Foto: viarami/ pixabay.com

Sõna demokraatia on tänasel päeval suure sümboolse tähendusega, kuulutades võrdsust, individuaalsust, valimisõigust, kaasamist, vabadust, inimõigusi, kodanikkonda jne. Demokraatia on ohus, kui osa ühiskonnagruppe on rõhutud või üksikisiku hääl massis kuuldavale ei tule. Kas aga see valitsemisvorm ehk esindusdemokraatia, mis Eestis ja mujal maailmas inimestes lootust üleval hoiab, ongi nii vaba ja võrdne, kui demagoogiline diskussioon seda esitab?

Rubriik “Ajatu” toob teieni Telegrami varasemaid artikleid, mis ülelugemist tasuvad. Allolev arutlus ilmus esimest korda veebruaris 2014. aastal.

Kõik võõras, mis näib olevat kuidagi vastuolus inimeste kaasaegse maailmapildiga individuaalsusest ja vabadusest, näib ohustavat otseselt demokraatiat. Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik, mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale – või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Demokraatiaga seoses on aga oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades peagu viimased kolm tuhat aastat. Sõna demokraatia ja ka kontseptsioon, mida see esindab, pärineb kreeklastelt, kuuendast sajandist e.m.a. Kreeklaste otsedemokraatlik valitsussüsteem oli aga ehk lähemal tõelisele demokraatiale või rahva võimul kui ükski teine demokraatia vorm ajaloos. Kreeklaste jaoks oli diktatuur üks hullemaid valitsemise vorme ning nad püüdsid oma valitsemissüsteemi üles ehitada täpselt sellele vastupidiselt.

Kreeka valitsuses ei olnud esindusisikuid, selle asemel valitsesid kodanikud ise (otsedemokraatia); iga mees oli otsustusorgani eluaegne liige. Tegemist oligi peaaegu täieliku demokraatiaga, kui välja jätta see, et naisi ja orjasid ei peetud kodanikeks (neid oli umbes 50% elanikkonnast) ning neil puudus seega ka sõnaõigus otsustusküsimustes. Sellele vaatamata pole aga ka ükski teine tsivilisatsioon sellest ajast alates jõudnud demokraatiale lähemale kui vanad kreeklased, kes ligi poolt oma rahvastikust otsuste tegemisel eirasid.