Foto: Heli Armus + pfongabe33 / Getty Images + Canva.com

Vaadates antibiootikumide kasutamise statistika aina kõrgemaid numbreid, tekib küsimus, kas ühiskond ikka on pannud tähele juba aastakümneid räägitud probleemidest nende ülekasutuse kohta. Rääkimata sellest, et antibiootikumid rikuvad sinu mikrobioomi, mis vajab taastustööd sisuliselt aasta pärast ühte ravimikuuri, tekib ju ka kollektiivne kahju – nimelt, inimene muutub pideva antibiootikumide kasutuse tõttu neile ravimitele resistenseks. Mida see tähendab ja kuidas leida mõistlik tasakaal oma terviseotsustes, selgitab loodusravi terapeut, homöopaat ja kahe lapse ema Merle Martinson.

Iga kord, kui sa kasutad keemilisi antibiootikume, jääb osa baktereid, kelle vastu see relv on suunatud, ellu ning nad “õpetavad” ka oma järeltulevatele põlvedele, kuidas vastava antibiootikumi suhtes end tugevdada, sest iga organism tahab ju ellu jääda. Kui nüüd see bakterite populatsioon on kõik välja õpetatud, siis see ravim enam ei toimi. Paraku näeme nii aga olukordi, kus inimesed on raskete seisunditega intensiivravis, saavad neli-viis erinevat antibiootikumi, aga see ravi enam ei mõju.

Euroopa Liidu terviseteabe kohaselt sureb aastas antibiootikumide resistensuse tagajärjel umbes 25 000 inimest – mis siis, kui sina oled ühel hetkel üks nendest?

Arstidele on juba aastaid tagasi välja saadetud kirju, et antibiootikumide kasutus tuleks viia madalamale, aga reaalsust vaadates on see just tõusnud ja siiani kasutatakse mugavalt laiaspektrilisi antibiootikume sisuliselt igas olukorras. Kuigi viirustele antibiootikumid ei mõju, kirjutatakse rutiinselt ka nende puhul ilma silma pilgutamata antibiootikumid välja. Ilmselt peaks hakkama tegema nii inimestele, kes nõuavad antibiootikume iga mure puhul, kui ka arstidele, kes neid välja kirjutavad, õppekäike intensiivravisse, kus võib näha selle tegevuse kulminatsiooni ja inimesi enam aidata ei õnnestu.

Kus on probleemi juured?

Esiteks, me oleme muutunud oma elu liiga keemiapõhiseks. Jah, muidugi, tundub mugav võtta see tuumapomm sisse. Arst on selle välja kirjutanud ja jääb inimsel on illusioon, et tema juhib su tervist ja võtab ka vastutuse. Kes siis ikka elus ise vastutada soovib… Kui midagi nässu läheb, siis saab ju kedagi teist süüdistada. Selline pettepilt vastutuse puudumisest on meil kahjuks ühiskonnas valdav iga teema puhul. Mõistmine, et iga asja loon ma oma ellu oma valikutega, on visa tulema.

Teiseks: oskamatus näha suuremat pilti. Antibiootikumidel on lühiajaline, kiire kasu, mille pikaajalised kõrvalnähud on korduvad infektsioonid. Meie arstid on sunnitud tegema liinitööd, kus on oluliseks saanud vaid hetkeolukorra tulekahju kustutamine, aga seda, miks see isik korduvalt oma probleemidega arsti ukse taga istub või mõne aja pärast mõne kroonilise haiguse küüsis rabeleb, ei vaata keegi.

Laste puhul on muutunud tavapäraseks kord kuus haigeks jääda ning ravimeid tarvitada – need on juba nõrgestatud immuunsüsteemid. Kuna see on muutunud tavapäraseks, siis peavad ühiskond ja meedikud seda normaalsuseks. Haige organism aga ei saa kunagi olla normaalsus!

Kolmandaks: oskamatus ja viitsimatus teha midagi muud. Mugav on ju elada, kui keegi lihtsalt ette ütleb, kuhu minna ja mida teha ning ise suurt liigutama ei pea. Nii lihtne on ravimifirmadel siis ka meelitada oma kiirete kasudega ning ka müüdiga, et loodusravi on kuidagi nõrgem, kasutu või lausa ohtlik. See tuleneb meie enda mõttelaiskusest. Me ei saa otseselt süüdistada, kui suurfirmad seda ära kasutavad. Kui ühiskond ei märka, et enamik suuri ravimifirmasid on saanud ka kriminaalkaristused ehk on tõestatud, et nad sihilikult on varjanud eluohtlikke kõrvalnähte ehk mõrvanud inimesi, siis millest me räägime. Info on avalikult internetis üleval, aga keegi ei vaevu vaatama.

Meedia ja ravimifirmade omanikud on samad

Samuti kuulub mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma massimeedia ravimifirmade omanikele või nendega lähedalt seostatud isikutele. Ja siis me imestame, miks treitakse artikleid, kus isegi nii toredat asja nagu näiteks Võlujogurt püütakse peavoolumeedias naeruvääristada.

Miks kirjutatakse loodusravi erinevate osade suhtes nii palju ründavaid artikleid? See on puhas konkurendi mustamine, millega muditakse meie meeli ja suhtumist. Piisab löövast pealkirjast ja viitest, millele ühiskond kohe reageerib. Artiklis ei pea tänapäeval isegi pool valesid olema, veel vähem kirjutatule mingeid viiteid panema, võib täitsa suvalist sousti kirjutada. Me ise oleme sellel lasknud sündida, tarbides sellist madalat toodet.

Ja no siis veel viitsimatus. Paljud haigused nagu nohu, köha, kurguvalu, silmapõletik jne on lahendatavad köögikapis leiduvate asjadega. See on lihtne, ei kurna rahakotti. Kui teada, mis sa teed, laheneb tervisemure sama kiirelt kui keemiliste ravimite manustamisel. Inimlaiskus kas mõtte või füüsisel tasandil on aga läinud nii suureks, et lihtsat kapsast rinnakule asetada on liigne pingutus. See ei ole kuigi jätkusuutlik suund.

Neljandaks – lojaalsus. See punkt on minu jaoks sel aastal ikka väga huvitavat külge näidanud. Ma teen erinevaid loodusravi koolitusi, et tõsta inimeste teadlikkust sellest, kuidas loodusravi kasutada ning kuidas otsida ka sügavamaid põhjusi oma akuutsetele ning kroonilistele seisunditele. Selgitan, kuidas neid lahendada ja kuidas saada hakkama maailmas, kus iga nurga peal üritatakse sulle müüa erinevaid tooteid. Minu loengud leiad siit.

Ka loodusravi osas ei tohiks ära unustada, et tegemist on müügitööga. Olen korduvalt näinud olukordi, kus pisimurega abi vajavale isikule tehakse selgeks, et tema tervis on ikka puhta metsas ning ta peab sööma hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks toidulisandeid. Nagu mõni arst, kes ka siiralt usub, et inimesi ravimitega üle kuhjates teeb ta head, on toidulisandite maailmas samamoodi oma tooteid pähe määrivaid isikuid. Seal ei ole otsest pahatahlikkust taga. Iga süsteemi puhul maailmas peaks kehtima talupoja mõistus – nii palju kui hädavajalik ja nii vähe kui võimalik.

Kui toidulisandite puhul on harv, et kehale suudetakse kahju tekitada – need peavad juba üsna ekstreemsed olukorrad olema –, siis keemiliste ravimite ülekasutusel on väga kiirelt kogu organismi mõjutavad negatiivsed tagajärjed, sest kõik kehasüsteemid on omavahel seotud.

Kui ma jõudsin sel aastal oma kursusel punkti, kus tegin põhjaliku loengu ravimite, eriti antibiootikumide kõrvalnähtude osas, ka näiteks Zyrteci osas, mida väikelastele manustatakse söögi alla ja söögi peale, aga millel on ikka päris hirmuäratavaid kõrvalnähte, tekkis paljudel inimestel lojaalsuskonflikt: nad tundsid, et peavad ravimeid kaitsma.

Valitseb mustvalge suhtumine

Ma olen tähele pannud, et kui sa räägid loodusravi kasutamisest, siis nähvatakse: vaata, et sa oma nägu siis arsti juurde ei näita. Huvitav… Kui mul on asjakohane mure just moodsa aja meditsiini süsteemi jaoks, siis miks ma sinna pöörduma ei peaks? Kui mu lapsel juhtus trauma ja ta kõrv oli katki, siis kas ma oleksin pidanud seda kodus ravima ja kõrva ise kokku õmblema? See oleks ju väga rumal. Kus on loogika?

Samas, minu maksuraha kasutada sobib, eks?

Meile on pähe istutatud mustvalge suhtumine: kas kasutad vaid meditsiini või oled paha laps, kellel arsti juurde asja pole. Veel enam, kui sa julged avalikult välja öelda, et me väärkasutame meditsiiniabi ja tood vastavaid näiteid. Siis soovitakse sellele inimesele, kes julgeb midagi muud proovida, et oma elukvaliteeti tõsta, halba, vahel koguni surma. Lojaalsus on kunstlikult nii suureks aetud, et inimesed muutuvad selle tagajärjel lausa psühhopaatideks.

Aga kui me ükskõik millise teise asja kohta hakkame sulle ette laduma “sa võid kasutada vaid selle firma tooteid või käia vaid selles poes”, siis sa läheks ju kohe marru, et miks sa mind piirata püüad. Käin seal, kus on just minu jaoks sel hetkel vajalikud tooted. Ka enese ravis peaks olema selline suhtumine.

Teine lojaalsuspunkt on: meditsiin päästis mu elu. Siin on nüüd kaks asjaolu. On teatud protsent inimesi, kelle puhul see absoluutselt nii ka on. Eriti traumajuhtumid. Omaette asjaolu on aga see, et sageli on loodud süsteem, kus meditsiin ise on rikkunud või loonud esialgse probleemi oma jõulise sekkumisega kohas, kus seda tegema ei oleks pidanud ning siis tuleb ja annab sulle päästjana lahenduse. Neid olukordi on ikka vägagi palju. Minu jaoks kõige lihtsam näide on sünnitusabi tänases päevas, kus sageli tekivad komplikatsioonid just liigse sekkumise või emotsionaalsete traumade pärast, mis sünnitajatele tekitatakse ning siis see olukord nn päästetakse veel suuremate sekkumistega.

Homöopaatiast ja muudest vaatenurkadest

Minu lapse elu sõna otseses mõttes päästis homöopaatia. Meie lugu saad kuulata siit. See ei tähenda, et ma käin ringi ja ütlen, et nüüd kõik peaks AINULT minu tee valima. Oma loengutes räägin ma ka teistest vaatenurkadest ja vahenditest. Samuti julgustan õigel ajal kasutama moodsa aja meditsiini. See peakski olema tasakaaluka elu aluseks, eks?

Jah, muidugi ma tutvustan homöopaatia võimalusi, sest see on see minu hingetee ning missioon siin elus. See on asi, millele ma olen spetsialiseerunud. Aga ma kunagi ei sea seda ainuvalikuks. Ei teistele ega ka endale. Kui vaja, astun apteeki, kui vaja, kasutan enda abistamiseks muid teraapiaid ning kui on asjakohane, siis kasutan homöopaatiat.

Aga kui me räägime nüüd näiteks homöopaatia võimalikkusest, et vähendada antibiootikumide kasutust.

Mis on homöopaatia plussid?

1) Ta on kiire. Vajalik preparaat valitakse personaalselt ning hakkab õige valiku puhul kergendust tooma juba esimese tunni jooksul.

2) Ta on ohutu igas vanuses ehk kasutada saab vastsündinul, rasedal, vanuril, ilma et peaks kartma kõrvalnähte.

3) Maitse on meeldiv, kerge manustada. Olgem ausad, laste ravis on see ikkagi üsna oluline.

Aina rohkem hakatakse tegema uuringuid ka homöopaatiaga ning tulemused on väga positiivsed. Oskus kasutada homöopaatiat vähendab tunduvalt vajadust antibiootikumide kasutamiseks.

Mõtlemapanev uuring väikelastega

Ma tooksin välja ühe uuringu, mida teostati kahe aasta jooksul ehk beebieast kuni 2-aastaste lasteni. Uuringus osales 108 tervet beebit. Grupp jagati pooleks 54/54: ühed said moodsa aja ravimeid ja teise grupi liikmed esmaselt homöopaatia ravimeid.

Kahe aasta tulemused olid väga selgelt homöopaatilise ravi kasuks. Nimelt oli laste hulgas, kellel kasutati homöopaatiat ravivahendina, haigusjuhtumite arv poole väiksem: 187 juhtumit ravimite grupis ja 97 juhtumit homöopaatia grupis. Sinna alla käisid hingamisteede haigused, kõhulahtisused, nahainfektsioonid jne.

Väga ilusaks läks pilt antibiootikumide kasutuse osas. Nimelt said pea kõik moodsa aja ravimite grupis olnud lapsed vähemalt 1 doosi antibiootikume, üldjuhul ka mitu. 44 last said antibiootikume 158 korral. Ehk 3,5 korda lapse kohta. Homöopaatia grupis said antibiootikume 9 last 14 juhtumi puhul.

Muidugi – me ei saa ilma antibiootikumideta. Me ei peagi saama, aga on väga suur vahe, kas sul 54 lapsest 44 saab 158 korral või 54 lapsest saab 9 last 14 korral antibiootikume.

Väga huvitav on see, et meile korrutatakse, et kui sa antibiootikumidega korralikult haigust välja ei ravi, siis jääb see korduma. Vaadates keemilisi ravimeid saanud grupi tulemusi, on olukord ju vastupidine. Rohkemate ravimite kasutamine viib selgelt veel rohkemate ravimite kasutamisele.

Arvestades seda, et antibiootikumide hävitatud mikrobioom mõjutab meie immuunsüsteemi, hormoonide tööd, tujusid, seedimist, kehakaalu, kroonilisi haigusi – kogu meie elu kvaliteeti, siis tasub seda tähele panna.

Kui lisame siia veel ka oskused oma köögikapist saadavat tervise heaks kasutada, siis olen veendunud, et selle numbri saab veel madalamaks.

Ühiskonnale odavam ja tervislikum viis

Uuringu lõpus tuuakse välja ka asjaolu, et homöopaatia kasutamine on ühiskonnale ka odavam. Esiteks, kui me ostame soodustusega antibiootikume, siis on see küll meile odav, aga ühiskonnale kallis, sest vahe maksab kinni maksumaksja. Samuti on küsimus haiguslehel oldud päevades, mille maksab samuti kinni maksumaksja. Mina paneks siia iseenesest selle teadmise, et loodusravi kasutades on keha tervikuna paremas seisus. Kui siiski peaks haigused korduma jääma, on vaja otsida üles see juurpõhjus, millega sisuliselt üldse ei tegeleta. Ükski seisund ei ole kunagi kivisse raiutud.

Minul endal on artikli kirjutamise ajal kaks last: 10- ja 6-aastane ning praegu võin öelda, et nad ei ole kordagi antibiootikume saanud. Olen tänulik iga päeva eest, mil see nii on. Seda tänu sellele, et ma olengi vähendanud neid riske, õppides ise erinevaid viise, kuidas lahendada akuutseid haigusi nagu nohu ja köha.

Koduapteegi valikus on homöopaatia kõrval erinevad toiduainetest tehtud kompressid ja vajadusel looduslikud antibiootikumid, mis ei riku mikrobioomi sellisel viisil ega tekita resistensust ning mõjuvad ka viiruste puhul. Teen ka edaspidi kõik endast oleneva, et see nii jääks. Ja kui tuleb ükspäev see hetk, et ma pean võtma vastu keemilised antibiootikumid, siis seda ma ka teen. Ilma igasuguste süümepiinadeta. Teades, et ma hiljem pean tegema tugevat mikrobioomi järelravi. Mikrobioomi kohta saad lugeda lähemalt raamatust ,,Võluv soolestik”.

Ma loodan väga, et suudan inspireerida ühiskonda aina rohkem kasutama iseenda hüvanguks erinevad häid asju, mis ei kahjusta, vaid toetavad keha. Loodusravi on tõhus, aga teda peab julgema kasutada kogustes, et see mõju avaldaks. Sageli jäävad tulemused tagasihoidlikuks, sest manustamine pole olnud piisav. Meie võimas sõber küüslaauk on kas hea maitseaine toidu sisse või võimas looduslik antibiotikum – kõik oleneb kogustest. Avame end taas õppimisele ja võtame ohjad oma elu eest enda kätesse.

Merle Martinson