Foto: Ilja Aksjonov

Loodusravi terapeut, kahe lapse ema Merle Martinson kutsub üles rahvast ärkama, märkama ja hoolima Eesti riigist, hoidma ühte hoolimata erinevast keelest ja kultuurist ning astuma ühiselt välja aina enam peale tungiva diskrimineerimist soodustava ja vabadusi piirava poliitika vastu. “Mis siis, kui jätaksime mineviku seljataha ja lepiksime kokku, et seal ei olegi ühist tõde, vaid erinevad vaatenurgad, ja läheksime edasi. Teeksime paremini kui meie esivanemad. Lõpetaksime vaidlused, sest minevikus sorimine ei vii kuhugi!“ kutsub ta üles üksteist toetades meie kõigi vabadust säilitama.

Käesolev artikkel on avaldatud ka venekeelsena.

15. mail toimus Tallinnas Vabaduse väljakul ülemaailmne protest teaduslike uuringutega vastuolus olevate koroonapiirangute osas. Kõik sõnavõtjad olid tasakaalukad ja põhjalikud ja kõige jõulisemalt jäi kõlama asjaolu, et me oleme kaotanud vabaduse. Vaadates valitsuse lähiaja plaane, peaks igaüks olema nördinud: selge on see, et tagasiminekut normaalsusesse ei ole kunagi plaanitudki, vaid võimulolijate soov on luua uut normaalsust, kus võimule kuuletumine on esmatähtis.

12. mail võttis riigikogu vastu NETS-i seaduse, mis suurendab põhjendamatult politsei ja terviseameti volitusi. Plaanis on seadusemuudatus  (23. mai õhtuni saad anda oma hääle petitsioonile selle vastu SIIN!), mis hakkab piirama ajakirjandusvabadust ehk suukorvistama neid, kes julgevad praegu võimulolijatele vastu vaielda ja välja pakkuda teistsuguseid lahendusi ühiskonnas. Meie valitsus on juba hakanud salastama dokumente, mille vastu on suur avalik huvi ehk andmeid Covidiga seoses. Valitsus, kes teeb rahva heaks tööd, ei tohi salastada rahvast puudutavat informatsiooni! Ilmselgelt antakse meile praegu igal sammul signaale, et põhiseadus enam ei kehti ja rahvas ei ole kõrgema võimu kandja.

Millal me ärkame?

Selliseid asju peab märkama kohe ja nendele reageerima, mitte raiskama aega ja pärast jälle kasutama tagantjärele tarkust. Meil on ajaloos selliseid näiteid liiga palju. Millal me ükskord siis õpime? Seni jäävad ju õppetunnid korduma!

Meeleavaldustel on nii südantsoojendav näha, kuidas väga erinevate vaadetega inimesed on leidnud kriisiolukorras ühise keele ja meele. Tegelikult peaks see nii olema iga päev, mitte vaid ohuolukorras.

Kunagi ei saa eeldada, et me oleme kõikide inimestega siin planeedil kõiges ühel nõul. Siis ei toimuks mitte mingit arengut. Suuri tegusid ja avastusi teevad ikka need, kes mõtlevad hoopis teisiti. Kui neid inimesi ei oleks, poleks ka elektrit ega tehnikat, millega me tänapäeval oleme nii harjunud. Aga inimkond surub jätkuvalt teisitimõtlejaid alla…

Oleme loodud omanäolisteks ja meie suurim õppetund seisnebki vast selles, kuidas võtta enda ellu vastu teised inimesed vaatamata seisukohtade erinevusele. Kuidas austada teist isikut ka siis, kui me tema vaadetega ei nõustu. Asjad lahenevad, kui vaatleksime kõike läbi selle prisma, et „see teema mind küll ei kõneta, aga on huvitav seisukoht“. Kui me lõpetaksime oma õiguse tagaajamise, pidades seda ainuvõimalikuks valikuks elus. Niipalju, kui on inimesi ja nende erinevaid kogemusi, niipalju on ka erinevaid seisukohti ja valikuid.

Ma olen pikka aega juurelnud selle üle, miks me inimkonnana ikka ja jälle ühte ja samasse ämbrisse astume. Miks on meiega nii kerge manipuleerida ja sellega ajalugu korrata? Ma arvan, et me ei ole siiani lihtsalt ära õppinud austust üksteise suhtes. Ikka ja jälle püüab inimene suruda teist enda kõrval samadesse raamidesse. Puuduvad praktilised oskused suhelda ja oma arvamust väljendada ilma isiklikke vaateid peale surumata ja solvamata. Meil on häbistamise ühiskond: kui sa ei mõtle nii, nagu ette nähtud, siis häbistatakse sind seni, kuni sa ei julge enam sõna võtta. Õnneks on aina rohkem inimesi, kes ei lase end alla suruda.

Poliitikud peegeldavad rahvast

Teine äärmus on see, et me ei paranda enda hingehaavu ja reageerime kõigele. Mõtlen selliseid olukordi, kus infot levitades ja fakte esitades võtavad inimesed asju isiklikult ja näevad solvanguid ka seal, kus neid üldse ei ole. Me ise häbistame end nendes olukordades, sest ei soovi võtta vastutust ega taha tunnistada enda eksimusi. Lihtsam on öelda teisele poolele: „Ole vait ja ära räägi!“ Nii aga kordame samu vigu üha uuesti ja uuesti. Pidurdame arengut. Me peame hakkama võtma vastutust iseenda elu osas, mitte ootama, et kõik meie valude järgi painduks.

Vaadeldes poliitikute tööeetikat ja omavahelist suhtlust, tuleb tõdeda, et see on läbilõige meie vigadest ühiskonnana – meie endi peegeldus. Pada sõimab katelt ja käib pidev ärapanemine. Austusest, arvestamisest, koostööst ja kõikide inimeste vajaduste mõistmisest on asi galaktikate kaugusel. Siin ei ole vaja poliitiku suunas näpuga näidata. Selle olukorra parandamine on meie ühine vastutus. Muutume meie, muutuvad ka poliitikud.

Me peame tulema välja igasugustest vastandumistest. Muidu oleme samasugune probleemi osa, aga mitte lahendus. Vastandumiste kadudes ei saa enam mitte kunagi tekkida sõdu – selle mõistmine on meie endi kätes!

Nüüd aga tekib küsimus: kas ma pean siis kõigega nõus olema? – EI.

On väga suur vahe, kuidas sa oma seisukohti esitad. Argumente võib alati tuua, aga seda tuleb teha viisakalt. Abiks on Gordoni perekooli laadsed koolitused, kus õpetatakse analüüsima, mis on sinu probleem ja mis ei ole; kuidas end väljendada ilma teist osapoolt solvamata. Kuidas leida lahendusi, kus keegi ei pea tegema kompromisse, vaid kõigi vajadused on arvestatud, peaks olema meie igapäeva osa. Me peaksime kõik soovima neid oskusi omandada.

Poliitilised jõud ei soovigi lõimumist

Eestis on üks minu jaoks väga huvitav vastandumine, mida kogu aeg poliitilistesse mängudesse sisse tõmmatakse: eestlased versus venelased. Me oleme külg külje kõrval elanud rahumeelselt aastakümneid. Me jagame sama maad ja kodu. Me kõik oleme lihtsalt inimesed, kes soovivad teha vabasid otsuseid, liikuda vabalt, hingata vabalt, isegi kui kõneleme erinevat keelt.

Olen aastaid olnud veendumusel, et poliitilised jõud ei soovi lõimumist. Tehakse kõik, et just negatiivsust rõhutada. Ja seda selleks, et tüli üleval hoida. Halvasti käituvaid isikuid on igas rahvuses ja need ei ole kunagi näited, millest kinni hoida või mille põhjal üldistusi teha kogu rahvuse osas.

Mis siis, kui jätaksime mineviku seljataha. Lepiksime kokku, et seal ei olegi ühist tõde, vaid erinevad vaatenurgad ja läheksime edasi. Teeksime paremini, kui meie esivanemad. Lõpetaksime vaidlused, sest minevikus sorimine ei vii kuhugi. Vaatame parem, kuhu me koos edasi liikuda sooviksime. Kuidas me koos saaksime säilitada enda vabadused üksteist toetades ja mõistes üksteise kultuurilisi erinevusi.

Praegu suunavad meedia ja poliitikud meid väga kavalalt üksteist halvustama, et kindlustada suhtlemises lõhe. Rõhutakse Kremli-meelsusele, kui kohatakse vene keelt kõnelevaid isikuid meeleavaldajate seas. Aeg on tunnistada fakti, et vene keelt kõnelevat elanikkonda on meil vähemalt 25% ühiskonnast – inimesed, kes ehitavad Eesti elu üles samadel alustel: maksavad makse, elavad oma rõõmudes ja muredes, ei erine meist bioloogiliselt kuidagi. Ideaalne oleks muidugi, kui me kõik oskaks ühiselt rääkida eesti keelt, aga selleni ei jõua sunnimeetmetega. Kui inimene tunneb end hoituna ja oodatuna, siis soovib ta ka ise teha pingutust, et keel ära õppida. Käsud ja keelud ei ole kunagi ühtegi olukorda parandanud, kuidas siis peaks need selle olukorra ära lahendama?

Õpime üksteiselt ja tuleme ühele kaldale kokku!

Eestlased peaksid selles osas väga pikalt peeglisse vaatama: kas omalt poolt on tehtud ikka kõik, et olla päriselt hea kaasmaalane. Ma räägin vene keelt väga konarlikult ning sõnu jääb alatasa puudu, aga ma olen uhke, et oskan võõrkeelt ja saan kuidagi end siiski arusaadavaks teha. Vene rahvusest vestluskaaslased on alati olnud minu pingutuste osas ülitoetavad. Aga olen neilt korduvalt kuulnud, et nad ei julge eesti keelt rääkida, sest vigadele pööratakse väga negatiivset tähelepanu. Ma mõistan nende ängi, sest olen ise düsgraafikuna pahatihti kogenud, et tähelepanu (koos alandava suhtumisega) pööratakse minu kirjavigadele ja jäetakse täiesti kõrvale kirjutatu sisu. Olen õppinud seda ignoreerima, sest minu enda jaoks on alati olulisem sõnum, mida soovitakse edastada.

Sina, kes sa tegelikult tahaksid väga suhelda ükskõik mis keeles, ära lase ennast tagasi hoida isikutel, kellel lihtsalt puuduvad oskused kenasti käituda. Meile ei ole seda kahjuks ühiskonnas õpetatud. Positiivne ja rahumeelse vanemluse liikumine, mille osa on austusega suhtlemine ja piiride seadmine, alles kogub hoogu. Keegi pole täiuslik ja eksimuste pärast ei tasu viha pidada. Õppimine ongi protsess, mis sisaldab vigu – laseme siis inimestel neid teha. Julgustame sõbralikult, mitte ei nõua. Õpime üksteiselt, sest iga keel, mida me oskame, annab elus vaid väärtust juurde. Mõlemad pooled kaotavad tohutult, kui seisame ühist riiki luua püüdes vastaskallastel. Sellest võidavad ainult võimumängude korraldajad.

Me ootame kogu aeg, et poliitikud astuksid erinevaid samme. Nõuame seadusi, aga kas me vajame tegelikult neid 101 riigikogu liiget ja nende luba elamiseks? Kas me päriselt usume seda illusiooni, et 101 isikut suudab, oskab ja tahab hoida 1 330 068 elaniku huve? Või vajame rohkem arengut iseendas ja uusi oskusi, et ühiskonnana päriselt toimida?

Parandame lihtsalt ise ära lõhe oma ühiskonnas. Ärme lase end lükata ja tõmmata! Naeratame üksteisele, oleme loovad ja leiame ühise keele. Me vajame üksteist rohkem kui kunagi varem. Praegused poliitilised otsused mõjutavad meid kõiki olenemata meie taustast.

Minu suureks unistuseks on seista käsikäes ja üksmeeles kõigi Eestimaa elanikega olenemata keelelisest, kultuurilisest ja maailmavaatelisest taustast. Seades eluterveid piire ja öeldes rahumeelselt EI praegustele diskrimineerimist soodustavale ja vabadusi piiravaid otsuseid pungil poliitikale. Tule, seisa, laula ja toeta meeleavaldustel kõiki oma kaasmaalasi! Koos oleme me tugevad ja võitmatud.

Merle Martinson

Artikkel on pühendatud Rus.Telegram.ee taasavamisele!

Foto: Ilja Aksjonov