Foto: Heli Armus

Sõdu ei orkestreeri ilmselgelt mehed, kes sõjaväljal verd valavad. Need mängud käivad palju kõrgematel tasanditel ja sõdurid on alati olnud vaid musta töö tegijad. Kes ja mis mänge tegelikult mängib, seda saame me vaid aimata. Ning ka siis pole me veel ühte protsentigi suurest puslest kokku pannud. Kas siis on otseselt mõtet enda energiat sinna panna? Vaielda, kelle teooria õigem või valem? See teadmine sõda ära ei hoia ega vaigista, loob vaid põhjuseid sõjaks juurde. Digiajastul on sõda valusalt tulnud sekundiga oma reaalsest toimumispaigast meie kõigi koju ja südamesse. Me oleme saanud osaks sellest sõjaväest, kes üksteist hävitavad. Me oleme ise sõda. Kuidas selles olukorras toime tulla, valutab südant Telegrami kolumnist, loodusterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson. 

Me oleme just ühest massipsühhoosi hirmust hakanud välja tulema – on selgelt näha, et asjad, millest me oleme kahe pika Covidi aasta jooksul rääkinud, on jõudnud ka peavoolumeedia lehekülgedele. Nüüd aga hakkas uus ajastu, sõda otse meie ukse all, kus saame kõik taas hüsteerias plahvatada.

Jah, sõda on kohutav! Aga paljud meist isegi ei mõtle sellele, kuidas sõjad alguse saavad. Kas üksteise vastas seisvad relvastatud mehed ise üldse mõtlevad, miks nad seda teevad? Kas see konkreetne isik, kelle nad maha lasevad, on neile isiklikult midagi teinud? Või isegi plaaninud teha?

Kes orkestreerib sõdu?

Fakt on see, et kui sõjaväge hakata vaatama indiviidi tasandil, siis on üldjuhul tegemist tavaliste meestega, kelle peamine soov on olla õnnelik, luua perekond ja kasvatada oma lapsi. Aga sõjaväes teadupärast ei ole kunagi lubatud mõelda ega tunda. Minu jaoks on see alati häiriv fakt olnud, sest see on asjaolu, mis teeb sõjaväest ohtliku relva – tugevatest meestest arutud tapamasinad, kes on treenitud vaid käsku täitma. Seni, kuni mehed ise sellest mõtteviisist ei ärka, elame sisuliselt iga päev sõja lävel.

Sõdu ei orkestreeri ilmselgelt need sõjaväelased ise. Need mängud käivad palju kõrgematel tasanditel. Nemad on vaid musta töö tegijad. Kes ja mis mänge tegelikult mängib, saame me vaid aimata. Ning ka siis pole me veel ühte protsentigi suurest puslest kokku pannud. Kas siis on otseselt mõtet enda energiat sinna panna? Vaielda, kelle teooria selles osas on õigem või valem. See teadmine sõda ära ei hoia ega vaigista, loob vaid põhjuseid sõjaks juurde.

Digiajastul on sõda valusalt tulnud sekundiga oma reaalsest toimumispaigast meie kõigi koju ja südamesse. Isegi meie endi tänavatele. Me oleme saanud osaks sellest sõjaväest, kes üksteist hävitavad. Me oleme ise sõda.

Kindlasti tõuseb paljudel selle lause peale vererõhk ja haarab raev – mina olen ju hea inimene! Aga kas ikka oled? Raevutunne, millega sa reageerid, ongi see, millega sa ise panustad sellesse sõtta ja oled selle osa. Sõda ongi ju olukord, kus inimeste emotsioonid on plahvatusohtlikult üles köetud kolmandate osapoolte poolt. Need emotsioonid annaks nagu loa teist isikut rünnata – verbaalselt või füüsiliselt.

Annab võimaluse ennast agressiivselt välja elada

Oleme silmakirjalikud. Sõda ei võrdu mitte kunagi rahuga. Aga me leiame endale vabandusi, et oma agressiooni välja elada, selle asemel, et vaadata, kust see tegelikult alguse on saanud. Kolmandatel osapooltel oleks meid väga keeruline üles kütta, kui lahendaksime lapsepõlves või edaspidi eluteel kogetud ebaõiglused ja traumad ära. Aju ei läheks kohe errorisse ja meid ei tabaks hüsteeria, vaid hakkaksime arukalt analüüsima, mida selles olukorras tegelikult teha.

On väga valus vaadata, kuidas oma sõnade järgi rahu soovivad inimesed ise ei näe oma agressiivsust ja ärgitavad takka tagakiusamist ning vägivalda. Kahjuks on ka palju selliseid inimesi, kes lähevad sõnadest kaugemale. Endale räägitakse muinasjuttu, et kuna on valitud nn heade pool, siis on see kõik lubatud ja õigustatud.

Tead sa, kallis inimene, et kõik sõjas osalevad inimesed arvavadki, et just nemad on heade poolel ja see annabki neile õiguse teist tappa. Kui sa teed sama, oled sa sama paha, kelle vastu sa oma arust võitled. Ava oma silmad!

Kui sa soovid päriselt olla hea inimene, siis peaksid vaatama, et ei loo siia maailma agressiivsust juurde. Sõda ei saa olla, kui selles pole osalejaid. See on ainuke viis maailmas sõdade lõpetamiseks – mitte nendes osaleda. Ei verbaalselt ega füüsiliselt.

Meid on lõhestatud juba väga pikalt nii erinevate teemadega, et see on muutunud igapäevaseks sõjaks. Praegu on see tuhat korda võimendatud, et me märkaks iseenda tegusid. Lõpetaks pinnu otsimise teise inimese silmas ja keskenduks palgile enda omas. Meile antakse võimalus hakata päriselt muutuma. Võtame selle võimaluse vastu enne, kui on liiga hilja.

Kas sa tead ja saad aru sellest, mida tähendab vägivallatu suhtlemine?

Meie enda valikutes on kinni see, kas me hakkame maailmas asju päriselt parandama või mitte. Esimene samm on õppida ja mõista vägivallatut suhtlemist. Omavahelised suhtlemisprobleemid, oskamatus mõista teise poole vajadusi, õigust ise oma elus valikuid teha, annavad võimaluse ka sinna vahele kiilu lüüa ning edasisele vägivallale õhutada kuni sõdadeni välja.

Üksteist austavad inimsuhted ei võimalda selliste olukordade tekkimist ega süvenemist. Minu jaoks on aastaid tagasi olnud ülioluline Erki Kaikkoneni loeng, kus ma sain esmased sügavamad teadmised ning arusaamised üldse suhtlemise alustest. https://www.telegram.ee/vaimsus/video-erki-kaikkonen-vagivallatu-suhtlemise-opituba

Olukorras, kus maailmas on olukord eskaleerunud juba relvakonfliktiks, tundub see muidugi liiga nõrk tegutsemisviis, aga paraku seni, kuni me ühiskonnana ei hakka aru saama baasasjadest, mis üldse lasevad need tulirelvad kellelgi käiku lasta, ning see, kuidas me ise igapäevaelus seda olukorda toidame, ei saagi muutust tulla ja see õudus aina laieneb.

Valik olla rahumeelne

Käputäis maailma juhte ei saa teha meile midagi, mis me ise ei ole nõus kaasa tegema. Ükskõik, mis meile elus raskusi valmistab, jääb korduma, kui me ei tegele juurpõhjustega. Sellest ei saa üle ega ümber.

Mina ei vali konfliktis pooli niikaua, kui ma seda teha suudan ja oskan. Ja kui mingil hetkel enam ei oska, siis võtan aja maha, vaatan enda hinge ning lahendan selle, mis minus lahendamist vajab. Te võite mind rünnata ja sildistada ükskõik millega – minu põhimõtted ja süda sellest ei muutu.

Te võite öelda, et see on naiivne arusaam maailma asjadest. Minu jaoks on see teadlik valik püüda olla maailmas see, mis ma ise soovin, et maailm minu ümber oleks. See ei tee mind millekski muuks kui rahumeelseks.

Merle Martinson