Foto: Heli Armus + Canva

“Oleme jõudnud aega, kus vaktsiinikahjustuste info tuleb laialdaselt pinnale. Elus kipub olema nii, et kui sa ei taha kellestki aru saada ning suled enda silmad ja kõrvad, siis tuleb sul see olukord omal nahal või lähedaste kaudu läbi kogeda. Aastakümneid on ignoreeritud beebide tervisekahjustusi vaktsiinide tagajärjel. Beebi ju peabki nutma ja kannatustes kasvama… Aga kas ikka peab? Meil on muutunud tervisehädades ja täiesti sassis immuunsüsteemidega lapsed normaalsuseks just meie endi ignorantsuse tõttu – hunnikute kaupa süste, antibiootikume, Zyrtecit (antihistamiin, mida kasutatakse allergilise nina- ja nahapõletike ravis – toim.) ja muud väga mürgist kraami peaks olema meie laste hüvanguks. Ausalt, meil ongi ammu seda raputust vaja,” kirjutab Telegrami kolumnist, loodusravi terapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson, sedastades, et üksnes analüüside tegemisest inimese aitamiseks ei piisa. 

Aina meeleheitlikumalt ja tühisemate, kohati lausa idiootlike argumentidega kuuleme nn staararste väitmas, et vaktsiinikahjustused on väljamõeldis. Tänases maailmas tahaks neilt küsida: millal sa silmaklapid peast ära võtad ja hakkad vaatama, mis sinu nina all haiseb?

Ma küsingi meie meditsiinitöötajatelt: millal te hakkate süvenema ja kuulama enda patsiente, kelle ees on teil on kohustus olla neile parim tervisepartner?

Arst peaks olema hea partner tervenemise teel

Meie haiglasüsteem toodab ridamisi lugusid, kus inimene on oma muresid kurtnud, arst aga vaatab vaid oma monitori vms ja ignoreerib täiesti inimese enda juttu. Analüüs ei valeta. Kas tõesti? Kuidas sa arstina seletad seda, et inimene tunneb end väga kehvasti? Kas siis, kui analüüs midagi ei näita, pole seda inimest või probleemi olemas? Lõputult võib rääkida lugusid, kus haiglapersonal on ignoreerinud inimese enesetunnet, sest analüüsid, mis sel hetkel on tehtud, olid korras, aga inimene kaotab oma elu, kuigi seda olnuks võimalik päästa. Me laseme sel olukorral muudkui kesta ja juhtumitel korduda…

Kas te olete kindlad, et analüüside süsteem on võimeline kõike kontrollima? Arvestades seda, kui peentasandi infost inimkeha koosneb ja me tegelikult ju ei tea 99% DNA ülesannet kehas teaduse mõttes… Ilmselgelt ei ole siis ka analüüsid võimelised andma infot enamast kui 1%.

Peale analüüside peaks olema oskus kuulata ka kõrvadega. Paljud vead ja surmad jääksid olemata. Me areneksime meditsiinis mitu korda kiiremini, kui see praegu võimalik on. Kahjuks näitab trend jätkuvalt seda, et kuigi on olemas teadustööd erinevatel teemadel, siis ennem teab neist patsient kui arst. Sõber internet on päästnud nii mõnegi inimese elu, kes on võtnud vajaliku uurimistöö enda kanda.

Mis veel hullem – sageli arst, kes ei ole ise vaevunud teadustöid läbi lugema, mõnitab sõna otseses mõttes patsienti, kes on, ja keeldub olemast hea partner tervenemise teel. Väga kahetsusväärne on kuulata mõnitusi dr Google’i osas, olukorras, kus iga arst peaks olema tänulik, et patsient on väga palju uurimusest juba ise ära teinud. Suhtumine, et kas teeme nii, nagu mina oskan või ei tee üldse, on asi, mis peab süsteemist kaduma, kui me päriselt soovime inimesi aidata, mitte vaid pinnapealselt seda mõtet etendada.

Kõrvalnähud arsti ei huvita

Kas meditsiinitöötaja üldse saab aru, mis on kõrvalnähtude kirjapanemine?

Vaadates nende praegust tööeetikat, siis ilmselgelt mitte. Olgu selleks ravimid või vaktsiinid, kõrvalnähte läheb kirja alla 1% – mis on muidugi tootjatele väga mugav. Arenema ei pea, ohutust tagama ei pea, sest inimene võtab vastu iga sodi ning arst aitab firmal kõik kinni mätsida.

Selleks, et teada infot kõrvalnähtudest, peab olema ka soov neid jälgida. Praegu ei tee seda 99,9% meedikutest. Väga vähe on neid üksikuid arste, kes on uuemaid teadustöid lugenud, patsientidelt küsimusi küsinud ja ausalt ka infot käsitlenud. Ehk teinud seda tööd, milleks kohustab tegelikult seadus ja mis võiks olla ka arstieetika esimene reegel. Silmade kinnipigistamine kõrvalnähtude kahjude ees on otsene patsiendi tervise kahjustamine. Aeg on see selgelt välja öelda.

Arstid korrutavad kogu aeg mantrat, et vaktsiine on pikalt uuritud ja need on ohutud. Kirjas on ju nii vähe kõrvalnähte. Samas, kuidas neid uuringuid tehakse?

Kõigepealt teeb neid ravimifirma ise. Ohutusuuringud vaktsiinidele on üldjuhul väga lühikesed. B-hepatiidi puhul 4 päeva, Rota-vaktsiinide puhul näiteks 8 päeva. Pikim, mis ma näinud olen, on leetrid/mumps/punetised – tervelt 42 päeva (vt Ravimiregistrist). Kui uurida rohkemat kui ainult infolehte ja hakata ise vaatlema nende ohutusuuringute sisu, siis on väga kiirelt näha, kuidas numbritega manipuleeritakse sellisel viisil, et jätta muljet ohutusest.

Aga kes see siis viitsib neid lõputuid tabeleid läbi uurida ja numbreid kõrvutada. Mina viitsin, sest küsimus on minu ja mu laste elu kvaliteedis. Mind ei huvita, mitu unetundi ma selle jaoks ohverdan – ma teen selle lihtsalt ära. Tervis on elu aluseks. Kui arstil selleks aega ei ole, siis peaks ta vähemalt austama seda isikut, kes on selle aja võtnud. Mina isiklikult tunnengi, et inimene peabki ise oma uurimisi teostama, mitte ootama, käsi pikal, et talle midagi niisama antakse ja tema eest elus kõik ära tehakse. Arstil võiks olla väärikust ka oma patsienti ning tema uurimusi austada. Elus ei ole nii, et kui mina ei ole näinud või vaadanud, siis seda asja ei ole olemas, vaid ikka see, et lihtsalt sina ei ole selle olemasolust teadlik.

Kuidas uuringuid tehakse

Vaktsiinide puhul on etapp, kus enne nende ametlikult kasutuselevõttu tehakse väiksemale grupile vaktsiinid perearstide poolt ning teoreetiliselt siis uuritakse kliinilisi andmeid. Miks ma ütlen teoreetiliselt? Selleks, et midagi päriselt uurida, peaks inimene läbima eelnevalt põhjalikud tervisekontrollid, iga asi peaks olema kirja pandud ja sama peaks tegema iga natukese aja tagant, et näha muutusi. Samuti peaks olema kontrollgrupp, kellega siis võrreldaks tulemusi.

Vaktsiinidel aga pole sisulist kontrollgruppi. Võrreldakse teise vaktsiiniga. Samas kui iga vaktsiin on võimeline looma kehasse kroonilisi seisundeid, siis tulevadki numbrid ühtlased. Abiained on ju igas vaktsiinis sarnased ja need on põhilised probleemide tekitajad ehk sisuliselt süstitakse sama preparaati nii platseebo- kui ka tavagruppi ja näidatakse uhkelt, et tulemuste vahel pole erinevusi.

Kontrollgrupiks on vaid need, kes ise on otsustanud mitte ühtegi vaktsiini endasse süstida lasta. Uuringuid, mis neid gruppe kõrvutaks, aga keeldutakse tegemast. On õnneks teadlasi ja analüütikuid, kes vaatamata survele on valmis isegi karjääriga riskima ja neid uuringuid tegema. Kõigi tulemus on siiani sama: vaktsineeritud laste puhul on iga kroonilise diagnoosi esinemissagedus kordades ja kordades kõrgem mittevaktsineeritud lastega võrreldes. Huvitav, et need teadustööd ei ehi peavoolumeedia esilehekülgi? Kui sa ikka kerge lööbega haiguse vahetad eluaegse diabeedi või reuma vastu, siis ei ole just väga ausad tehingud või mis?

Jänku-Jusski teab, et tuulerõuged pole raske haigus 

Meil on vähemalt aastast 2013 läbi viidud uuringut, toomaks meie lastele immuniseerimiskavasse lisaks tuulerõugete vaktsiini. Meile pakuti ka jutuga, et tuulerõuged on surmaga lõppev haigus. Päriselt? Meil kestis see hea loodusraviga paar päeva ning ei tekitanud mingeid raskusi. Mõnel juhul läheb ka veidi raskemalt, aga normaalse tervisega inimesel ei ole seal eluohtlikkusega midagi pistmist. Ka Jänku-Juss räägib kenasti, et tuulerõuged on vaid väheke ebamugav, peab end hoidma ning see möödub kenasti. ( ) Eks sellel hetkel, kui vaktsiin tuleb, keelatakse selline lastesaate episood ära, nagu seda leetrite puhul on tehtud. Müügitöö, mis käib läbi hirmutamise, ei saa ju lubada ausat lastesaadet.

Mõned minu tuttavad aga võtsid vastu selle tuulerõugete vaktsiini vastu. Mõnele pakuti isegi raha selle eest. Arsti töö seisnes siis selles, et ta suudab selle süsti kuidagi sulle sisse rääkida ja punkt. Ei mingeid hilisemaid küsimusi tervise ja reaktsioonide kohta. Ei mingit jälgimist. Arsti ainus töö hetkel näib seisnevat selles, kuidas ta suudab kasvõi valede abil meelitada patsienti süsti tegema ja ei midagi rohkemat. Arst saab enda boonuse kätte ja tema jaoks ongi olukord lahendatud. Paljude perede jaoks aga alles siis kõik algab. Nii mõnigi sai sellest atoopilise dermatiidi või veel midagi raskemat, aga kirja ei läinud midagi, sest keegi ei küsinud. Ei tehtud seda üheksa aastat tagasi, veel vähem tehakse seda täna, kus on oht, et sa jääd töökohast ilma, kui julged üldse avada seda peatükki infolehest, mis räägib sulle kõikidest nendest kohutavatest asjadest, mis vaktsiin tegelikult on võimeline tegema. Muidugi siis hirmununa korrutadki neid kõige pinnapealsemaid kõrvalnähte nagu punetus süstekohal ja palavik – edasi pole lubatud lugeda. Sinu praksises olevad lapsed aga jäävad aina haigemaks ja haigemaks.

Lugege ravimi infoleht lõpuni!

Kuigi tõesti peaks lapsevanem ise sealt ridadest edasi lugema, siis ei tee ta seda ju selle tõttu, et sina autoriteetselt teatad, et neid ridu ei ole olemas. Sellega võtad sina ise juba konkreetse vastutuse iga kahjustatud lapse eest. Sa oled olnud jõupositsioonil, kus inimene usaldab sind ja sa oled otseselt valetanud, sest sulle on nii mugavam. Sa ei taha ise avarada oma teadmisi ja ei luba ka teistel seda teha. Siis karmavõlg sellest lasub siiski sul endal.

Asjad kuhjuvad. Kuhjunud õppetundidest, mis on läinud kurtidele kõrvadele, tekivad lumepallina aina kohutavamad sündmused elus. Täna on täiskasvanutele surve vaktsineerida ja just nemad peavad hoolitsema selle eest, et hakataks rääkima vaktsiinikahjustustest. Anda hääl kõikidele nendele väikelastele, kes on saanud kahjustused enne, kui nad õpivad ära emakeele ja oskuse väljendada.

Sinul on need oskused olemas, kasuta neid. Märka vaktsiinikahjustust enda sees ja oma lähedaste puhul ning ära vaiki. Tõsta oma hääl kogu mürast tugevamaks, sest sellega päästad sa tulevikus paljude laste elusid, kes täna ägavad kogu selle koorma all.

Merle Martinson

Foto: Heli Armus + Canva