Foto: erakogu

“Me elame ajastul, kus on loodud kõik eeldused selleks, et inimene leiab oma jõu, paneb õiges kohas jala maha ja näitab, et orjandus on päriselt kord, mis peab jääma eelmistesse sajanditesse, ning muudab kehtivaid mõttemustreid. /–/ Sotsiaalmeedias ja üritustel näeb ringi liikumas tohutult palju inimesi, kes on ammu aru saanud olukorra naeruväärsusest. Inimesi, kes näevad neid meetmeid kui represseerimist, aga sinna väikesesse ringi see jutt paraku jääbki. Kuidas siis peaks midagi üldse muutuma? Mida sa ootad? Mida kauem sa venitad, seda kauem see aina põrgut meenutav olukord kestab,” kutsub terviseterapeut Merle Martinson kõiki inimesi avalikult oma õiguste eest seisma.

Meil on maailm pahupidi keeratud juba üle pooleteise aasta. Esialgu oli arusaadav, et enamik inimesi jäi äraootavale seisukohale, kuidas seda olukorda käsitleda. Väga kiirelt sai selgeks, et probleem pole mitte meditsiiniline, vaid poliitiline ja mängulaud muutus kohe hoopis teiseks.

Seni oleme me näinud, kuidas poliitikud meie põhiseaduslikke õigusi järjest jalge alla trambivad ja need probleemid lähevad aina sügavamaks. Hispaanias valmistatakse ette eelnõud, mille kohaselt võib eriolukorra ajal inimeste vara lihtsalt riigistada ilma olulisi põhjusi välja toomata.

Ma näen jätkuvalt sotsiaalmeedia lehtedel inimesi heietamas, et meil on õigused. Kas te ei ole tähele pannud, et see, et need seadused on paberile kirja pandud, ei garanteeri nende kehtimist?

Mida sa ootad?

Mis siis paneb seadused kehtima? Kui on jõud, mis teevad kindlaks, et neid seadusi täidetakse. Kui palju aga peab ühiskonda piirangutega raputama selleks, et kõigile jõuaks kohale, et selleks jõuks ei ole poliitik ega õiguskantsler, vaid just ainult SINA ISE?

Tunnen aina enam ja enam nördimust selle üle, et enamik inimesi kommenteerib olukorda vaid sotsiaalmeedias, aga sisuliselt ootab, et see käputäis eestkõnelejaid kuidagi võluväel kogu maailma halvanud probleemi nende eest ära lahendab. See ei ole aga lihtsalt mitte kuidagi võimalik.

Kus sa oled? Miks sa enda õiguste eest ei seisa?

Me elame ajastul, kus on loodud kõik eeldused selleks, et inimene leiab oma jõu, paneb õiges kohas jala maha ja näitab, et orjandus on päriselt asi, mis peab jääma eelmistesse sajanditesse, ning muudab sellega mõttemustreid. Mida sa ootad? Mida kauem sa venitad, seda kauem see aina põrgut meenutav olukord kestab.

Sotsiaalmeedias ja üritustel ringi liikumas näeb tohutult palju inimesi, kes on ammu aru saanud olukorra naeruväärsusest. Inimesi, kes näevad neid meetmeid kui represseerimist, aga sinna väikesesse ringi see jutt jääbki. Kuidas siis peaks midagi üldse muutuma? Kui laps on läinud üleannetuks, aga sa kaebled ainult sõbrannale kodus diivanil, et asi on üle käte läinud, ise piire seadmata, ei muutu ka lapse käitumine. Loota, et üleannetuks muutunud laps kuidagi ise aru saaks, et ta teistele halba teeb ja peab hakkama hästi käituma, on ju puhas naiivsus. Poliitika ongi nagu see üleannetu laps, kes vajab piire ning teadmisi, et nende üle valvavad jõud on päriselt olemas.

Kurb on vaadata, kuidas meie Eesti eestkõnelejad panustavad tohutult aega, et pakkuda inimestele võimalusi astuda välja ning nendega koos, nende toel, päriselt öelda EI, aga kohale tuleb vaid käputäis rahvast. Ärge saage valesti aru, ma olen ka nende inimeste üle väga uhke ja õnnelik, aga see ilmselgelt ei ole tegelikult mõjutav jõud, kui aina uusi keelavaid-piiravaid meetmeid sajab sisse uksest ja aknast. Seadusi muudetakse aina inimvaenulikumaks. Kui palju siis peab tulema kannatusi, et sa tuleksid päriselt kapist välja ja seisaksid koos meiega?

Kui kaua sa elad usus, et teised lahendavad olukorra?

Kui küsida inimestelt oma vaktsiinikahjustuste lugusid, kasvõi anonüümselt, siis poetakse peitu. Oodatakse, et keegi teine teeks otsa lahti ja nii ootavad kõik, aga varsti on ukse ees uus nõue süsti teha! Uued kahjustused! Vaatamata sellele, et oled andnud oma parima, et alluda ja süsti teinud, kahjustuse kaasa saanud, pead sa uusi hoope taluma, et orjapidajale meele järgi olla. Kui kaua sa lased ennast piitsutada, enne kui sa tuhast tõused ja avalikult ütled, et sinuga juhtunu on selge näide sellest, et kedagi ei tohi survestada valedel alustel süstima?!

Kui sind on diskrimineeritud ja alandatud, sinu õigusi on tugevalt riivatud, sinu lapsi on sunnitud meditsiinilises katses sinu tegeliku tahte vastaselt osalema, siis kui palju peab kogu seda sundi ja piiramist kogunema, et sa võtaks end kokku ja ühineks organisatsioonidega, kes on valmis riigi vastu kohtusse pöörduma, et sinu õigusi kaitsta?

Ma ei suuda kirjeldada enda pettumust või hämmingut, kui sa pakud inimesele, et ta peab vaid olemas olema, “jah” ütlema ja kohale ilmuma ning isegi ta arved on tasutud, aga siis leitakse tuhat põhjust, miks seda mitte teha. Ja siis me imestame, miks see koroonakokteil aina kangemaks kisub. Oktoober ja november tõotavad tulla hullumise 2.0 tähe all. Kui kaua sina lased sellel veel toimuda ja kui kaua sa elad sinisilmses usus, et keegi teine selle kõik ära lahendab?

Vaikselt on välja tulnud tõsiasi, et äride piirang teenindada ainult vaktsiinipassiga inimesi ei veena enamikku ikkagi süsti tegema minema, seega lihtsalt nende tulud vähenevad praegu 40% võrra, aga uute piirangutega võib ilmselgelt sama hästi kui uksed kinni panna. Propaganda on ikka hirme külvav ja selge on ju seegi, et vaktsiini saanud nakatavad ja haigestuvad ikka edasi. Neil inimestel, kes on süsti selle hirmu tõttu valinud, ei ole nagunii ka julgust hiljem uksest välja tulla.

Vaktsiinipass on selge diskrimineerimine

Tänaseks olen näinud inimesi, kes on selgelt välja öelnud, et on lasknud süsti teha vaid töölt tulnud surve tagajärjel, aga ei toeta seda diskrimineerimist ühelgi tasandil ega astu nendesse asutustesse põhimõtteliselt sisse. Inimesed aga, kes on terved, ei kavatse süstiga riskida, oskavad oma tervist hoida ning tuleksid rõõmuga, aga ei lasta. Tehke ise see matemaatika ära!

Kui kaua restoranide omanikud ootavad, et hakata sellisele sunduslikule klientide diskrimineerimisele vastu? Siis kui uksed peate kinni panema on veidi hilja! Koonduma ja tegutsema tuleb hakata nüüd ja kohe. Eestis tehtud seireuuring näitab, et vaktsineeritu on asümptomaatiline samal määral kui mitte-vaktsineeritu. Vaktsiinipassil ei ole mitte mingeid põhjendusi. Igasugustel piirangutel samuti mitte, sest haiglate koormus ei ole tõusnud.

Ma ütlen ausalt, et mina ise olen mingi hetk täitsa nõus ennast painutama ja mingi kiirtesti tegema, aga vaid nende firmade hüvanguks, kes on selgelt välja öelnud, et neile ei sobi see diskrimineerimine ja nad leiavad lahendused, et mitte survestada ja vallandada enda töötajaid, kes otsustavad vaktsineerimisest loobuda ja hoiavad sama soojalt ka neid, kes on pidanud vajalikuks süst ära teha. Aga ma ootan, et need firmad ka avalikult koonduksid kohtusse minekuks või selgesõnaliselt oma seisukohti väljendades. Me ei saa enam nurga taga sosistada – see ei toimi. Meil kõigil on aeg enda jõud üles leida, orjarüü seljast heita ja kapist välja tulla!

Käes on tegutsemise aeg!

Ma kogu hingest loodan, et ma ei näe enam sotsiaalmeedias postitusi “Otsin kollektiivi ainult vaktsineerimata isikuid”. Selline asi on samasugune diskrimineerimine, mida me ise hukka mõistame ja mille all kannatame. Ega selliseid asju maailmas unustata, nii et pole imestada, kui diskrimineerimine ja lõhe aina suureneb, kui me ise sellele veel jõudu juurde anname.

Kuidas sinu poolne diskrimineerimine kuidagi õigem on kui poliitiline? Kuidas sa seda muinasjuttu endale mustast valgeks jutustad? Arva ära, mida teine pool teeb: mõtleb välja samasuguseid muinasjutte. Äkki ei kallaks tulle õli juurde? Kui me ootame, et maailm jõuaks mõistlikku punkti tagasi, peame ikka ka ise mõistlikult käituma.

Kuigi ma olen alati valmis lootma ja uskuma, et igaühe areng toimub vastavalt tema valmisolekule rahulikult, siis fakt on see, et meil pole aega enam oodata ega nunnutada. Elu on nii seadnud lihtsalt. See hetk on käes ja jõud tuleb leida meil kõigil nüüd ja kohe. Selle toetuseks on meil eestkõnelejad, keda me imetleme, et nende toetusel ja juhendamisel selg avalikult sirgu ajada, mitte oodata, et nemad olukorra ära lahendaks.

Täna on see päev, kus sa saad näidata enda kohalolu ja lasta kõlada oma häälel – tule seisma Balti ketti!

Käes on tegutsemise aeg!

Merle Martinson