Foto: Pixabay (geralt) + erakogu

“Me oleme loonud maailma, kus juba lapsest peale toimub treening ja kõike peab lahterdama heaks või halvaks. Kõige kohta peab olema seisukoht ning see peab olema vankumatu. Igaüks hakkab läbi selle süsteemi enda õigust taga ajama ning materdama seda, kes teisiti arvab. Tänased infosõja tühistamised on selge näide selle süsteemi jõhkrusest,” kirjutab loodusterapeut Merle Martinson, et sellises ainult kahe värvi maailmas, duaalsuses saab eksisteerida vaid kaks lahendust – kui on kaks lahendust, siis üks peab tegema kompromissi ning oma soovidest loobuma, võitjaks jääb selles duaalses maailmas üldjuhul see, kes on agressiivsem.

Ja nii muudkui materdatakse. Aga iga abielu, mis on sellisele süsteemile üles ehitatud, laguneb ühel või teisel moel. Kas üks abikaasadest, kes kogu aeg oma soovidest peab loobuma, jätab oma elu elamata ning ei teosta end inimesena siin maailmas – mis minu jaoks on ütlemata kurb – või kui mõlemad pooled on agressiivsed, kaitsmaks enda seisukohti, siis läheb see abielu suure kodusõjaga laiali – ja ausalt, see on minu jaoks palju parem tulemus, sest mu hingel on valus mõelda, et keegi siin imeilusas maailmas jätab kasutamata antud võimalusi täiel rinnal elada.

Võitja-võitja lahendus

Mina tunnen, et mina inimesena sündisin uuesti, kui ma aastaid tagasi käisin Gordoni perekoolis ja seal õpetati võitja-võitja lahendusi. Seal avardati kogu minu maailma, nägemaks kõiki värve. Kus tekkis arusaam, et kõik on võimalik lahendada nii, et kõik osapooled on päriselt ka rahul. Kus ei ole vaid kahte lahendust, vaid tuhandeid, ja kergusega saab üles leida selle, mis paneb kõigi silmad särama. Selleks, et osata nii mõelda, peab olema oskus vastu võtta väga erinevat informatsiooni ja avada end kõigele. Seda ma ka aastatega teinud olen ning täna tunnen end väga heas kohas olevat läbi selle. Ma ei sule ühtegi ust, vaid avan aina uusi ja uusi. Ja see maailm on täis lõputuid lahendusi kõigele. Kui sul on lõputud lahenduste võimalused, siis ei ole enam lahendamatuid asju sinu teel ja seda soovin ma iga inimese sisse istutada.

Sotsiaalmeedias ringi liikudes ma räägin inimestega ja kus abi küsitakse, siis ikka ju ligimest aitad, kui vähegi aega sellel hetkel on. Täna elame me sellises väga lahedas maailmas, kus me ei suhtle vaid oma lähedastega, vaid kogu maailmaga. On loodud ka abivahendid, et sa saaksid päriselt ka teises keeles suhelda, ilma et seda keelt valdad. Tõlkeprogrammid ajavad küll kohati veidi jama “suust välja”, kuid asja tuumast on võimalik aru saada. Näha on, et maailm soovib eraldatusest välja tulla. Miks me üldse kõik erinevaid keeli räägime, elades külg külje kõrval, on mulle alati küsimärk olnud.

Täna tähendab see seda, et me saame koguda enda isiklikku andmebaasi oskuseid, mida varem oli väga keeruline teha. Ma saan õppida maailma ägedamatelt õpetajatelt, kuidas erinevatel viisidel tervist taastada ja seda oma kodust. Ilmselgelt olen ma viimased kümme aastat seda võimalust täiel rinnal ka kasutanud. Ei lähe päevagi õhtusse, kus ma poleks mõnda raamatut lugenud või kursust kuulanud. Sest see on minu viis elada tänases hetkes. Eneseharidus on koht, kus ma täna ei koonerda. Mulle meeldib, et mul on lahendused, mitte probleemid, domineerivaks eluhoiakuks. See tuleb ainult teadmiste pagasi olemasolust.

Sotsiaalmeedias infot otsides peab muidugi olema ka tervet mõistust. Terve mõistus ei tähenda minu jaoks millegi eitamist. Vastupidi, kui ma ei ole asja lähemalt uurinud, siis ma püüan seisukohta mitte luua. Julged küsimused ja julged uurimised viivad võidule, mitte vastupidi.

Usalda, aga kontrolli

Mind ikka püütakse mõnitada aastaid tagasi rahvatervise grupis küsitud küsimusega, millest on kuvatõmmis üles pildistatud, kus ma otsisin inimest, kes oskab stimuleerida keha elundeid tagasi kasvama, kuna mul on lapsepõlves pimesool välja lõigatud. Jah, siiani ma ei oska enda pimesoolt tagasi kasvatada. Kahjuks, minu meel on liiga piiratud selleks veel, aga see ei tähenda, et ma eitan maailmas inimesi, kes suudavad selliseid asju korda saata. Ma hindan neid väga kõrgelt, sest nad on aru saanud millestki, millest mina veel ei saa. Nende mõnitamine oleks sama, kui ma esimese klassi õpilasena peaks 10. klassi õpilast totakaks, sest ta oskab kõrgema taseme matemaatikat. Mul on hea meel, et ta oskab ja ma õpin aina edasi, et ka oma taset parandada, mitte ei ütle talle, et ära räägi, sa oled loll – see pidurdab ju minu enda arengut, ma siis jääksingi esimesse klassi istuma.

Ühiskonnas aga täna kahjuks just nii asi käib. Vaikima sunnitakse inimesi, kes avardavad enda teadmisi. Me pole saanud aru õppimise alusest. Õppimine tähendabki seda, et ma veel ei tea, aga mul on võimalik teadmisi omandada. Selleks peab aga oskama esitada julgeid küsimusi ning vastuseid ka vastu võtma. Kui sa ei soovi seda valdkonda õppida, siis jaluta lihtsalt mööda. Ma ei hakka ju elektrikut sõimama selle tõttu, et mina tema eriala ei tea ega soovigi panustada oma aega selleks, et teada.

Kui mingile küsimusele vastust otsida, siis igal juhul on mõistlik küsida kaaskodanike abi, mis infot juba on kogunenud. Iga uurimine, mida sa alustad täiesti nullpunktist, on väga aeganõudev. Sageli on juba ees inimesi, kes on midagi asjakohasel teemal endale selgeks teinud ja sealt saab väga head alginfot ammutada, mida on juba kerge ka üle kontrollida. Usalda, aga kontrolli, on alati üks väga hea põhimõte, mida ma ka oma õpilastesse üritan sisse programmeerida.

Minu küsimused on tervise valdkonda kuuluvad üldjuhul, sest see on minu teema, millesse ma sündisin. Ma ei tea, miks keegi valib olla baleriin, ehitaja või prügiauto juht. Iga amet ning inimene on asendamatu siin maailmas. Mina lihtsalt tean, et ma olen huvitatud kõigest, mis inimese tervist saab taastada. Ja seda infot võin ma lõputult koguda. Alati on midagi uut õppida, mingi uus vaatenurk, mida avada ja läbi selle ka teisi aidata. Mida rohkem on teadmisi, seda suurem on võimalus, et isik, kes sinu poole pöördub, päriselt ka abi saab. Iga lugu on lihtsalt nii individuaalne, et ühtemoodi ei saa ühtegi olukorda lahendada.