Foto: t-online.de

Mis juhtuks siis, kui me ei peaks enam muretsema elatise teenimise pärast? Kas inimesed lihtsalt logeleksid päevad läbi või teeksid nad oma eluga ka midagi tähendusrikast? Berliinist pärit 29-aastane uue tehnoloogiafirma asutaja Michael Bohmeyer tahtis sellele küsimusele vastust leida. Pärast seda, kui ta lõpetas aasta alguses töötamise ja hakkas elama igakuisest 1000 eurost, mille ta oma firma kaudu saab, on mehe elu tema sõnul radikaalselt muutunud. Seetõttu asutaski ta uue algatuse nimega “Mein Grundeinkommen” (minu põhisissetulek), mille eesmärk on koguda piisavalt raha, et maksta kellelegi aasta läbi 1000 eurot kuus ilma mingite tingimusteta, vahendab Alkeemia.

Kuigi annetustega kavatseti koguda 12 000 eurot ühe inimese aastaseks põhisissetulekuks, kuulutati esimesed võitjad välja juba 18. septembril Berliinis toimunud peal ning tänaseks on raha kogutud kokku nelja inimese jaoks, kes valitakse kandideerijate seast välja lihtsalt loosi teel. Hetkel on pooleli viienda põhisissetuleku kogumine.

Augustis antud intervjuus portaalile Vice jutustas Bohmeyer, mida loodab ta selle algatusega saavutada ja kuidas tema elu on muutunud nüüd, kui ta enam töötama ei pea.

Kas sa ütleksid, et oled laisk inimene?

Ütleksin küll, aga ma ei usu, et laiskus on tingimata halb asi. Mu tuttavad mind tõenäoliselt laisaks ei kutsuks. Ma teen palju tööd – kusjuures veelgi rohkem nüüd, kui ma ei pea raha pärast töötama. Ma avastasin endas ühtlasi ka kire nõudepesu vastu.

Sa ütlesid, et tingimusteta põhisissetulek on sinu elu radikaalselt muutnud. Kuidas nimelt?

Kui ma lõpetasin aasta algul töötamise ja hakkasin igakuiselt elatuma ligikaudu 1000 eurost, mille ma oma firma kaudu saan, tahtsin ma lihtsalt jalad seinale visata ja mitte midagi teha. Selle asemel avastasin ma pöörase tungi asju teha. Mulle kargas pähe mitu uut äriideed,  ma hoolitsen oma tütre eest ja töötan kohalikus kogukonnaraadios. Ma ostan vähem mõttetut kraami, elan tervislikumalt ning olen parem poiss-sõber ja isa.

Sest sul on rohkem aega oma tüdruksõbra ja tütre jaoks?

Sest ma tunnen end vabamalt. Surve on kadunud. Mu töötingimused olid küll suurepärased, sest ma juhtisin ise oma firmat ja võisin teha sisuliselt kõike, mida tahtsin, kuid raha teenimine oli ikkagi seotud teatud tingimustega. Nüüd teen ma kõike vaid seepärast, et tahan seda teha – ning ühtäkki on see kaks korda lõbusam.

Kas sul kunagi ka igav hakkab?

Mul pole selleks aega. Mu algatus My Basic Income hoiab mind tegevuses 20 tundi ööpäevas. Ma ei liialda – ma saan öösiti vaevalt magada. Mul on ühtäkki tekkinud pöörased energiavarud, sest ma teen sada protsenti ainult seda, mida ise teha tahan.

Seega oled sa pärast raha nimel töötamise lõpetamist rabelenud veelgi rohkem tööd teha. Irooniline.

Täiesti. Naljakas on ka see, kuidas ma sellesse punkti jõudsin. Vahetult pärast seda, kui olin lõpetanud palga eest töötamise, arvasin ma, et pean kohe endale uue projekti leidma. Ma üürisin kontoripinna, koostasin ülesannete nimekirja ja läksin hommikul tööle. Kui olin kuu aega endale niimoodi stressi tekitanud ja kokkuvõttes väga vähe tehtud saanud, siis mõtlesin ma: “Oodake üks hetk, mida paganat ma õige teen?” Seega sundisin ma end kuu aega mitte midagi tegema – ma lihtsalt vahtisin lage, ei mingit mobiiltelefoni, raamatuid ega midagi. See oli lausa füüsiliselt valus. Kuid mõne aja jooksul suutsin ma seda teha.

Sa tahad maksta kellelegi põhisissetulekut 1000 eurot kuus aasta aega, ilma mingite tingimusteta. Mida sa loodad seeläbi tõestada või teada saada?

Ma olin päris hämmeldunud sellest, mida tööst loobumine minu eluga tegi. Oleks küll ennatlik teha järeldusi üksnes minu kogemustest lähtuvalt, aga ma arvan, et kõigis inimestes peitub pöörane potentsiaal, mida on võimalik ära kasutada, kui nad sissetuleku pärast muretsema ei pea. Ärge valesti aru saage. Minu arvates on raha teenimine vinge asi. Töötamine ja selle eest tasu saamine on võimas kogemus. Kuid töötada ei tasuks üksnes raha teenimiseks. Mul viskas lõpuks üle, kuidas selle küsimuse teemal peetud debatid kuhugi ei vii. Seega arvasin ma, et võiks seda lihtsalt järele proovida ja näha, mis juhtub, selle asemel et oodata poliitikute tegutsemist.

Rahva annetuste abil oled sa seni kogunud ligi 24 000 eurot (intervjuu tehti 14. augustil – toim.) – piisavalt raha, et maksta aasta läbi põhisissetulekut kahele inimesele. See tähendab, et kaks inimest ei pea muretsema ots otsaga kokku tulemise pärast. Kuid see ei ütle midagi selle kohta, mis saaks siis, kui mitte keegi meist ei peaks sisetuleku pärast muretsema.

Mõistagi on kogu mu projekt täiesti rumal kahel põhjusel. Esiteks piirdub see vaid ühe aastaga, nii et järgmisel aastal algab taas mure elatise teenimise pärast. Ja teiseks on muidugi suur vahe selles, kas raha teenimise pärast ei pea muretsema vaid mina või ka kõik teised inimesed mu ümber.

Seega ei näita see projekt otseselt midagi. Kuid vähemalt saame me aimu, mida tähendab tingimusteta põhisissetulekuga elamine. Ja me peame sel teemal arutelu, sest asi ei ole ainult neis kahes inimeses, kes ka päriselt selle raha võidavad. Asi puudutab ka neid 21 000 inimest, kes kirjutasid veebilehel, mida nad selle rahaga teeksid. Ka nemad ei soovi niisama jalgu seinale visata. Nad tahavad töötamist jätkata, ilma et peaksid sealjuures nii suurt stressi tundma. Nad tahaksid teha tööd vabatahtlikuna või rajada oma firma. Minu arvates oleks see kõik ühiskonna jaoks päris vinge.

Mis saaks sinu arvates siis, kui kõigil oleks alates homsest tingimusteta põhisissetulek?

Esialgu ei muutuks eriti midagi. Kuid pikapeale näeksime, et inimesed teevad vabamaid valikuid, sest nad ei peaks langetama otsuseid lähtuvalt majanduslikust survest, vaid ainult sellest, mida nad tegelikult tahavad. Neil oleks aega põhjalikult läbi mõelda, mida nad soovivad või hästi teha oskavad. Tänapäeval tahavad kõik lihtsalt kiiruga ülikooli lõpetada, et hea töökoht leida.

Hästi, sa räägid privilegeeritud ja kõrgharidusega inimestest, kes ka tegelikult loodavad, et nende tööd mitte üksnes ei maksa kinni nende üüri, vaid on ka lõbusad, tasuvad ja rahuldustpakkuvad. Kuidas on aga lood alamakstud inimestega, kes küürivad peldikuid, töötavad kõnekeskuses või hoolitsevad vanurite eest?

Ma ei räägi siin üksnes privilegeeritud inimestest. Tingimusteta põhisissetulek seaks kõik inimesed paremale positsioonile, kui asi puudutab läbirääkimisi tööandjaga. Peldikut küüriv inimene võiks öelda: “Ei, seda tööd ma enam ei tee.” Ja tööandja võiks seepeale öelda: “Eks automatiseerime selle töö ja hakkame nüüdsest kasutama vaid isepuhastavaid peldikupotte.”

Hästi, aga laste või vanurite eest hoolitsemist on raske automatiseerida.

Täpselt. Neil puhkudel peame lõpuks endalt küsima, mida me ühiskonnas tähtsaks peame. Meil tuleb hakata neile inimestele palju rohkem palka maksma. Minu arvates on puhtad peldikupotid mõistagi tähtsad. Seda tööd tuleb kellelgi teha, aga tänapäeval teevad seda tööd inimesed, kes ei saa endale teist tööd lubada. Ja ma ei tea kedagi sellist, kelle arvates poleks laste eest hoolitsemine tähtis – ent inimesed teevad seda tööd vähima võimaliku palga eest, sest sellega pole võimalik kasumit teenida.

Mina tahaksin tegelikult olla lasteaiakasvataja. Kui ma aga mõtlen sellele, kui palju raha ma teeniksin võrreldes IT-vallas töötamisega, küsin ma endalt, miks ma peaksin seda tööd tegema. Tingimusteta põhisissetuleku olemasolul võin ma seda otsust uuesti kaaluda, sest koos püsiva sissetuleku ja väikese palgaga saaksin ma ära elatud küll. Ma olen üpris kindel, et minust saaks parem lasteaiakasvataja kui IT-mees.

Põhisissetulekut propageerivate inimeste hulk on päris kirev – kõik alates vasakpoolsetest, Rohelise Partei liikmetest ja antroposoofidest ning lõpetades friedmanistide ja Vaba Demokraatliku Parteiga. Kuhu langed kuuluvuselt sina?

Ei kuhugi. Põhisissetulek ei sobi kokku selle vasakult-paremale diagrammiga. See on osaliselt sotsialistlik, sest annab kõigile samad hüved. See on ka individualistlik, sest vähendab valitsuse ja bürokraatia mõju. See pole ei vasak- ega paremäärmuslik. Tegemist on kolmanda teega.

Tänapäeval kasutavad poliitikud seda mõistet sotsiaalpoliitilise vahendina, et panna inimesed tegema seda, mida nemad soovivad. Minu arvates on see strateegia iganenud ega toimi enam. Anname inimestele pisut raha ja vaatame, mida nad sellega teevad, kui võivad iseenda eest otsustada.

Kuid sinu enda eesmärk? Kas sa püüad selle algatusega midagi tõestada?

Jah, aga pisut teisel tasandil. Ma arvan, et muutust on võimalik saavutada ainult seeläbi, kui lasta inimestel olla ise oma muutuse eestvedajaks. Inimesi võib küll sundida tegema midagi sellist, mida nad teha ei taha, aga neid ei saa selle õigsuses veenda. Eelkõige ei saa neid sundida võtma vastu tööd, mida olemas pole.

“Täieliku tööhõive müüt ja arvamus, et kõik töötud inimesed on tööta seepärast, et nad ei näe töö leidmiseks piisavalt vaeva.” Mida sa sellest arvad?

See on täielik jama. Moodsa kapitalismi puhul polegi täielik tööhõive võimalik. Tööjõuliste töötute inimeste püsiva armee alalhoidmine on vajalik, et säilitada vähetasustatud sektorit. Kõigile lihtsalt ei jätku piisavalt palgalist tööd. Samal ajal aga sunnitakse inimesi vastu võtma töid, mida olemas pole. See on lihtsalt julm.

Kas sooviksid ümber lükata veel mõne müüdi?

Inimesed ütlevad ikka: “Muidugi jätkaksin ma töötamist ka siis, kui mul oleks põhisissetulek, aga teised inimesed seda ju ei teeks.” Sellest ma alustada tahangi. Ma tahan näidata, et peaaegu kõik teeksid oma eluga midagi kasulikku, kui neil oleks raha – see ei kehti vaid sinu kohta. Inimesed tahavad omalt poolt ühiskonda midagi panustada. Tuleb vaid lasta neil seda teha.

Inimesed ütlevad paljugi, kui neilt midagi küsida. See ei tähenda, et nad ka päriselt seda teevad.

Tõsi, aga kui vaadata neid 1,4 miljonit inimest, kes meil juba praegu Saksamaal elab ja kes võiksid küll elatuda töötu abirahast, aga eelistavad siiski teha tööd, hoolimata sellest, et nende töö ei ole piisavalt tasuv elatise teenimiseks – minu arvates võime olla üpris kindlad, et inimesed ei soovi üldiselt laisad olla. Isegi praegu kehtiva süsteemi all elades.

Michael Bohmeyeri initsiatiivi “Mein Grundeinkommen” veebileht.

Allikas: Alkeemia

Algallikas: Vice

Loe ka: The Local

Foto: t-online.de

Toimetas Mariann Joonas