Foto: Heli Armus

“Meie ühiskonnas on alati olnud illusioon, et lapsed on kuidagi rohkem kaitstud ning neile pahatahtlikult liiga ei tehta. Aga olgem ausad, tegelikult ei ole kunagi kedagi huvitanud, kes ühiskonnas kannatab. Igal pool maailmas kasutatakse lapstööjõudu, kelle higi, pisarate ja vere hinnaga valmistatud tooteid meie siin Euroopas naudime. Kui palju on naisi ja lapsi, keda regulaarselt pekstakse ja vägistatakse näiteks kohvi- ja kakaoistandustes. Inimelu ei loe suurt midagi. Meie aga saame oma peent kohvi juua ning seda kõike ignoreerida, sest kui ei juhtu minuga, siis pole seda olemas. See on alasti tõde, millele keegi meist otsa vaadata ei taha,” kirjutab Telegrami kolumnist, alternatiivterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson.

Ta soovitab igaühel, eriti lapsevanematel ennast vaktsiiniturunduse trikkidega kurssi viia, aga mitte musta masendusse langeda. “Laste osas on koroonaolukord praegu aina tumedamaid toone võtmas, aga see ei tähenda, et me peaksime pea kaotama, hüsteeriliseks või sõjakaks muutuma või muul moel ennast kahjustama. Peab olema teadlik, veidi ettevaatlik ning omama erinevaid plaane, et ei tuleks olukorda, kus te end iseendagi üllatuseks nurka surutuna leiate. Alati on lahendused olemas.”

Sõdades pole kunagi kedagi huvitanud, kas pommi alla jääb laps või vanur, hukkunud inimesed on vaid üks number ajalooraamatus, ei muud. Empaatia on tunne meie enda sees ja me eeldame, et seda tunnevad ka kõik teised ning järgivad moraalikompassi sama pilguga. Ent nagu näha praegusest ühiskonna lõhestumisest, on igaühe empaatia erinevat nägu. Praegu on domineerivaks saanud hirm järjekordse lockdown’i ees, mis sunnib inimesi teistele vaktsiine peale suruma. Seda hirmu püütakse ilustada, väidetakse, et see on lihtsalt mure vanainimeste pärast, kes on suures osas vaktsineeritud ega peaks rohkem süstikaitset vajama.

Lastele kahjulikke tooteid müüa pole mingi probleem

Ärimaailma suurhaid on selgelt näidanud, et nende silm kasumiahnuses ei pilgu, et luua lapsevanematele illusioon ohutust tootest, aga tegelikult täiesti teadlikult müüa näiteks beebidele vähki tekitavat asja. Vähk on teadupoolest surmaga lõppev haigus, aga sellegipoolest ärimeest see ei morjenda. Rahaahnus on suur ja hoolimatus sama suur. Jutt on nimelt Johnson ja Johnsoni beebidele mõeldud tootest. Firma teadis, et nende toode sisaldas asbesti, mida lapsevanemad ja beebid sisse hingasid ja kopsuvähki põdesid ning sellesse ka surid.

Positiivse asbestisisaldusega proove õnnestus varjata 1971–2000. Toodet ei korjatud müügilt ega vabandatud – lihtsalt müüdi edasi, kuni jäädi vahele. Samas ei saa kuigi kindel olla, et see tegevus on lõpetatud, sest trahvid, mis selliste tegude eest makstakse, on vaid tühine osake nende kasumist ning ilmselgelt neid ei kardeta.

Kui vaadata poelettidel tooteid, mis viitavad kuidagi lastele oma kujunduses või nimes, leidub seal üldjuhul veel enam kahjulikke E-aineid, kui tavatoodetes. Üldjuhul me ei kontrolli, sest meie eeldame, et lastele loodu on eriti ohutu.

Miks ma sellest kirjutan?

Kirjutan selleks, et tuua meid veidigi välja mullist, et keegi ei tee kunagi laste suhtes kahjustavaid otsuseid. Väide, et kõik hoolivad ja hoiavad eriti lapsi, pole paraku mitte tõde, vaid meie soovmõtlemine.

Lastele tehti koolivaheajalt tulemise puhul imeline „kingitus“: nüüd peavad ka nemad hakkama igal pool näitama vaktsiinipassi samamoodi täiskasvanutega ehk need praegu puuduolevad 12% sellest maagilisest 70%-lisest vaktsineeritusest üritatakse sealtkaudu välja pigistada. Kaugel ei ole muidugi ka see päev, mil minnakse veel nooremate kallale oma süstide ja nõuetega, hüsteeria ja alandamisega. Tervisega või kellegi hoidmisega ei ole sellel mingit pistmist. Ainuke asi, millele õlg alla pannakse, on poliitikute surve.

Loodud on ka petitsioon sellise laste lahterdamise osas.

Teine “tore” üllatus on kolm korda nädalas testimine koolis. Väga tore, et seda tehakse muidugi kõigile vaatamata vaktsineerituse tasemele, sest ka väga kõrge vaktsineerituse tasemega koolid on haigusjuhtumitega hädas nii vaktsineerimata kui ka vaktsineeritud isikute osas, aga kuna teadus ütleb, et vaktsiin kellegi nakatumist ära ei hoia, siis tegelikult see ei tohiks üllatada, aga näe, kahjuks teadusvõõraid isikuid, kes ise numbreid ei kontrolli, annab alati üllatada.

Kolm korda nädalas ninas sorkimine ei toeta tervist 

Veidi tuleb juba ajakirjandusse ka neid artikleid, kus öeldakse selgelt välja, et süstitu saab tuua ise kollektiivi haiguskolde. Need artiklid muidugi ei pälvi üldse nii suurt tähelepanu kui need olukorrad, kus tegu on vaktsineerimata isikuga. Tuletame meelde Maire Aunaste ema lugu, kuidas siis ühiskond ühte vaktsineerimata hooldekodu töötajat tahtis sisuliselt oksa tõmmata. Aga samas ei kuule sellekohaseid hüsteerilisi ettepanekuid vaktsineeritud töötaja hooldekodusse haiguskolde tekitamise eest. Kui kaua me selles silmakirjalikkuse katlas haudume?

Kui testimist koolides võiks isegi hoolimiseks pidada, eriti kui seal ei ole diskrimineerimist, siis kahtlustan, et ühel hetkel seotakse kõik sellega, et põhjendada vaktsiinide pealesurumist aina noorematele. Samas, probleemid testide usaldusväärsusega on sama suured kui pandeemia alguses.

Huvitav on veel ka see, et ajal, kus tervis peaks olema kõige kallim vara, tegeletakse kõige muu kui tervise hoidmisega. Siiani ei ole koolides lahendatud probleemi katastroofilises seisus õhuvahetusega, et haiguste oht oleks väiksem. Õpitulemusi nõutakse õpilastelt, kelle klassiruumid on hapnikupuuduses. Pole hapnikku, pole ka korralikku ajutööd ja stressis keha võtab ka kergemini haigusi külge.

Kolm korda nädalas nina limaskestas sorkimine ei ole ka just asi, mis kellegi tervist toetaks. Ma ei laskuks hetkel arutlusse, millised ained seal vatitiku peal kõik olla võivad. See on ka väga tõsine probleem, millest ei olda teadlikud isegi Synlabis. Ei osata lugeda pakendi markeeringuid. Fakt on see, et kui sa kraabid oma limaskestale regulaarselt mikrokahjustusi, siis on esmatasandi immuunsüsteem häiritud ning see tekitab pigem suurenenud võimaluse haigestuda erinevatesse haigustesse.

Kui nüüd lisada veel asjaolu, et alates 12. eluaastast peavad paljudes koolides õpilased päeva läbi maski kandma, mille osas on tõestatud suurenenud oht bakteriaalseteks infektsioonideks, liita sinna juurde veel regulaarselt kahjustatud limaskestad, siis sealt ilmselgelt midagi head loota ei ole.

Laste puhul oleks kohe hädavajalik võtta kasutusele süljetestid, sest midagi enda kehast välja sülitades ei pea üldse pead murdma, kas see on kahjustav kuidagi või mitte. Võib arvata, et see testimine ei piirdu vaid kahe nädalaga. Kui seda ei kasutata hiljem tagakiusamiseks, on tore ja see võib pigem tõesti tekitada ühiskonnas rahulikumat meelt ja maandada hirme. Ei saa süüdistada last, et ta iseenda teadmata oma vanavanemaid tapab, nagu siiani on rõõmsalt meie valitsuse heakskiidul kommunikeeritud. Vahel mõtlen küll selliste väljaütlemiste peale, et kas me ikka oleme täiskasvanute ühiskond…

Vii end vaktsiiniturunduse trikkidega kurssi

Me võime sellest kõigest siin rääkida ja maailma kõige loogilisemaid väiteid tuua. Teadlased näevad vaeva, et selgitada, kuidas tervete laste vaktsineerimine ja sellisel viisil tagakiusamine ei ole põhjendatud, aga see läheb kurtidele kõrvadele .

Enam ei peata seda rongi, kuhu ka lapsed sama tuimalt sisse lükatakse kui täiskasvanud. See on läbi ajaloo nii olnud ja väga naiivne oleks oodata, et see nüüd kuidagi teisiti oleks.

Vaktsiinide ümber käiv “teadustants” pole kunagi kristalselt aus ega puhas olnud. Minu jaoks ei erine uus vaktsiin selles osas eelnevatest kuidagi. Täiesti naeruväärne on juba väide, et vaktsiinid ei tekita autismi. Alati minnakse selle jutu peale pingesse ning hakatakse keerutama paaniliselt ümber 20 aastat tagasi tehtud teadustöö. Tegelikult on selle 20 aastaga veelgi uuringuid tehtud. Samuti on seda tunnistanud USA vaktsiinikohus. Nii nagu meil praegu mängitakse numbritega, et hirmutada igaüht oma isikuvabadusi maha müüma, mängitakse meditsiinimaailmas lisaks numbritele ka sõnadega. Iga vaktsiini teatud kõrvalnähuks on entsefaliit ehk entsefalopaatia ehk ajupõletik, mis on peene nimega autism. Selle leiab infolehtedelt. Tasub end põhjalikult kurssi viia sellega, kuidas vaktsiinide turunduses ja teaduses hämamiseks trikke tehakse. Eestis oli selleteemaline konverents, mida igaüks saab vaadata SIIT.

Kui juba 200 aastat vaktsiiniajalugu on täis ebaeetilist müügitööd ning kedagi ei huvita, kas sinu beebi on vaktsiini järel kroonilistes hädades või surmaohus, siis pole mõtet praegu ka oodata, et uue vaktsiiniga kuidagi teisiti läheb, kui silme ees terendavad rahanumbrid ja ise turundusega tegelema ei peagi. Valitsused teevad seda firma eest. Magusamat pakkumist on keeruline leida. Sellest juba vabatahtlikult ei loobuta.

Kellel veel on illusioone, et noorematele lastele pahatahtlikult Covid-vaktsiini peale ei hakata suruma kõrge kõrvalnähtude esinemise võimaluse tõttu, siis arvake uuesti. Kohe on käes 5–11-aastaste laste vaktsiinialtarile viimine.

Ettevaatust, trombioht! Probleem on ka ravivead

Siin aga tuleb mängu ka meie enda mõtlematus. Põhiprobleem on nende vaktsiinide puhul trombioht. Varem oli ka riikliku vaktsiinipropaganda lehel kenasti kirjas kõigi süstide puhul, et trombiohtu peab jälgima, nüüd on see vaid AstraZeneca ja Jansseni vaktsiinide juures, kuigi teaduslikud uuringud on selgeks teinud, et see seostub otseselt just Covidi vaktsiiniga ning vanust ei küsi. (Vt esimene selle kohane teadustöö, teine teadustöö + uuring, millest saab välja lugeda, et tromboosi tekkimisel on suremus 60% lähedal.)

Miks see tromboos siis nii eriline on? Me võtame sageli igasuguseid asju lihtsalt mõttetute sõnadena ega uuri, mis nende taga on. Tromboosi lõpptulemus on aju või südame infarkt. Lastel on Covidist tulenevaid probleeme minimaalselt. Muidugi pole mingi üllatus, kui lastele süsti pealesurumise kampaania raames hakatakse selles osas taas valesid levitama, seda on juba tehtudki, aga õnneks lükkas lastehaigla tookord need väited ümber.

Loomulikult on alati inimesi, kelle tervis ei pea haigusele vastu ja nende kannatusi ei ole ka õige tühistada, aga kui need juhtumid rakendatakse preparaadi müügitöö vankri ette, mis näitab surmajuhtumeid ja kroonilisi seisundeid mitu korda tihedamalt esinevana, siis see ei ole samuti õige.

Iga inimene, kes on lähedase kaotanud Covid-19 olukorras, peaks pigem olema tige, et kasutusele ei võeta meditsiinisüsteemi ravimeid varajaseks raviks. Kõik olukorrad lähevad ikkagi katastroofiliseks siis, kui ei osata haiguse algstaadiumis keha aidata. Palaviku alandamine on selle juures kõige suurem raviviga, sest see on ainuke looduse poolt antud abivahend viiruse kontrolli alla saamisel. Ma tunnen igale inimesele südamest kaasa, kes sellistel asjaoludel ja ravivigade ning täiesti kuritahtliku varjamise tõttu on suurtest raskustes või meie hulgast lahkunud.

Ravivead on üldse väga suur probleem meie meditsiinisüsteemis. Igal aastal sureb nende tõttu u 1500 inimest. On arusaadav, et elu ongi üks suur proovimine ning sageli saabki vaid nii jõuda eduka lõpptulemuseni, aga ravivigasid varjatakse ega analüüsita põhjalikult, et neid vältida. Paljudel juhtudel on küsimus olnud ka selles, et arst ei hooli ega kuula patsienti. Peab kahjuks ennast targemaks ja ei lähtu patsiendi kirjeldatud seisundist. Neid lugusid on küll ja küll, kus patsient on kurtnud muret, ta naerdakse välja ning saadetakse ukselt koju, millele järgneb surm. Mõned suuremad skandaalid jõuavad ka ajakirjandusse, aga enamik siiski mitte. Meditsiinisüsteem peab läbi tegema ühe korraliku puhastuskuuri ja vaatama julgelt oma probleemidele otsa (vt teadustööd patsiendi ohutusest kui teadvustamata probleemist Eesti ühiskonnas). Ainult nii saab rääkida usaldusväärsest ja hoolivast tulevikust sellel alal.

Uued ravimid ja statistilised uperpallid

Nüüd on väga hea uudis see, et kuigi meil takistatakse igal sammul teatud ravimi kasutamist, mis on turul juba aastakümneid, siis vähemalt on välja tuldud uuega, mille Briti valitsus kasutamiseks heaks kiitis. Loodame, et sellega taandub ka hüsteeriline vaktsiini pealesurumine. Norras, kus vaktsineeritute tase on üle 18-aastaste hulgas 86%, on haiglasüsteem samamoodi rekordiliste juhtumite tõttu ohus väljaspool tavapärast viirushaiguste hooaega. Ilmselgelt ei ole mõtet püüda mingit 70% ega ka 86% ning ilmselgelt ka mitte 95% nagu Israelis või Iirimaal, sest olukord muutub ka seal aina katastroofilisemaks. Kui asi ei toimi, siis ei toimi ta ka 100% juures. Lihtne on süüdistada vähemust süstimata isikuid, ilma ise ühtegi asja uurimata, aga faktid ju sellest ei muutu.

Sellel aastal oleme me üldse huvitavas olukorras, kus statistiline surmade arv on ebaloomulikult kõrge. Kuigi seda tahetakse kangesti keerata suure suvesooja arvele. Suvesooja jätkus meil vaid paar kuud, mitte rohkem. Teistel kuudel ülesuremust sellega ei seleta. 2019 ja 2020 olid numbrid näiteks väiksemad kui 2018. aastal. Nii suurt probleemi kui tänavu, mil meil vaktsiin välja on tulnud, ei ole kunagi varem olnud. Kui mingi nii suur muutus on toimunud, siis tasub ikkagi kriitilist meelt omada ning hakata kontrollima narratiivi, kas vaktsiiniga kaasnevad vereprobleemid tõstavad surmade arvu või mitte. Kui surmade arv on statistiliselt ikka mitu korda tõusnud, siis võiks sellest päriselt ka hoolida ja sellele tähelepanu pöörata, enne kui veel nooremaid lapsi kukutakse massiliselt süstima.

Joonisel on välja toodud 2017. kuni 2021. aasta surmade statistika nädalate kaupa. Aastate 2017–2020 andmed on lõplikud, 2021. aasta andmed on rahvastikuregistri põhjal esialgsed ja neid täiendatakse. Joonisel on esitatud ka kümne aasta keskmine surmade arv nädalas. Surmajuhtude arv oleneb aastaajast: detsembris, jaanuaris, veebruaris ja märtsis on neid keskmisest rohkem, suvekuudel juunis, juulis, augustis ja septembris vähem. Keskmine joon koos varasemate aastate kõikumistega annab tausta, et hinnata praeguseid muutusi. (Allikas: Statistikaamet)

Minu silmi kriibivad sageli ka need uudised, mis sellel aastal on sagenenud ja milles räägitakse noorte inimeste ootamatutest kokkukukkumistest ja surmadest – küll sportlased, küll pereemad, küll imelikud surmad autoroolis. Jah, neid asju on ennegi elus ette tulnud, aga mitte sellisel hulgal.

Kui me nüüd veel võtame selgelt ette selle tabeli, mis näitab, et vaktsiini tegelik kasutegur on ainult 1%, siis kaob täielikult ära mõttekus seda massidesse manustada. Eriti veel lastele peale suruda.

Allikas: Medicina raport

Paanikat aitab vältida plaan B

Ikka ja jälle näen, et inimesed jagavad materjale, kuidas kogu see olukord on täiesti ebaõiglane, seadusvastane ja ebaloogiline. Jah, ta on seda olnud esimesest silmapilgust peale. Aga vaatamata loogilistele väidetele ei ole midagi paremaks läinud. Me peame lõpetama ootamise, et loogika hakkab lihtsalt kuidagi võitu saama iseenesest. Tänase päeva rüütlid ja päästjad ei tule valgel hobusel ja mõõgaga, vaid aitavad kohtusaalides taastada põhiseaduslikku korda nii palju kui võimalik.

Peale korralduse väljaandmist on inimesel võimalus 30 päeva jooksul pöörduda kohtusse selle ümberlükkamiseks, muidu loetakse see kaebus tühiseks. Praeguses olukorras on inimestele selle võimaluse väga taskukohase hinnaga (130 eurot) näiteks loonud advokaat Robert Sarv koos oma partneritega (sama on teinud ka Tsiviilallianss).

Veel üks asi, millele kindlasti mõelda, on süsteemivälised meelelahutused ja koolid lastele, kus neid ei saa keegi survestada. Ausalt, see elustiil, kus me lükkame enda lapsed 1. klassi uksest sisse ja ootame, et kool neist 12 aastaga inimesed kasvataks, ilma et me ise oma panust eriti andma peaks, on ikkagi väga viltust teed pidi minek.

Kahjuks võib juhtuda, et kevadeks meil ei olegi muud teed laste kaitsmiseks kui koduõpe ning igaks juhuks tasub endale selgeks teha, mis selle alused on. Nii ei teki hüsteeriat ja paanikat, vaid on juba olemas plaan B.

Lohutuseks võin öelda, et enamik lapsevanemaid, kes koduõppele mõtlevad, ei pane lapsi kodus tuimalt tuupima samadel alustel nagu koolis, vaid keskenduvad siiski õppimisele ja siis läheb ka elu hoopis lihtsamaks. Õppimise ja tuupimise vahest saate lugeda veidi SIIT. Kas su laps käib koolis või on koduõppel, arusaamine, mis vahe on tuupimisel ja õppimisel, võib olla täiesti elumuutev.

Meile on antud kahel aastal juba võimalus kodukooli katsetada ning kellel see ei ole kuigi hästi välja tulnud, on võimalik analüüsida miks ning teha vigade parandus ning vajadusel seda võimalust kasutada pere väiksemate kaitseks, kuniks täiskasvanud taas oma tasakaalu tagasi saavad ning on valmis dialoogi pidama päris tervise teemadel.

Laste osas on koroonaolukord praegu aina tumedamaid toone võtmas, aga see ei tähenda, et me peaksime pea kaotama, hüsteeriliseks või sõjakaks muutuma või muul moel ennast kahjustama. Peab olema teadlik, veidi ettevaatlik ning omama erinevaid plaane, et ei tuleks olukorda, kus te end iseendagi üllatuseks nurka surutuna leiate. Alati on lahendused olemas. Me ei tea neid kohe, sest tavaliselt, rahulikus olekus me ei pühendu nende otsimisele, mis on ilmselgelt suur viga. Seal, kus on olemas plaan ja teadlikkus, ei ole kohta hirmul ega hüsteerial. Praegu on asjade rahulikuks läbimõtlemiseks just hea aeg!

Merle Martinson

Foto: Heli Armus