Foto: Tracy Le Blanc/ pexels.com

Järgnev lugu on ameeriklannast kirjaniku Julianne Wurmi isiklik kogemus: mida annab tänapäeva nutiseadmetest sõltuvale inimesele mõneks ajaks mobiiltelefonist loobumine. Ligi kuue nädala pikkusel reisil telefonipaastu pidades jõudis naine taipamisteni, mis panid aluse uutele kasulikele harjumustele.

Pärast iseäranis kurnavat aastat, mil mitmed olulised teemad, millesse olin kõvasti panustanud, ootamatult lõppesid, otsustasin võtta puhkuse ja minna kuuenädalasele reisile. Plaanisin reisil kirjutada, mediteerida ning lasta asjadel settida ja haavadel paraneda. Enne lahkumist lülitasin välja oma mobiili.

Lõa otsast lahti

Helistasin mobiilioperaatorile ja palusin oma lepingu peatada. Ei enam e-posti ega SMS-e ning minu numbrile helistanutele vastas võõras hääl, mis teatas: “Praegu sellel numbril kõnesid vastu ei võeta.” Keegi ei saanud mulle isegi teadet jätta. Tahtsin ennast tehnoloogia kõikehõlmavast pealetükkivusest lahti ühendada. Iga e-kiri, sõnum või ette planeerimata telefonikõne tundus, nagu keegi tirinuks mind varrukast: “Oeh, jälle üks asi, mis nõuab mu tähelepanu!” Mu emotsioonide “lairiba” oli kitsaks nireks kuivanud.

Kuidas see kõik välja mängib, ma ette ei kujutanud, teadsin vaid, et telefonist loobumine on esimene asi, mida endale puhkepausi loomiseks tegema pean.

Ja nii ma siis läksin, 44 päevaks. Esmalt Hongkongi, siis Bangkoki, edasi ümber Kambodža Vietnami ja siis tagasi Taisse.