Foto: Allexxandar / Freepik

Eesti Vabariigi Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS) ei õigusta täitevvõimuorgani tervishoiuvolituste kehtestamist sellises ulatuses, nagu on seda teinud Vabariigi Valitsus aastatel 2020-2022. NETS on õigusaktina sõnastatud valdavas osas ammu enne aastat 2020 ning seaduse seletuskiri aastast 2003 ei näe ette massilisi (farmatseutilisi) piiranguid ja farmatseutilisi sekkumisi, kirjutab Telegramile Revo Jaansoo.

Seadusandja ei ole võtnud vastu tervisealast hädaolukorda reguleerivat õigusakti, mis lubaks laiendada NETS-i tõlgendust selliselt nagu seda on tehtud aastatel 2020-2022, kehtestades nii mittefarmatseutilisi piiranguid kui ka farmatseutilisi sekkumisi. 

Veelgi enam, ükski seadusandja vastuvõetud õigusakt ei määratle “nakkushaigust” kui “haigust”, mis võib, aga ei pruugi edasi kanduda inimeselt inimesele, loomalt inimesele või putukalt inimesele. Seega ei või iga elusorganismi põhjustatud haigus olla klassifitseeritud nakkushaiguseks, mis tekitab või kutsub esile tervishoiualase hädaolukorra. NETS ei anna nii laia definitsiooni. 

Võti kõigeks selleks, mida võib, aga ei pruugi määratleda kui “rahvatervise hädaolukord”?

Oht põhiõigustele

Seadusandluse kohaselt ei saa kuulutada välja rahvatervise hädaolukorda, mis ei vasta NETS-i haiguse definitsioonile ega selle alusel anda täitevvõimuorgani korralduse (üksikakt) alusel tervishoiuasutustele oluliselt laiendatud volitusi.  

Riikliku hädaolukorra tervisemudeli alusel ei saa NETS-i alusel kehtestada “rahvatervise hädaolukorda” ega õigustada farmatseutilisi sekkumisi ja mittefarmatseutilisi piiranguid, mis hõlmaksid kogu riigi territooriumi ja mille kohaselt rahvatervise ametnikel oleks õigus: 

• esiteks: sundida isikuid, keda kahtlustatakse “nakkushaiguses”, läbima pelgalt infotehnoloogia läbivaatust, millesse ei ole kaasatud arsti, kes hindab üksikisiku terviseseisundit,
• teiseks: üksikisiku isikliku jälgimise ja ühiskasutuse funktsiooni, mis sisaldab tervisealast teavet, sealhulgas geneetiline teave,
• kolmandaks: sundida retsipiendiks hakkamist, osalema ravimikatses, ennast vaktsineerima, ravima või nakkushaiguste korral karantiinis viibima,
• neljandaks: volitused, et kõik tervishoiuteenuse osutajad peavad teatama kõigist juhtumitest, kus on tegemist inimestega, kellel on mõni haigus või terviseseisund, mille võib põhjustada nakkusetekitaja ja võib kujutada endast “olulist ohtu” märkimisväärsele arvule inimestest või põhjustada pikaajalise puude,
• viiendaks: sundida apteekreid või terviseametit teatama kõigist ebatavalistest või epideemiast tingitud retseptiravimite arvu suurenemisest,
• kuuendaks: kontrollida avalikku ja eraomandit, sealhulgas ravimitootmine, hooldekodud, muud tervishoiuasutused ja sideseadmed,
• seitsmendaks: mobiliseerida väeteenistust või politseid, et jõustada halduse üksikakti alusel meditsiiniga seotud tellimusi täitma,
• kaheksandaks: määrata täitevvõimuorgani üksikakti alusel jõustamiseks trahve ja karistusi nende korralduste alusel. 

Keelekasutus NETS-i paragrahvis 2 nõuab pigem isikute “kaitsmist” kui isikute “kontrollimist” rahvatervisega seotud olukorras. See ei ütle, et riik “haldaks” eraomandit ja “kontrolliks” eraomandit rahvatervise olukorras.  

Südametunnistuse eitamine

Meditsiiniline litsentsimine, mis alusel on kehtestatud koroonapassi mandaat, on mõjutanud potentsiaalselt meditsiinitöötajate südametunnistuse vabadust. Koroonapassi õiguslik argumentatsioon on segane, põhjendamatu ja ebajärjekindel.  

Lisaks takistab põhiseaduse paragrahvis 12 sätestatud võrdõiguslikkuse realiseerimist ja muudab sisuliselt kehtetuks paragrahvi 18, mille alusel on õigusvastane sundida osalema Euroopa Liidu komisjoni tingliku tähtajalise kasutusloa (CMA) saanud COVID-i kvaasiravimitega tehtavas passiivses ravimikatses. Võrdõiguslikkuse all ei tule ainult pidada silmas “vaktsineerimata” ja “vaktsineeritute” erinevat kohtlemist.  

Samadel põhimõtetel saaks koroonapassi kasutada ka teistes rajatistes ja üritustel. Selliste õigusnormide sisseviimine seaduse regulatsiooni muudaks veelgi keerulisemaks seaduse mõttest ja eesmärgist arusaamise. Segadus eskaleerib tuhandete pettunud kodanike juurdekasvu, kes ei nõustu regulatsioone järgima ka siis, kui need oleksid eesmärgipärased ja proportsionaalsed.  

Lisaks peab mõjude ja põhiseadusega seotuse hindamisel näitama, et koroonapass on selleks tõhus meede – seda ei ole tehtud. Samas on koroonapass saanud ajakirjanduses tugevat kriitikat. Soome Helsingi ja Uusimaa haiglaringkonna nakkushaiguste peaarst Asko Järvinen teatas 21. detsembril 2021. aastal MTV uudistes, et koroonapass on aegunud.  

Veelgi enam, koroonapassi mandaadi kehtestamine oli Eestis algusest peale õigustekstide ja kirjalike paragrahvide põhjendustega vastuolus. Ebapiisavad põhjendused üldiselt ja eriti põhiseaduse osas on nii puudulikud, et võib öelda, et need puuduvad täielikult.  

Lisaks ei ole koroonapassi mandaadi kehtestamine selge ja läbipaistev. See on problemaatiline põhiseaduse paragrahvides sätestatud osalusõiguste seisukohalt.  

Kokkuvõttes on koroonapassi mandaadi põhjendused tervikuna nii puudulikud, et selline poliitika ei vasta seadusandja kehtestatud nõuetele. Seaduse seletuskiri ei ütle, et tervishoiu praktikut saaks määruse või käskkirja alusel määrata distsiplinaarmeetmeid teistele meditsiinitöötajatele või patsientidele peale suruma.  

Mida vastupidine Riigikohtu kohtulahendite tasandil kehtestatud õigusdogmaatika tähendaks? 

Esiteks tähendab see, et meedik, kes võib olla vastu ravimikatsetele kvaasiravimitega, mida viiakse läbi massiliselt kogu elanikkonnaga, sunnitaks seadusega eksperimentaalset ravimit retsipientidele manustama. Selline „common law” (pretsedendi õigus), mis asendaks puuduva õigusakti, paneks aluse ebaselgele jurisprudentsile ehk õigusdogmaatikale, mis rikub selgelt ja täielikult arstide ja tervishoiuteenuste nõudeid, ning ei taga ei patsiendi kui ka arsti südametunnistuse vabadust. 

Kehtivat õigust nähakse süsteemina, millesse iga uus põhimõte peab lünkadeta paiknema. Sellest tuleneb suur huvi definitsioonide ja klassifikatsioonide vastu, mida ei vaadelda mitte kokkuleppelistena, vaid tõe kehastusena. Kahjustada saaks Eesti õigusteaduses ajalooliselt normatiivseks peetud, mis selgitab kehtivate õigusnormide sisu, protsess, mis leiab aset kõrgel abstraheerituse tasemel, traditsioonilise formaalse loogika reegleid järgides. Sellist jurisprudentsi ei iseloomustaks püüdlus puhtuse poole, millest tuleneb muude sotsiaalteaduste leidude, samuti väärtuste mittejuriidilistena kõrvalejätmine. 

Teiseks tähendab see, et kõikidest inimestest tehakse potentsiaalselt või otseselt haiged üksikisikud, kes ei saaks sellisest ravist keelduda või sellest loobumine tähendaks sisuliselt outsideriks jäämist, teatavat pagendatust, nn metsavendlust või töö ja sissetuleku kaotust.  

Seevastu kasutusele on võetud tervishoiuvolitused, milleks ei ole seadusandja andnud volitusi, teadmisega, et puudu on seadusandja õigusakt, mille alusel kehtestada üleüldse farmatseutilisi sekkumisi ja mittefarmatseutilisi piiranguid kogu riigi territooriumil.  

Tõepoolest, tehtud on just seda: kaotatud on põhiseaduses sätestatud õigus ja vabadus valida meditsiiniline hooldus ja tervishoid ning kõrvaldatud on laiem valik põhilistest kodanikuvabadustest – see on tegelikkus, mis on aset leidnud. 

Revo Jaansoo