Fotokollaaž: Heli Armus + Canva.com

Homöopaat Merle Martinson kirjutab veel kord homöopaatia teemal. Massimeediale kohaselt on üks teema hambusse võetud ja järatakse pimesi muudkui edasi, ütleb ta. “Eesti Ekspress avaldas üsna näotu artikli homöopaatia teemadel selliste sündmuste järel, kus homöopaatiaga suurt pistmist ei olnudki,“ ütleb ta, et targutavad ja poriga loobivad ikka pigem need, kes asjast endast suurt midagi ei tea. 

Homöopaatia ümber üles keeratud skandaal osutus täiesti alusetuks. Kuressaare haigla pressiteates kinnitati, et pere, kes skandaali keskmesse sattus, ei olnud käitunud lapsega kuidagi kehvasti ning selliste kõhumurede puhul on väikelastel vedelikupuudus kiire tulema – see pole haruldane. Samuti ei laitnud haigla loodusravi maha, vaid toetas seisukohta, et ka sellel on täiesti õige koht, pannes inimestele südamele, mis on kõhumurede puhul sümptomid, mille puhul kindlasti kiirabisse pöörduda. Aga missuguse hüsteeriaga rünnati ja lastekaitsega ähvardati, võiks ikka tagasi tõmmata selliste asjadega ühiskonnas – see läheb juba üle piiride. Proovigem ikka ise oma elu elada ja sekkugem vähem teiste omadesse.

Kiirabisse pöördumisest 

Eelmises artiklis sai sügavamalt lahatud, miks inimesed väga altid kiirabisse pöörduma ei ole ning seda teemat peab süsteem ise korda tegema suuresti.

Mina ise olen olnud õnnega koos ja kõik minu pere esmaabi-vajadused on sattunud tulema just Kuressaares ning seal olen ma tundnud end alati tohutult hoitult ja ärakuulatult. Kuressaare haigla enda hoiakutega on hetkel üks väheseid, mida ma usaldada julgen.

Minu isiklik seisukoht esmaabisse pöördumise otsuse kohapealt on: kui kahtled, siis aeg on käes ja sinu oskuste limiit on otsakorral. Iga olukord on erinev ja alati lihtsalt ei õnnestu ennast ise aidata. Ei tohi tunda end ka läbikukkununa sel hetkel. Me olemegi loonud ühiskonnana kiirabi süsteemi selleks, et sealt abi saada just raskeks osutunud juhtumite puhul – see on normaalne.

Arvamust avaldasid mitte-asjatundjad

Tulles nüüd tagasi artikli juurde, kus suur hulk inimesi oli kutsutud kokku homöopaatiat mutta trampima. Veidi ajas naerma, sest arvamust avaldasid isikud, kes ei ole kunagi süvenenud selle süsteemi teadusesse. Kes on hoopis teise eriala esindajad ega puutu seetõttu kokku ka päris homöopaatia endaga. Kuulujuttude ja mõningate ebaõnnestunud juhtumite alusel on võetud väga paindumatu seisukoht. Samas oli aga artikli kuvatõmmistes näha ka seda, kuidas lapsevanemad on lahendanud erinevaid seisundeid just homöopaatiat kasutades koos teiste abivahenditega väga edukalt, nii et perearstid on ka kiitnud.

Huvitav, et artikleid tehes üldjuhul õnnestunud lugusid välja ei tooda – ei otsitagi. Grupid on neid täis. Veel hullem, lausa varjatakse edulugusid. Aga kui me hakkaksime sama pilguga vaatama moodsa aja meditsiini peale – lihtsalt, et olla objektiivne, siis täislikkust ju ei ole olemas. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Eelmise nädala artiklid: uroloog väärkohtles meespatsienti; naisele, kes pöördus haiglasse abi saamiseks soovitati end ära tappa lasta… Ehk issanda loomaaed on kirju ja mädaõunu leiab igalt erialalt. See aga ei näita eriala enda kohta midagi.

Põhiline süüdistus oli, et homöopaatias ei olegi aineid nagu moodsa aja meditsiini ravimites. Ja see on ainuke argument, miks see ei toimi… Elu ei ole must ja valge. Kuna tegemist ei ole moodsa aja meditsiini keemilise ravimiga, siis ei saagi ta olla samasugune.

Kas sa tead, kuidas internet toimib…

Olukord on koomiline, mulle tuli kohe võrdluseks pilt, kus Müüriladuja teatab, et Elektrik tegeleb libateadusega, sest vaati mörti sa näed, järelikult see on olemas, aga elektrit ei näe, järelikult see on libateadus. Samas igaüks tunneb seda elektrit. Sama lugu on ka homöopaatiaga.

Meil on maailmas palju asju, mida me ei näe, aga teame, et need on olemas. Näiteid saab tuua erinevatest kohtadest. Kogu meie geneetiline info liigub edasi munaraku ja seemneraku ühinemisel kasvavale lapsele. On üldse keegi kunagi mõelnud, kuidas see info kehas siis ikkagi liigub? Kuidas see kõik on talletatud nii tillukestesse kohtadesse nagu muna- ja seemnerakk?

Kas sa tead, kuidas internet toimib? Oled sa näinud seda, kui peenike on valguskaabli kiud? Kes ei ole näinud – see on õhem kui juuksekiud. Kuidas kogu maailma info sealt läbi liigub? Me ei mõtle sellistele asjadele, aga selleks, et mõista homöopaatia olemust, peabki oma teadmisi avardama.

Kui kakssada aastat tagasi ei olnud võimalik homöopaatia olemust panna mikroskoobi alla, siis nüüd on juba üle 30 aasta olnud võimalik seda teha. Lihtsalt tehnika ei olnud enne nii arenenud. Vanasti ei teatud ka bakterite olemasolust mitte midagi – kas siis neid ka ei eksisteerinud enne, kui piisavalt suur mikroskoop leiutati, et neid näha? Või nad olid olemas, aga meil ei olnud vahendeid, et neid näha…

Homöopaatia on kliiniliselt tõestatud

Homöopaatia on kvanfüüsika alla käiv ravim. Seal on oluliseks osaks vee info ning selle liikumine. Kuna me ise koosneme veest, on vee info edasikannet vaja ka mõista. See ongi homöopaatia toimimise põhialus. See, et seal ei ole tava-mikroskoobile vaadeldavat ainet, ei tähenda, et seal ei ole toimeainet üldse. Lisaks on võimalik vaadata ka veeinfo katseid, mida teeb Nobeli preemia saanud teadlane.

Mõelgem kasvõi selle peale, kui kaua läks aega selleks, et inimkond saaks aru, et Päike ei tiirle ümber maakera, vaid maakera ümber Päikese ning seda libateaduseks enam ei peetud. Kui kaua läks aega tõestamaks, et bakterid on olemas. Üldjuhul on sellistel puhkudel mängus paarsada aastat. Kolmkümmend aastat on juba pikk aeg, mil teaduslik teadmine veemälust on olnud kättesaadav ja kui selle aja jooksul ei ole inimesed suutnud seda lugeda ega mõista, siis kaua ma peaksin ootama? Ma olen ennegi öelnud, et minu eluiga on selliste jaburduste jaoks liiga lühike. Mina tahan abi saada nüüd ja kohe. Teadus on olemas sellele, kes seda uurida soovib, aga see, kes soovib vaid mustata, ei hakka sellesse kunagi süvenema.

Homöopaatial on väga tugevad kliinilised tõestused. Kogu homöopaatia ongi neile rajatud. Ükski sümptom ei saa enne „kinnitatud raamatusse“, kui ta ei ole mitmekordselt tõestatult tervendanud haigetel inimestel konkreetseid sümptomeid. See on olnud vankumatu nõue. Homöopaatia rajaja Samuel Hahneman oli arst ja teadlane.

Teadusportaalides avaldatud uuringutega on siiani olnud see probleem, et ei arvestata homöopaatia patsiendile määramise põhialuseid. Homöopaatia määratakse personaalselt igale inimesele. Selle tõttu on ta ka nii paljudes olukordades suureks abiks.

Homöopaatias ei panda diagnoose

Homöopaatias ei tehta midagi diagnoosi alusel – see on moodsa aja meditsiinisüsteemi põhimõte. Ei ole vaja asju omavahel segi ajada, siis ei teki ka segadust.

Homöopaatias ei panda diagnoose, vaid vaadeldakse immuunsüsteemi toimimise mustreid. Kõrvutatakse need mustrid erinevate ainete omadega ja kui sa saad täpselt pihta, hakkab ka keha tervenemise suunas liikuma.

Seni tehtud uuringud ja teadustööd aga kohtevad homöopaatiat samamoodi nagu moodsa aja meditsiini ehk antakse ühe diagnoosiga kõigile ühte ainet – siis ei saagi väga head tulemust saada. Kuigi tulemused on ka siis näha. Kui me hakkaks moodsa aja meditsiini ravimeid kasutama mitte nii, nagu nad on ette nähtud, siis tuleb ka sellest päris suur kahju, sellest ju saadakse kenasti aru. Aga sellest, et homöopaatilist ravi määratakse teisiti, sellest ei saada või lihtsalt ei taheta aru saada. See aga ei ole homöopaatia viga.

Samas, kui uuringud on tehtud õigetel alustel ning inimesed saavad personaalset abi, on tulemused väga edukad. Näiteks juhtumid, kus on kasutatud lastel teise tüübi diabeedi raviks lisaravina homöopaatiat, olid tulemused väga head. Internetist leiab selliseid positiivsete kliiniliste tulemustega uuringuid väga palju.

Õige toimeaine tuleb üles leida

Muide, homöopaatiline ravimeetod on võitnud ka kohtus. Nimelt üritati maatasa teha Boironi gripilaadsete sümptomite lahendamiseks mõeldud preparaati. Kliinilised tulemused olid aga väga head ning kummutati väide, et homöopaatiline koostisosade lahjendav doseerimine oleks kuidagi valetamine ehk kliendi petmine või ei töötaks.

Mul on hea meel, et välja toodi asjaolu, et homöopaatia ohutus. Tõesti, nn keskmisele inimesele ei tekita need ravimid mitte mingeid kõrvalnähte. See on ka homöopaatiliste heelide infolehtedel kenasti kirjas. Mis saab olla parem kui ohutu ravim, mille tarbimisel ei saa kahju tekitada.

Olen nõus, ja oma loengutes rõhutan ka, et ainuke reaalne oht on see, et sa ei leia õiget ainet üles, ei saa abi ning haigus süveneb. Homöopaatiat manustades näed sa aktiivses haiguse seisundis ikka minutitega ära, kas kehal hakkab kergem või mitte. Jah, minutitega. Kui sa imestad, miks inimesed viitsivad neid ainepilte õppida ning süveneda, siis see ongi üks suurimaid põhjuseid. Kui sa saad õigele ainele pihta, hakkab väga kiirelt kergem.

Lihtsalt nagu elus on – iga kord täiesti õiget ainet saada on üsna jabur nn ideaalse tulemuse ootus, mida maailmas mitte kuskil ei eksisteeri. Me saame vaid anda oma parima. Selle tõttu toon ma oma alustavas loengusarjas välja erinevaid vahendeid ja lahendusi, et minimeerida olukorda, kus inimene abita jääks. Elus peab oskama käiguvahetust teha ning kui üks asi ei aita, vahetada oma strateegiat. Ma püüangi anda sügavamaid teadmisi, et inimene leiaks oma unikaalsele loole vastava abivahendi ise üles ning oskaks ka õigel ajal kiirabisse pöörduda. See on sama oluline kui muud oskused.

Homöopaatia on üks valikuvariant

Ma oleksin lihtsalt maailma kõige nõmedam inimene, kui ma hakkaks nagu usuhull väitma, et ainult homöopaatia aitab kõike lahendada. See on üks väga hea valikuvariant, millel on väga lai kasutusala. Arvestades seda, kui kiires tempos meil kasvab krooniliste haiguste levik, siis me peame avama end kõigile lahendustele. Elu ikkagi annab meile andeks ka meie nn patud, kui me oma elu kulgu ja suhtumist muudame.

Krooniliste haiguste osas on oluline, et hakatakse asju ümber pöörama siis, kui kehas on veel mingigi võimekus olemas. Sageli ollakse loodusravis pettunud, sest kõigepealt lastaksegi sisuliselt surma piirini oma haigus ja siis on keeruline abi saada, ükskõik kui võimas loodusravi ka on. Kui sa oled keemiaga igasuguse immuunsüsteemi lõhkunud, siis mis sind lõpuks terveks peaks tegema? Aga eks see ole järgmise saja aasta õppetund, mis aina valusamalt kanna peale astub. Selles pole süüdi ei homöopaatia ega muu loodusravi, vaid inimene ise oma otsuste ja ignorantsusega.

Minus tekitavad üldse sellises stiilis artiklid küsimusi – see, et me oleme otsustanud rahastada haigekassast moodsa aja meditsiini, sest esmaabi peabki kõigile kättesaadav olema, aga ma ei ole ju kuhugi alla kirjutanud, et see on ainuke ravistiil, mida kasutada. Ei minu ega mu laste tervises. See on ju absurd. Mul on alati valikuvabadus. Seda on sätastanud ka põhiseadus. Keemia ei saa olla kunagi vaid ainus või parim valik.

Tulevikuunistus: 80% vähem keemiat inimeste ravis

Muide, mujal Euroopas on võimalik valida haiglat, kus moodsa aja meditsiini kõrval kasutatakse ka homöopaatiat. Perearsti, lastearsti, kes oskab määrata homöopaatilist ravi ning on selleks väljaõppe saanud. Tänu sellele tervenevad inimesed kiiremini ja on vähem tüsistusi näiteks operatsioonide järel ning kasutatakse vähem keemilisi ravimeid. Väheneb haiglas viibitud aeg ning on ka suurem rahaline kokkuhoid. Homöopaatilised ravimid on odavad. Kuna need ei tekita ka kõrvalnähte, mis kehas uut haigust üles tooks, siis jäävad ära ka uued kulud tervisesüsteemile.

Maailm pole mustvalge: me ei saa eeldada 100% keemiliste ravimite vähendamist, see oleks ka rumalus. Samas, me saaksime ikka suures osas vähendada, kui me võtaks ilusti inimkonnana vastu kogu loodusravi. Minu tulevikuunistus on 80% vähem keemiat inimeste ravis.

Ma üldjuhul ei räägi vaid homöopaatia kasutusest, oluline on osata kasutada avatult kõike, mis olukorras asjakohane oleks, et keha tuleks välja tugevamana, tervemana kui haiguse seisundisse minnes.

Homöopaatia eelised krooniliste haiguste ravis

Vahel läheb kulm üsna kortsu, kui sellise sundusega sisse sõidetakse, et vaid ravimeid võib kasutada tervise taastamiseks. Moodsa aja meditsiin ei ole mõeldud enamikul juhtudel mitte haiguse raviks, vaid sümptomi allasurumiseks, mis esmaabi olukorras on täiesti imeline ja vältimatu, aga sealt edasi? Ise ei oska, ei ole vahendeid, aga inimene võib kasvõi surra, aga vaat midagi muud ka kasutada enda tervise jaoks ei tohi – loll on täna see, kes loeb ja uurib ning teeb informeeritud valiku ning terveneb nn ravimatust haigusest.

Mis näiteks on homöopaatia eelis krooniliste haiguste ravis? Kui me võtame tavalise valuvaigisti, siis igaüks võiks teada, mis on selle toimemehhanism. Kuidas ta valu ära lahendab? Kas ta eemaldab valukolde põhjuse – ei. Ta lihtsalt katkestab valusignaali ajju.

Ma võrdlen seda autol mootoritule kustutamisega. Olgu, tervise puhul vahel on vajalik – aga autol palun ärge kunagi mootorituld ignoreerige. Autol jookseb mootor kiiremini kokku kui inimesel, aga inimene unustab ära, et piisavalt pikalt enda tulukesi ignoreerides jookseb ka tema süsteem kokku. Homöopaatia ja tegelikult kogu loodusravi läheb tervendama seda kohta, mis valusignaali välja annab. Lõpptulemus, kuhu kõik pürgivad, on vaegustevaba elu ilma keemiliste tablettideta. Imeline ju.

Kes kisab, see on emotsioonides kinni

Ma pean sellist ühe eriala esindajate kisa ikkagi põhjendamatuks monopoli püüdluseks. Aga noh, olgu sellega, kuidas on. Kes kisab, see on emotsioonides kinni ja ega siis aju sinna kohta väga verd ei saada, kus see tasakaalukas mõtlemise organ on. Pole mõtet vaielda inimesega, kellel kortisooli tase on üle ujutanud igasuguse mõtlemisvõime. Inimesed peavad enda hirmudega ise tegelema, mitte nende tõttu teistele piiraguid seadma.

Teadus areneb iga päevaga ning tuleb vaid osata sammu pidada. See aga eeldab avatud infootsimist. Edu saadab siiski vaid seda, kes on valmis oma elus muutusi tegema. Me ei saa asju lahendada tehes kõike kogu aeg samamoodi.

Naljakas on see, et iga kord, kui tehakse mingit loodusravi stiili maatasa, siis keegi ei uuri spetsialisti käest, kuidas siis see asi toimib. Kommenteerivad need, kes asja üldse ei jaga.

Mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui tuuakse välja kitsaskohad, mis vajavad parendamist. Tõesti, jäädes seda ühte homöopaatilist ainet taga ajama, kui on näha, et no seekord pihta ei saa kiirelt ja efektiivselt, ongi halb mõte. Liigu lihtsalt järgmise abivahendi poole. Homöopaatiat saad sa kõigega ühendada ja aine otsimist jätkata. Ma ei läheks kunagi kiirabisse ilma enda homöopaatiakohvrita, sest on nii palju, mis ma saan teha, et aidata ka selles olukorras ennast või oma lapsi veel paremasse kohta ning kiiremini ohtlikust seisust eemale.

Inimeste kogemusi ei tohiks ignoreerida

Asi, mida me ei saa kunagi ignoreerida, on inimeste kogemus. Seda ei saa ükski kisa olematuks teha. Ükski süsteem ei oleks maailmas vastu pidanud üle kahesaja aasta, kui ta ei aita. Inimestel on kogemusi nii igapäevasemate muredega nagu beebide ööune probleemid, rinnapiima mured või hammaste tuleku vaegused. Lapsed, kes on ärevuses lasteaeda minekul. Nohud, köhad, palavikud, kõhuviirused, kõrvapõletikud jne. On ikka vägev küll, kui saad õige teraga kenasti pihta ja kõrvapõletik taandub mõnekümne minutiga, nagu poleks kunagi midagi olnudki. Need on ilusad kogemused, mis panevad meid pingutama ja juurde õppima ka nendes olukordades, mis nii kiirelt lahendust ei too.

See on juba väga suur asi, kui palju saab homöopaatia aidata nendes igapäevaasjades, aga üks minu jaoks täiesti supervõime homöopaatia puhul on kroonilised haigused, eriti mis puudutab meie meeleolusid ja mõttemustreid. Näha neid meeleheitel koduperenaisi, kes on saanud tagasi elurõõmu, või lapsi, kelle sees vaibub torm ning nad suudavad hakkama saada väliste stressoritega nagu äike oleks peakohalt pühitud, on suur rõõm. Meie tervise osa on ka meie tujud ja mõtted, mida sageli ei puudutata. Homöopaatia unikaalsus minu jaoks seisnebki selles, et ta saab aidata lahendada nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid torme meie sees.

Iga laps, kes on saanud abi looduslikest vahenditest, ei pea olema iga kuu enam haige ega minema mingitele adenoidioppidele, on suur väärtus, mida tuleks hoida. Jah, iga kord ei õnnestu, aga üks on kindel – sa ei saa kunagi õnnestuda, kui sa ei proovi.

Leia endale sobiv teejuht koolituste osas

Veel teadmiseks. Ka mina olin skeptiline, pöördudes esmakordselt homöopaatia poole. Lihtsalt elu vahel liigutab su ette nii suured proovikivid, et sa julgeks raamidest välja hakata mõtlema. Ükski kannatus ei ole niisama. Aga kaotada ei ole miskit, ainult võita ja mina sain elumuutva kogemuse osaliseks.

Kusjuures, esimene homöopaat, kelle poole ma pöördusin, ei sobinud mulle ja sealt ei tulnud ka tulemust. Ma sain aru, et see ei tähenda, et homöopaatia ise ei sobi. Leidnud endale sobiva homöopaadi, hakkasid asjad liikuma katastroofist imedeni väga kiirelt. Olenemata minu skeptilisusest. Selle tõttu ma rõhutan alati: leia endale sobiv teejuht koolituste osas ja vastuvõttude osas. Kes oskab just sulle arusaadavalt asjadest rääkida. Kes sobib sõbrale, ei pruugi sobida sulle ja see on okei. Muidugi oled alati oodatud ka minu juurde.

Kes nüüd siis päriselt ka tahab teada, mis see homöopaatia ikkagi olla võiks ja kuidas ta sind aidata võiks, siis kuulake tasuta loengut ,,Mis on imeline homöopaatia“.

Merle Martinson