugune vaktsineerimine kaotada kõigi jaoks. Sellise mõttega ei oleks ma iial nõus. Iga inimene peab saama kasutada just seda, mis talle turvatunnet pakub. Käsud ja keelud ei ole kunagi edasiviiv jõud. Meie kõigi eluteed on erinevad ning me peame oskama austada teise inimese otsuseid. Täiskasvanud isikud peaksid suutma arutleda ilma isiklike solvanguteta, teist poolt alla surumata, oma arvamust peale surumata. Ma ei ütle kellelegi, et ära vaktsineeri, ma saan vaid öelda, et uuri ja kaalu – minu jaoks on see täiesti püha vaba valik. Ja samamoodi peaks see olema ka sinu jaoks!

Merle Martinson

Foto: Ilja Aksjonov + Canva