Foto: eesti200.ee + Facebook + Canva.com

Praegu laialt levinud arusaama kohaselt valitseb meie parlamendis nüüd opositsiooni ja koalitsiooni vahel terav vastasseis, mis ähvardab muutuda lausa ületamatuks lõheks, kuid see on vaid osa tõest, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Uue koosseisu esimese kuue töönädala jooksul ei jõudnud Riigikogu täiskogu istungitel lõpphääletusele just kuigi palju eelnõusid, sest opositsioon on rakendanud ebasoovitavate muudatuste blokeerimiseks obstruktsiooni. Aga need eelnõud, mis lõpphääletusele jõudsid, kiideti üldjuhul heaks ühegi vastuhääleta.

Suurem vastasseis avaldus küll juba üsna istungjärgu alguses, 12. aprillil, kui võeti vastu otsus anda Kaja Kallasele volitused valitsuse moodustamiseks. Seda toetasid valimiste järel koalitsiooni ehk valitsusliidu moodustanud Reformierakond, Eesti 200 ja SDE. Vastu hääletasid EKRE, Keskerakond ja Isamaa. Hiljem parlamendis lõpphääletusele jõudnud eelnõud ei ole aga selliseid erimeelsusi tekitanud.

Aprillis kiideti ühegi vastuhääleta heaks Riigikogus kolme erikomisjoni moodustamine ning nüüd viimastel nädalatel on määratud endi hulgast ridamisi liikmeid mitmesugustesse nõukogudesse ja delegatsioonidesse. Näiteks EKRE esimees Martin Helme kinnitati tagatisfondi nõukokku, Anti Poolamets rahvusraamatukogu nõukokku ning Jaak Valge Eesti Panga nõukokku. Vastavate otsuste poolt hääletasid ka võimuparteide saadikud, sest kohti jagus seal nendelegi. Nii et opositsioon ja koalitsioon on endiselt täiesti võimelised koostööd tegema, kui see on neile mõlemapoolselt kasulik.

Tartu Ülikooli professori Urmas Varblase nimetamisele Eesti Panga nõukogu esimeheks anti salajasel hääletusel küll kaheksa vastuhäält, aga tema on ju ka mitteparteilasest majandusteadlane, mitte poliitilise klassi esindaja. Riigikogulaste endi vahel jagati kohti nõukogudes üsna konsensuslikult.

Izmailova juba rikkus kirjutamata reegleid

Ainus väike kõrvalekalle sellest konsensuspoliitikast toimus 22. mail, kui äsja Johanna-Maria Lehtme (Eesti 200) asemel Riigikogu liikmeks saanud endine roheliste esinaine Züleyxa Izmailova oli hääletusel Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogu riigikogulastest liikmete nimetamise vastu. Izmailova ei olnud aga jõudnud selleks hetkeks veel ühineda oma uue koduerakonna fraktsiooniga. Arvatavasti on värskele parlamendisaadikule tänaseks juba peetud loeng vajadusest austada sellistel hääletustel edaspidi Eesti parlamentaarse kultuuri väljakujunenud traditsioone. Eks paistab, kas ta nüüd parlamendis selliste tavadega mugandub või mitte.

MTÜ Slava Ukraini eestvedajana tuntuks saanud ning palju tunnustust kogunud Johanna-Maria Lehtmest, kes oli valimistel erakonna Eesti 200 suurim häältekoguja, pidanuks saama Eesti delegatsiooni juht Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA). Kuna ta pidi avalikkuse survel Riigikogust tagasi astuma, sest ei suutnud kummutada kahtlusi, et on seotud ukrainlaste toetuseks annetatud raha omastamisega, paigutas partei sellele kohale Liisa-Ly Pakosta. Izmailova pääses aga Riigikogu maaelukomisjoni, vahetades seal välja Juku-Kalle Raidi, kes läks väliskomisjoni, kuhu oli varem kuulunud Lehtme.

Maaelukomisjoni liikmena oli tuntud joodik Juku-Kalle Raid praktiliselt olematu. Ta käis kohal ainult komisjoni esimesel istungil (neid toimub aga kaks korda nädalas) ühispildi tarbeks poseerimas, kuid see ei takistanud tal andmast Maalehele pikka intervjuud, milles ta kuulutas muu hulgas, et Riigikogus saab kindlasti “hästi palju nalja.” Mäletatavasti kuulus vana poliitkloun Raid parlamenti juba aastatel 2011–2014, pääsedes sinna toona Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas. Laiemat tähelepanu pälvis ta siis küll vaid sellega, et ütles mingi Riigikogu puhvetis toimunud sõneluse käigus bravuurikalt, et demokraatiaga saab Eestis kõik korda, kui (tema toonane kolleeg) Yana Toom lõpuks kuuli pähe saab.

Eks paistab, milliste geniaalsete vaimuvälgatustega Raid oma praegusel ametiajal riigikogulasena ajalukku läheb. Maaelukomisjon tema lahkumisega kindlasti midagi ei kaotanud. Izmailovast saab olema seal kahtlemata rohkem kasu, sest Raid ei viitsinud ju isegi komisjoni istungitel kohal käia. Välispoliitika paistab seda ajugeeniust siiski rohkem huvitavat.

Samas peab Riigikogu võtma ilmselt peagi ette maaelukomisjoni reorganiseerimise, sest maaeluministri ametikoht on juba kadunud ning maaeluministeeriumi baasil on valitsusel kavas luua regionaalministeerium, mis kolitakse aasta lõpuks nn. superministeeriumi ehk ministeeriumite ühishoonesse, nagu ka keskkonnaministeeriumi baasil loodav kliima- ja elukeskkonna ministeerium. Sellist ministeeriumite koondamist põhjendatakse loomulikult sooviga hoida kokku valitsemiskulusid, aga sisuliselt luuakse sellega ka olukorda, kus piisab ühest paugust, et kogu Eesti valitsemine kooma tõmmata. Hämmastav lühinägelikkus tänapäeva pingelises maailmas.

Ukraina-küsimuses valitseb täielik konsensus

Niisiis on riigikogulased jõudnud võtta juba üsna üksmeelselt vastu otsused, millega määrati endi hulgast liikmed kuude nõukokku ja nelja delegatsiooni. Lisaks sellele kiideti 17. mail aga ühegi vastuhääleta heaks avaldus “Ukraina NATO-liikmesuse toetuseks”. Selle poolt olid hääletusel kõik parlamendis esindatud erakonnad.

Kõnealuses avalduses leitakse, et Ukraina võit agressioonisõda pidava Venemaa üle ning sellele järgnev Ukraina liitumine NATO-ga on ainus tee reeglitel põhineva maailmakorra, kestliku rahu ja Euroopa demokraatlike riikide julgeoleku tagamiseks. Sellest tulenevalt peab Riigikogu möödapääsmatult vajalikuks, et 11.–12. juulil Vilniuses toimuval NATO tippkohtumisel antaks Ukrainale alliansiga liitumise kutse ning sõnastataks Ukraina kiireks NATO-ga integreerumiseks vajalikud konkreetsed ja ühemõttelised sammud.

Ukraina esitas ametliku avalduse NATO-ga liitumiseks eelmise aasta septembris, kuid teema on olnud õhus juba pikemat aega. 2008. aasta kevadel Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel ei suutnud selle alliansi liikmed jõuda kokkuleppele Gruusiale ja Ukrainale liitumise tegevusplaani pakkumises. Otsuse langetamine lükati siis edasi kaugemasse tulevikku. See tähendab, et uks jäeti põhimõtteliselt avatuks, kuid sisse kedagi ei kutsutud.

Tagantjärele on jõutud läänemaailmas üldiselt äratundmisele, et 2008. aastal tehti viga. Gruusia ja Ukraina toonaste valitsuste poolt oodatud liitumise tegevusplaani pakkumisest hoiduti peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa, aga ka USA soovimatuse tõttu pingestada suhteid Venemaaga. Bukaresti tippkohtumisel külalisena viibinud Venemaa president Vladimir Putin väljendas küll esialgu rahulolu, kuid rahustada teda selle sammuga paraku siiski ei suudetud: juba sama aasta augustis toimus Venemaa sõjaline sekkumine Gruusias ja 2014. aastal algas see Ukrainas.

Nii Gruusia kui Ukraina puhul on Venemaa huvi olnud kindlustada oma mõjusfääri, takistada nende liikumist NATO-liikmesuse suunas. Kumbki nimetatud riikidest ei ole siiski sellest sihist loobunud, sest NATO-liikmesuses nähakse võimalust enda riikliku julgeoleku kindlustamiseks. Tekkinud on “nokk-kinni-saba-lahti” olukord: mida agressiivsemalt Venemaa käitub, seda enam tõukab see NATO poole, aga mida enam NATO poole liigutakse, seda agressiivsemalt Venemaa käitub.

Venemaa liitis 2014. aastal endaga Krimmi ning rajas Ukraina idaosas Luhanski ja Donetski nn. rahvavabariigid, aga kui 2017. aastal langetati Kremlis otsus hakata viimati mainitud alasid veelgi tihedamalt Venemaaga siduma, tunnistas Ukraina parlament NATO liikmestaatuse saavutamise riigi välispoliitiliseks prioriteediks. Sellele järgnes nüüd eelmise aasta veebruaris Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse. Mõned päevad enne selle algust oli Venemaa tunnustanud enda loodud “rahvavabariike” “iseseisvate riikidena”, aga eelmise aasta sügisel kuulutati need juba Venemaa Föderatsiooni subjektideks ehk Venemaa enda osadeks.

Samal päeval, kui Riigikogu võttis vastu kõnealuse avalduse, kirjutas Carl Bildt, kes on olnud nii Rootsi peaminister (1991–1994) kui ka välisminister (2006–2014), oma kolumnis, et Vilniuses on kaalul mitte üksnes Ukraina, vaid ka NATO tulevik. Ta märkis, et NATO-liikmesus ei ole küll praegusel hetkel Ukraina jaoks kõige pakilisem küsimus (“Eelseisvatel kuudel on konkreetne toetus Ukraina jaoks palju kasulikum kui formaalsed lubadused paberil.”), kuid tuleb leida selline lahendus, mis avab Ukrainale selge tee liikmesuseni. Ja sisuliselt sama mõtet väljendas ka meie parlament.

PS. Eeltoodu valguses on huvitav lugeda üle, mida Putin ning toonane USA president George W. Bush rääkisid NATO ja Venemaa suhetest juba enam kui 20 aastat tagasi, 2002. aasta novembris, kui Bush käis Moskvas otsimas Venemaalt toetust oma plaanidele, mis puudutasid Iraaki. Kas NATO ja Venemaa suhted oleks praegu teistsugused, kui seda sõjalist interventsiooni, mida Kaja Kallase isa Siim Kallase juhitud Eesti valitsus innukalt toetas, ei oleks toimunud? Me ei saa seda kunagi teada, sest ajalugu olekseid ei tunne.

Andres Laiapea