Foto: Pixabay (Pezibear) + erakogu + Canva

“Eesti on tore paik, kus elada. Siin on küll inimesed kohati üleliia stressis ja ärrituvad, vahel tigedadki, aga väga paljudel on ikkagi veel alles sellist baastunnetust õigest ja valest – kuigi see hakkab vaikselt hägustuma lääneliku ühiskonna segadustest,” kirjutab homöopaat ja kahe lapse ema Merle Martinson, mööndes, et me elame huvitaval ajastul, kus “normaalsuse” piirid nihkuvad vahel niikaugele, et reaalne maailmataju selle all kannatab. 

Homöopaadina on minu number üks ülesanne teada, mis on inimese elus normaalus ja mis on kõrvalekalle. See on kriteerium, mille alusel ma saan määrata, kas seisund on patoloogiline ehk haiglaslik. Selles mõttes on homöopaatia õpingud andnud väga hea struktuuri ja elutarkuse, mis muutub tänapäeva maailmas aina hinnalisemaks.

Me saame väga hästi aru, kui meie kehad on haiged, aga vaim?

Kuskilt valutab, kuskilt jookseb verd… Aga kui haigus on tasandil, mis ei veritse, aga karjub teistmoodi oma probleemi inimkonnale lausa näkku? Me peame valjul häälel hakkama rääkima meelte tervisest meie ühiskonnas, sest näha on, et aina hullemalt valgub ka meie ühiskonda suurt meeltesegadust, mille tunnustamist nõutakse meeltesegaduses inimeste endi poolt. Selline süsteem ei ole jätkusuutlik.

Kui inimene jookseb verest tühjaks, aga ütleb sulle, et ta abi ei vaja, siis kas sa jaatad temaga kaasa? Kui inimesel meel veritseb piltlikult öeldes, siis kas siis jaatad sa sellele kaasa, et ta abi ei vaja? See, et me verd ei näe, ei tähenda, et haigust ei eksisteeriks.

Ma käisin paar aastat tagasi esmaabi kursusel, mida viis läbi Andrus Lehtmets. Väga soovitan selle läbida igaühel. Ja tema tõi välja seal üliolulised seigad, miks näiteks insuldi saanud inimesed jõuavad kiirabisse liiga hilja ning raskes seisus – nende seisundit ignoreeritakse, sest verd ei ole näha. Samas, keha näitab juba ammu välja, et probleem on karjuv. Ta tõi näiteks ühe õpetaja, kes rääkis segast juttu, luges raamatut tagurpidi ja pani riided väga imelikult selga. Tema sümptomeid kolleegid ignoreerisid, inimene ise selles olukorras oli kaotanud ratsionaalse mõtlemise – ta aju ju veritses – ja ta saadeti koju puhkama.

Inimene ei hakka ju väsimusest nii totakalt päevapealt käituma, me tegelikult ju teame seda. See isik kahjuks suri. Kiirabiarst rõhutas korduvalt, eriti naistele, et kui mees ütleb, et ära kiirabi kutsu, siis kui ta on haige, pole ta võimeline seda otsust ratsionaalselt tegema – aga sina terve inimesena kõrvalt kuulad enda elutervet sisehäält ja valid kiirabi numbri. Kui inimene insuldiga jõuab kiirelt kiirabini, on ka taastumine kiirem ja üldjuhul väga hea. Enamiku ajast on probleem selles, et inimestel on sümptomid alanud juba tunde tagasi, aga kuna verd ei ole ja inimene ise ei tunne, et tal midagi väga valesti oleks, siis kiirabi kutsutakse liiga hilja.