Foto:  Helga Kattinger / Pixabay 

Merle Martinson kirjutab oma seekordses kolumnis maikuus jõhkralt tapetud kurgedele mõeldes silmakirjalikust suhtumisest loodusesse üldisemalt: kuidas üks hull püssiga mees, kes on ilmselgelt kaotanud kontakti reaalsusega, erineb harvesteriga mehest, kes teeb tapatööd masinaga ja kelle tegevust ametlikult püütakse igatpidi õigustada?

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu jaoks on valikuline empaatia üks suur silmakirjalikkus. Me näeme pidevalt igasuguseid kampaaniaid empaatia nime all ja enamik neist paneb mind juba aastaid kulmusid kergitama. Empaatia on väga vajalik asi õigel hetkel ja õiges koguses, aga ma näen, et meie ühiskonnas on need asjad ikka väga paigast ära. Valikuline empaatia, kus osatakse kaastundlik ja toetav olla vaid kitsa teema osas, lööb tasakaalust välja kõik muu – sellel hetkel saab empaatiast silmakirjalikkus.

Aga kuidas jääb tuhandete pesitsusajal surevate lindudega?

Tundub, et inimese silmakirjalikkusel ei ole piire. Meie ajakirjanduses levis mai alguses õõvastav uudis, et keegi hull tegelane on maha lasknud kurgesid pesadel ja lindude päid eemaldanud. Sõna võtsid kõik, poliitikutest presidendini välja. Mõisteti hukka ja ahastati, kogu rahvas elas sellele loole kaasa. Mõni poliitik pani välja ka vaevatasu kuritöö sooritanud isiku tabamise eest. Kõik pöörasid oma pilgud sellele juhtumile, poetades surnud lindude piltide juures võib-olla ka mõne pisara. See teema läks inimestele korda.

Muidugi, ja pidigi minema, sest see oligi haige inimese tegu ja ehmatav vägivald. Millest siis minu mõte silmakirjalikkusest?

Me räägime selle juhtumi puhul mõnekümne linnu saatusest. Kuna mina olen sellistel teemadel tundlik, siis ma ütlen ausalt: ma ei vaata neid pilte ja laipu sealt kokku ei loe. Ma tahan öösel magada.

Aga nüüd ma küsin, kallid poliitikud ja Eesti rahvas, kes te sellele loole kõik valulikult olete reageerinud, et kuidas jääb nende tuhandete lindudega, kes surevad pesitsusajal, sest harvester hävitab nende pesa? Mitte mõnikümmend, vaid mitu tuhat igal aastal! Kuidas püssiga mees, kes kuuliga tapab, erineb sellest mehest, kes teise masinaga tapab? Lihtne vastus on – ei erinegi.

Kui omakasud on sees, siis on mõrv lubatud!?

Nüüd tulebki see silmakirjalikkuse punkt. Kui omakasud on sees, siis on mõrv lubatud. Vähemalt looduse suhtes. Siis kaovad kõik need pisarad ja pigem pilgatakse neid, kes selle teema kõneks võtavad. Põhjendusi, millega enda tegevust õigustada, tuuakse seinast seina.

Kui aga vaadata faktidele otsa, siis minu jaoks on selline omakasu pärast tehtud mõrv veel hullem, kui ilmselt aru ja reaalsusega kontakti kaotanud isiku haiged teod. Ma ei usu, et sellise inimese kahe kõrva vahel kõik hästi on, kes lihtsalt hommikul püssi kätte võtab ja lõbu pärast pesale kurgi jahtima läheb. Samas inimene, kelle mõtlemine peaks olema ju korras ja selge, leiab igal aastal vabandusi, miks on täiesti okei lasta mõrvata tuhandeid linde. Kas kaalukauss on siin ikka tasakaalus?

Vaatame siis pilte ja galeriisid nendest linnupoegadest, kes on maha võetud puude juures pillutud tükkideks. Miks me sinna ei vaata?

Loodusega saab koostööd teha ka tänapäeval

Jah, meile on poliitikud ja metsaärimehed teinud selgeks, et noh, sa peadki teise ära tapma, sest muidu ei ole sul endal tööd ja tooteid ja toasooja ja… Kas ikka on nii? Metsa on heaperemehelikult majandatud aastasadu ja kõik vajalik on olemas olnud ilma mõrvariks hakkamata. Loodusega koostööd tehes. Saab valida aega ja teate – töö ei saa maailmast otsa. Igasuguseid hooajalisi töid on, kus ülejäänud aja neid lihtsalt ei tehta ja inimesed suunduvad teistele radadele selleks ajaks. Seal ei ole midagi eriskummalist.

Jah, looduses on loodusseadused, kus kõik on omavahel seotud toiduahelana. Tõesti, me ju tapame taimi ja loomi selleks, et kõht oleks täis ja ise saaks elada. Siis ongi kerge moraalikompassi ka metsamajandusesse keerata, et aga me peame ju puidu kätte saama. Samuti muidugi meie tänane lunastus – me ju istutame uue.

Eluterve suhtumine loodusesse tuleb tagasi tuua

Jah, mina olen omnivoor ja tunnistan seda. Hunt ka ei anna endale hinnanguid, kui ta jänese ära sööb, või jänes, kui ta porgandit närib. See on eluterve eluring. Toiduainetööstus muidugi on asunud intensiivpõllumajanduse võtetega moraalikompassi kõrvale kallutama ja seal on täiesti okei toidu kasvatamise nimel loomi piinata. Kuna me seda näha ei taha ja tööstus õitseb, soovides oma ahnuses kõik alla neelata, siis me ei märka, kuidas erinevate võtetega tehakse ka väiketalupidamiste loomapidamine väga keerukaks. Ikka selleks, et maksimaalne tulu läheks vaid ühte kohta ja oleks kontroll ka toidu üle.

Ma olen väiketalus elanud ja tean, et seal on suhtumine toitu ja ressurssi hoopis teine. Linnastunud inimene on selle ammu unustanud. Seal ongi väga, väga suur vahe – looma austusega kohtlemine igas etapis. Samuti taimede. Ei mingit raiskamist. Uskuge, ka neil on tunded ja teadvus. Ja vaikselt on ka teadus sinnapoole vaatama hakanud. Mürkidest läbiimbunud viljatus maas ei ole kindlasti nemadki õnnelikud.

Heidi Hanso saade „Meie pere ja muud loomad“ on olnud minu jaoks ühe eluterve suhtumise tagasitoomine linnastunud inimese ajusse.

Mets ei ole lihtsalt puud!

Linnud metsas on aga lihtsalt siis biomass, mis jääb sinna lebama ilma igasuguse austuse ja empaatiata. Massiliselt. Nende lindude surmal ei ole mingit suuremat eesmärki, üksnes see, et nad jäid ette tööstuse vajadustele. Loomad neid ka süüa ei saa, sest kui puud maha võetakse, ei ole enam metsa, kus loom viibida saaks. Mis kõige kahetsusväärsem – isegi see tooraine ei jää Eestisse. Enamik sellest rändab välja. Neid rikkusi aga saab nautida vaid käputäis inimesi, kes sellest hävitustööst on kasu saanud. Taas, ei ole kaalukauss hästi paigas või mis?

Me peame hakkama tähelepanu pöörama päris asjadele. Need mahalastud kured ei ole surnud asjata, vaid selleks, et me vaataks lindude saatuse poole üldisemalt. Teeme siis seda! Hakkame nõudma ja leidma lahendusi, kuidas taastada eluterve suhtumine sellesse, millal ma loodusest midagi võtan ja kuidas ma saan teha seda sellisel viisil, et ei oleks mittevajalikke ohvreid.

Kõik looduse loomulikud süsteemid, mis rakendatakse suurtööstuse kasude vankri ette, lõhuvad meie moraalikompassi. Ärme lase sellel enam juhtuda.

Me peame metsa mõiste ka enda peas ümber kirjutama. Mets ei ole lihtsalt puud, vaid terviklikud kooslused mullastikus, linnustikus, loomastikus. Istutatud puudepõllud ei ole metsad.

Oleme olnud oma metsale halvad peremehed

Me peame mõtlema ka sellele, kas see materjal, mille me metsast välja veame, on ikkagi päriselt hästi kasutatud, arvestades sellega, kui pikk on puu ja metsa kasvamise aeg. Metsast räägitakse kui taastuvast allikast, aga unustatakse ära, et taastumine võtab aastakümneid.

Me ei suuda tasakaalu hoida isegi riigimetsades toimuvaga, rääkimata erametsadest. RMK metsade peremehed oleme meie – rahvas. See kuuleb meile ja me oleme olnud väga halvad peremehed. Andnud võimu otsuseid teha inimestele, kellel ei ole mingit soovi loodust hoida – ilmselgelt on kogu fookus rahal. Vaatame sellele otsa. Võtame omaks oma vead ja vaatame päriselt, mis me saame teha, et see hullus lõppeks!

Kui see kõik ei veena teemale tähelepanu pöörama, siis võtke kätte eestlaste ühe armastatuima kirjaniku A. H. Tammsaare ,,Tõde ja Õigus“. Esimeses osas räägib kirjanik sellest, kui raske oli elu selles valitud talupaigas. Milliste kannatuste läbi seal püüti luua elamisväärset olustikku. Kuidas see sõi kehad ja hinged. Lõpus aga selgub, et sellel talukohal oli enne tugev ja võimas mets, mis hoidis kõik süsteemid tasakaalus. See maa kaotas oma võimekuse olla täis rikkust, kui mets hävitati. Põllud ujutati üle, sest polnud puid, mis üleliigse vee oleks endasse hoidnud. Loomadel ja inimestel ei olnud enam pelgupaika. Maa kaotas kogu oma rikkuse. Täna oleme kogu Eestimaaga sama olukorra ukselävel.

Loodus annab meile palju, aga kui me võtame rohkem, kui tegelik vajadus on, siis kaob looduse toetus meile. Loodus saab vabalt ilma meieta elada, aga meie ilma looduseta mitte.

Merle Martinson