Eestit ehmatas laste armutu vägivallatsemine Pärnus, kus peksti 12-aastast tüdrukut. Neid juhtumeid on lausa kaks ning peategelasteks on tüdrukud, mitte poisid, keda tavaliselt jõhkrates jõudemonstratsioonides süüdistatakse. “Mis meie ühiskonnas siis toimub? Miks lapsed sellisel viisil käituvad?” küsib kahe lapse ema Merle Martinson.

Lapsed on maailma kõige ägedamad peegeldajad. Nad näitavad kätte selle, mis täiskasvanud inimeste eludes on jäänud tähelepanuta. Ainukesed, kes seda märgata ei soovi, on täiskasvanud ise.

Mul on üldjuhul reegel, et ma kommentaariume ei loe. Sellel korral tegin erandi. Mis sealt siis vastu peegeldus?

Valdav enamus soovitab neile vägivalda kasutanud tüdruketele peksa anda! Rõõmustab, et nad said karistuse arestikambri näol. Parastatakse. Mõnitatakse. Kutsutakse värdjateks ning debiilikuteks. Kogu see tagasiside pani kõveralt muigama – täiskasvanud inimesed, kes peaks olema lastele eeskujuks, kirjutavad selliseid asju… Ma ei näe küll siin arenguvahet. Täiskasvanult ma ootaks küpset käitumist, samas kui laste puhul võib veel arvestada teadmatust.

Milline on see meie täiskasvanute eeskujulik maailm?

Ükskõik, mis asjus me tänapäeval ringi vaatame, näeme, et on kadunud igasugune austus teise inimese ning tema maailma suhtes. Eriti kõver on pilt, kui vaadata massimeediat. Tühistavaid artikleid, millega lüüakse ühiskonna hüsteeria kõrgeks ja soovitakse hävitada teise inimese elu, olenemata sellest, kas väidetu on tõde või ei, antakse välja pea iga päev. Kõigis artiklites pooldatakse vägivalda ja soositakse seda – mudugi tehes nägu, et tegemist on hea teoga, seni kuni ollakse nn õigete poolel. Aga kes on see määraja, kes on õigete või kes valede poolel?

Pool määratakse ette massimeedias, mis pigem näib olevat kellegi poliitiline käepikendus, nagu ikka ajaloos. Ei midagi uut. Vähemalt mitte selle jaoks, kes ajalootunnis on toimuva sisusse süvenenud, mitte ainult kuupäevi pähe tuupinud. Poliitiline vägivald etendub meil iga päev erinevates massimeedia kanalites. Ärapanemine ongi poliitika ja ühiskonna nägu.

Ilma pikemalt mõtlemata, ilma kontrollimata jookseb ühiskond selle kõige järele hangudega viibutades ning põlevate tõrvikutega vehkides. Isegi siis, kui juba tuhat korda on tõestatud, et ajaleht on sihilikult valetanud. Kui info on kergelt kontrollitav ja ümber lükatav, siis peaks selle üles leidma ka kõige kehvema kooliga ajakirjandusõpilane. Kui infot väänab aga kogenud ajakirjanik ning teeb seda korduvalt, siis on tegemist juba sihiliku otsese valega. Eks sellele tegevusele tulevad tagajärjed nii nende isikute enda elus kui ka tarbijal, kellel on ka oma vastutus kanda.

Laps on kodu peegel

Ma olen vahel mõelnud, miks inimesed ikkagi nii väga kogu selle skandaalse info küljes ripuvad? Vastus on lihtne: ühiskond on tigedust täis. See on hõlpus viis seda välja elada. Me elame selles inforuumis, mis meid kõnetab. Inimene, kelle enda sees on konfliktid, otsib konflikte ja neid samu hullutavaid tundeid. Selle asemel, et enda sisemaailmaga tegeleda, luua oma elu paremaks, mõnuleb inimene lõputult kommentaariumites, hävitades teisi. Praegu on au sees see, kes kõige vägivaldsemaid ja diskrimineerivamaid väiteid suudab hüüda. Seda muidugi vaid õiget poolt esindades.

Lapsed on kodu peeglid – see on fakt, mille osas ei ole ka ühiskonnal sügavamat arusaamist. Täiesti tavapärane on olukord peredes, kus lapsed peavad sisuliselt ise üles kasvama. Vanematega ei ole sidet ja lihtsalt peab käskudele alluma, ilma et keegi lastele asja sisu seletaks või isegi vahest teaks, miks. Lapsi karjatatakse lasteaedades ja oodatakse, et sealt antakse neile oskused ja hoiakud.

Sealt edasi oodatakse, et kool neist inimesed teeks. Vanematel endal ei ole selleks aega. Tegeletakse kõige muuga, aga mitte oma tegelike eludega. Antakse hinnanguid kõigile laste kuuldes. Sõimatakse kaasmaalasi, sõpru ja tuttavaid. Pigem lahutatakse, kui lahendatakse probleeme. Ka pärast lahutust kakeldakse omavahel edasi, enamasti väga inetult käitudes, mitte ei olda oma ühiste laste jaoks olemas. Põgenetakse alkoholipudelisse ja nutifoni ekraanidesse, mitte ei tõsteta silmi ega märgata laste muresid juba siis, kui need on alles väikesed. Turvatunde pakkumise asemel lükkame nad eemale ja käsime viisakalt käituda. See on vaid lühivaade meie igapäevastesse eludesse, mitte ekstreemne näide kuskilt kaugelt külast.

Tunnen kaasa kõigile lastele!

Ja ikka me imestame laste vägivalla üle? Kust nad seda õpivad – kust mujalt kui ümbritsevate täiskasvanute käest!

Ma tunnen kaasa neile lastele, kes selle olukorra meie ette maalima peavad – nii ohvrite kui ka vägivallatsejate osas. Näha on, et maailm peab täiesti hulluks minema, enne kui täiskasvanud inimesed hakkavad mõtlema või enda ning oma laste elude eest päriselt vastutust võtma. Ma tean, et pärast sellist rasket juhtumit on osa inimesi, kes hakkavad päriselt nägema maailma selgema silmaga ning pühenduma selle ilusamaks loomisele, alustades just iseendast ning oma kodust. See osa on väike, aga see on alati olemas. Vahel on selleks käivitajaks kollektiivne juhtum, vahel meie isiklik. Kui muutusi ei olda valmis tegema, ei ole kannatused veel piisavalt suured.

Marle Martinson