Foto: erakogu, Merle Martinson

“Juba kuid on kestnud väga aktiivne kodanike liikumine, kus tullakse kokku igal neljapäeval kell 11.00 valitsushoone ette ega lasta endast lihtsalt üle sõita ega poeta kuhugi kivi alla vaikides peitu. Näidatakse enda näo ja häälega, et me oleme olemas, me ei karda, me ei kao kuhugi ja me ei jää vait. Me oleme olulised ja meie põhiõigused peavad olema austatud ka siis, kui meie vaatenurk pandeemiale ei ühti valitsuse omaga,” kirjutab Telegrami kolumnist, loodusterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson, rääkides oma seekordses kolumnis vastandumisest ja oma hääle kuuldavale toomisest. Vihastamine lükkab tegudele, iseseisvus sünnib julgusest avaldada initsiatiivi ja otsustada iseenda eest, tõdeb ta. 

Olen näinud negatiivseid hinnanguid, et sellisesse vastandumisse ja protesti ei peaks minema. Mina aga näen asju veidi teisiti. Inimesed on pikalt olnud oma valitsuse lükata ja tõmmata – ohvri rollis. Lasknud end juhtida, elanud kellegi teise reeglite järgi. Rasked asjad elus juhtuvad selleks, et inimene saaks hakata paremaid otsuseid tegema iseenda ja oma lähedaste jaoks. Inimene õpib aga läbi kaose.

Sellised taipamised aga vajavad teatud protsesse. Esialgu peabki vihaseks saama. Üles leidma enda jõu. Märkama, et arutu kuulekus ei ole voorus. Julgema enda soove ja vajadusi väljendama hakata. Me ei ole koerad, kes ka halvale peremehele saba peavad liputama. Me oleme sündinud siia maailma inimestena – meile on kingitud aju ja meel, mida ei esine teistel liikidel. Me saame ise oma elu luua.

Vihastamine lükkab tegudele

Kui see võimas teadlikkus on üles äratatud, on selge, et inimene saab esialgu vihaseks nii iseenda kui ka selle isiku või organisatsiooni peale, kes on teda kui nööridega nukku lükata-tõmmata soovinud. Viha lõikab need nöörid läbi! Me ei tohiks neid emotsioone karta, sest tigedaks saamine lükkab meid sageli elus just tegudele.

Mida aga oma tigedusega peale hakata? Kuskil laamendada? Valada sotsiaalmeedia täis inetuid sõnu? Mis sellest kasu on? See on tühja õhu väljapuhumine. See ei loo sellest emotsioonist edasist väärtust. Pigem hakkab lõhkuma kogu ühiskonda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Miks siis mitte minna meeleavaldusele, kus sind on ees ootamas inimesed, kes on kõik need protsessid läbi käinud ja oskavad sind toetada. Kui inimene näeb toetust, suudab ta ka enda viha tervislikumalt suunama hakata. Meel rahuneb maha, sest ta tegutseb päris asjadega. Loovus hakkab taas tööle.

Kahjuks on selliseid aktiivseid inimesi siiski veel liiga vähe. Paljud loodavad endist viisi, et kuulekusega saab vähem peremehelt peksa, kuigi elu näitab järjepanu just vastupidist. Elul on juba kord selline komme, et kui sa ei kuula tasast sosinat, et pead enda piirid üles leidma ja elu iseoma kätesse võtma, siis tullakse sulle aina tugevamalt kõri peale vajutama.

Elu teeb ise korrektiive

Huvitav olukord on meie ettevõtjatega. Sisuliselt ju suretatakse praegu Eestis ettevõtlust välja. Järjest paneb uksi kinni restorane, spordisaale; kinod on viimasele piirile viidud, kohvikud nukralt tühjad. Elektriarved ja muud kulud muudkui kuhjuvad, aga ollakse jätkuvalt kuulekad. Äkki läheb üle. Lähebki, aga sinu ärist ei ole enam midagi järgi. Sul on praegu palju rohkem kaotada kui tavalisel inimesel tänaval. Kus on sinu kui ettevõtja hääl?

Aga võib-olla teebki elu ise korrektiive. Võib-olla ongi inimestel vaja näha, et nad saavad tasuta sporti teha õues. Luua oma spaa-nurkasid kodudesse ja kutsuda ka sõpru neid kasutama. Luua oma kinod, teatrid. Leida üles kõik need ägedad kokad oma tutvusringkonnas ja osta hoopis koju äge serviis, et iga päev oleks laual õhtusöök nagu restoranis. Paljudes kogukondades see kõik juba toimib. On palju inimesi, kes ei ole üldse lasknud end häirida mingitest piirangutest ning loovad ise palju ägedama maailma. Need inimesed ei hakka enam kunagi samal tasemel väljastpoolt pakutavat tarbima. Nad on iseseisvunud.

Selline iseseisvumine võikski olla protestist järgmine samm. Kui praegu hoitakse piiranguid kui karistavat malka su pea kohal, siis kaotab see meede igasuguse mõtte, kui sa lood endale maailma, milles sa ei tunne piirangute mõju. Selliste arengute juures on väga tore, et see iseseisvus ei kao kunagi ning tuleb vaid juurde erinevaid võimalusi. Ükskõik mis teemas valitsus jälle mõistuse kaotab, on sul juba oskused nendest mööda minna ja oma elu ikka täisväärtuslikult elada. Nad ei saa sind sel moel enam kunagi mõjutada.

Iseseisvumine tähendab julgust teha otsuseid

Kogukonnad koonduvad aina rohkem ja tegutsevad erinevate ägedate asjadega. Leia enda ümber need inimesed, kellega hakata looma hoopis uutel alustel elu, kus kõik on päriselt hoitud.

Suur mure on kogukondades praegu see, et nii nagu siiani on vaadatud valitsuse poole, vaadatakse järgmiste inimeste poole, kes nüüd juhiks ja ütleks, kus ja mis toimub. Organiseeriks kõik ja siis ma võib-olla teen pingutuse, et kohale jõuda. Sisuliselt ehitatakse ja lausa nõutakse samasugust süsteemi nagu praegu. Selle lõpptulemus saab aga olla vaid see, mis praegu on.

Kas ei oleks aeg üles leida see eriline, mis sina oled võimeline algatama ja looma. Mõni asi õnnestub ja mõni mitte, aga kui igaüks aktiivselt mõtleb ja tegutseb, hakkab elu muutuma.

Kõige suurem probleem on praegu see, et inimeste loovus on täiesti kadunud ja see tuleb üles äratada. Paljudele väga headele ideedele hakatakse pigem vastu töötama, ilma et üldse antaks neile võimalust lendu tõusta. Ma olen enamiku oma elust kuulnud erinevatelt inimestelt, et kõike, millest ma unistan, on võimatu saavutada – samas ma nende inimeste endi silme all just seda kõike loon ja saavutangi. Äkki me peaks nendest piiravatest mõtetest proovima vabaneda? Lõpetame iseendale ja teistele ütlemise, et pole võimalik. Hakkame unistama ja küsima: kuidas oleks võimalik?

Maailm muutub pisiasjadest

Üks hea sõna võib viia väga kaugele. Meid on õpetatud maast madalast teisi kritiseerima, sest nii on olnud võimalik suuri gruppe juhtida. Aga grupid ei taha enam juhitud saada sellisel viisil. Ja see võim kaob ära, kui ma hakkame üksteist inspireerima ning hea sõnaga toetama. Isegi siis, kui sulle endale tundub idee hullumeelsena. Kõik ideed, mis on loodud südameheadusest, väärivad head sõna.

Ma vahel vaatan kurbusega, mis kõik võiks juba olla võimalik, kui igale uuele ideele ei lajatataks mahasuruva suhtumisega ühiskonna poolt. Kui keeruline on olnud Nikola Teslal, Isaac Newtonil või Albert Einsteinil, kes on oma ideedes olnud ajast ees. Neil oli kindlasti maailmale palju rohkem anda, kui neil lasti.

Veel mõni sajand tagasi ei teatud näiteks meditsiinisüsteemis, et kätepesu hoiab ära nakkused haiglasiseselt. Arstid käisid lahkamas laipu, kes olid haiglas surnud infektsiooni ning pärast seda jooksid sünnitust vastu võtma. Emade ja beebide suremus oli laes. Infektsioonid rändasid mööda kogukondi kulutulena. Ignaz Semmelweisi oli see mees, kes avastas, et käte desinfitseerimine kloorilahuses lõpetab sellise toksilise ringi. Kuigi ta pani aluse käte desinfitseerimisele meditsiinisüsteemis, ei näinud tema silmad selle lihtsa asja edulugu, sest seda ei võetud ühiskonna poolt vastu. Ja selliseid lugusid võib ajaloost tuua lõputult, kus tänapäevaks täiesti tavaline teadmine või leiutis on selle avastamise hetkel olnud täiesti põrmustatud. Inimesed, kes on neid uusi asju loonud, aga tallati jalge alla.

Erinevuste tõttu ongi meil kõikide võimaluste maailm

Paraku, me teeme seda jätkuvalt iga päev iseenda ning oma lähedastega. Väikeste ja suurte asjadega. Me ei julgusta oma unistuste poole püüdlema, vaid hoiame tagasi kõike ja kõiki. Olen muidugi väga uhke kõigi nende meeste ja naise üle, kes ikkagi raskuste kiuste oma hingeteed käivad ja on andnud meile võimaluse nende loodud ägedaid asju kasutada, kui me seda soovime.

Vaba valik tundub ühiskonnas olevat väga segane mõiste. Me ei suuda aru saada, et see, mis on mulle hea ja tore, ei pruugi seda olla teise jaoks. Aga just selle tõttu ongi meil lõputute võimaluste maailm. Me ei peagi kõik tegema ühesuguseid valikuid. Sa ei pea kartma inimesi, kes ei ole täpselt sinu moodi. Kas maailm poleks ka tohutult igav paik, kui me käituksime nagu robotid või kloonid. Poleks erinevaid arvamusi ega eluteid. Kõik oleks sama. Alati. Toit, mida me valime. Töö, mida me teeme.

Maailm on täis erinevusi ja elurikkust ning aeg on seda kõike hakata vastu võtma armastuse ja austusega.

Foto: erakogu, Merle Martinson