“Mõned nädalad tagasi käis uudistest läbi, et India peaminister Narendra Modi nimetas laiema valitsuskabineti muudatuste raames ametisse joogaministri, kelle ülesandeks on suurendada teadlikkust iidse traditsiooni kohta. Ajurveeda, jooga, loodusravi, Unani, Siddha ja homöopaatia ministeeriumit asub juhtima endine turismiminister Shripad Yesso Naik,” kirjutab Telegramile mediteerimis- ja joogapraktik ning meeleteadlane Illimar Kaasiku.

Huvitav on mõelda, et kui Indias on joogaminister, siis kes võiks Eesti kontekstis või kultuuriruumis sarnase valdkonnaga tegelev minister olla? Ühes raadiojaamas pakuti välja, et kui Indias on joogaminister, siis Eestis võiks olla folklooriminister. Hakkasin ka mõtlema enda peas, omaenda vaatenurgast, et missugust eluvaldkonda siis see joogaminister seal India valitsuses esindab. Kas siis varem oli see eluvaldkond esindamata või mis põhjusel ta ametisse võeti?

Vaatasin, et Indias on 66 ministrit. Natukene suurem riik ka kui Eesti, kus on 14 ministrit koos peaministriga. Peaaegu kõik need ministrid tegelevad sisuliselt samade eluvaldkondadega mis Eesti ministridki, lihtsalt jaotus on peenem. Näiteks kui Eesti ministrid panna terviklikule ministrikaardile laua peale ritta, et näha, millise eluvaldkonnaga umbes keegi tegeleb, siis saame jaotuse, mis on toodud alloleval joonisel.

Umbes sedaviisi võiks need ministrite eluvaldkonnad laias laastus ära jagada. Peaminister peab aga nende kõigiga teatud määral kursis olema. Vaatasin ka India ministreid selle pilguga ja pilt on umbes sama. Kui mõelda, kuhu folklooriminister sobituks, siis arvatavasti kultuuri alla, kuna folkloor, rahvaluule ehk rahvapärimus on kultuuri osa. Lisan siia ka veel religiooni (mis on tänapäeval valitsusest eraldi), kas siis meie enda kohaliku (nt maausk) või mõne teise rahva usk (nt taevausk ehk kristlus, islam jne). Need kuuluvad ka kultuuri alla ning neid kutsutakse ka eksoteerilisteks ehk välisteks religioonideks. Nüüd jääb veel küsimus, kuhu joogaminister sobitub, kas ka kultuuri alla?

Et seda mõista, tuleb esmalt aru saada, mida jooga üldse tähendab ja mis on selle eesmärk. See on tegelikult selline teema, millest vähesed on teadlikud ning esineb ka palju vääritimõistmist. Seepärast nimetatakse ka joogat koos teiste sarnaste traditsioonidega müstitsismiks, metateaduseks või esoteerikaks. Millekski salapäraseks või müstiliseks. See esoteerika ehk tõlkes sisemine religioon (spirituaalsus või vaimsus) ongi ehk hea võrdlus selle välise religiooniga, mis kuulub kultuuri alla. N-ö välise religiooni templiteks on kultuur ning öko- ja sotsiaalsüsteemid (kirikud, hiied, kaubanduskeskused, pilvelõhkujad, kontserdisaalid) ning n-ö sisemise religiooni templiteks on keha ja meel (sh harmoonilised mõtted, emotsioonid, teod, väljaütlemised jne).

Miks see sisemine religioon siis nii müstiline on? Eks selleks on ka põhjust, kuna need traditsioonid, sealhulgas jooga, ei tegele mitte ühegagi neist eelnimetatud suurest neljast eluvaldkonnast. Kõik need neli arenevad, see tähendab, et neil on minevik ja tulevik. Konservatiivid hoiavad minevikust kinni, liberaalid pürgivad tulevikku ja sedaviisi see eluke veereb. Tegu on ülimalt olulise elu osaga, teisisõnu keha, meele, kultuuri ning öko- ja sotsiaalsüsteemide evolutsiooni või nn üleskasvamise protsessiga.

Jooga eesmärk on aga sootuks teine. Selle eesmärk on väljakasvamine ehk ülesärkamine. Millest me peaksime välja kasvama või üles ärkama? Eks ikka nendest neljast peamisest elumõõtmest – kehast, meelest, kultuurist ja öko- ning sotsiaalsüsteemidest. Peamiseks eesmärgiks ei ole nendes areneda (kuigi see on ka üks eesmärk, n-ö kõrvalprodukt, ekstra boonus), vaid nendest välja kasvada ehk üles ärgata. See tähendab, et me ei ole sõltuvad ja alateadlikult mõjutatavad omaenda keha ja meele (nt instinktide, emotsioonide ja mõtete) poolt. Samuti aitab jooga välja kasvada kultuurist, see tähendab traditsioonidest, kommetest ja muudest dogmadest, mis meie elu muidu tavaliselt juhivad ja reguleerivad, ilma et me ise sellest teadlikud oleks.

Täpselt sama lugu on ka öko- ja sotsiaalsüsteemidega, kuhu alla kuuluvad loodus, raha, töö, poliitika, majandus jne. Tavaliselt me oleme kõigest nendest sõltuvad ja ei oska ilma nendeta hakkama saada, nii nagu me ei oska hakkama saada näiteks kultuurita või mõtete ja emotsioonideta. Jooga ja muud sellised esoteerilised traditsioonid õpetavad kõigest sellest lahti laskma, õpetavad seda,  kuidas leida tühjus ja vaikus – meeletus, kehatus, kultuuritus ja sotsiaalsusetus.

Kui need asjad üles leida, siis me oleme vabad: näeme kõike objektiivselt ja oleme kui peegel, mis peegeldab kõike just nii, nagu see on,  ja samas saame neisse tagasi minna ja teha seal, mis tahame: me oleme oma enda elu kunstnikud ehk elukunstnikud. Selline põnev tähendus ja eesmärk joogal ongi. Ei midagi rohkemat, ei midagi vähemat. Muidugi, et sellest täielikult aru saada, peab seda ise proovima. Sõnad on lihtsalt teeviidad, paljas kirjeldus, tegeliku kogemuse kriipspoiss.

Kui joogat millegagi Eesti kontekstis võrrelda, siis ehk šamanismiga. Šamaan ehk nõid ehk rehepapp (kui kasutada Kivirähki raamatus toodud nimetust) on samuti ühiskonnategelane, kes on oma keha ja meele ehk oma välis- ja sisemaailma teadjamees. Ta tunneb seda maastikku nagu omaenda peopesa, näeb oma instinkte, emotsioone, mõtteid ja ideid nagu välismaailma objekte. Viimased võivad olla kas äärmuslikud ehk halvad või tasakaalus ehk head. Müütilise maailmapildiga inimene nimetab või seletab neid häid ja halbu meeleobjekte vastavalt oma müüdi terminitega. Kivirähki “Rehepapis” on hulk ilusaid näiteid: kratid, tondid, vanapagan, libahundid jne. Võrdluseks kristlikud müütilised terminid nagu kuradid, inglid, deemonid, jumal jne.

Modernses ja postmodernses šamanismis ja joogas aga enam ei kasutata neid müütilisi termineid, kasutatakse pigem teaduslikke ehk psühholoogilisi termineid, kirjeldamaks sisemaailma äärmuslikke ja harmoonilisi seisundeid. Müütilised terminid on rohkem heaks illustratsiooniks või sobilikud mineviku pärandi meeldetuletamiseks. Tänapäeva jooga, eriti läänes, pärinebki just nendelt teaduslikelt ehk modernsetelt arenguastmetelt. Seepärast nimetataksegi joogat ülesärkamise ehk väljakasvamise ehk lahtilaskmise teaduseks ja kunstiks. Seda seostatakse tänapäeval rohkem psühholoogiaga või transpersonaalse psühholoogiaga. Tänapäeva šamaan või joogi võib seepärast välja näha nagu mõni tavaline teadlane, kunstnik, poliitik, ärimees, kultuuritegelane jne. Lennart Meri oli ju super näide – ülikonnaga, lips ees, uhke tänapäeva poliitik-šamaan või -nõid.

Aga jah, jooga on väga peen teadus sellest ülesärkamisest. Väga arenenud, tihtipeale isegi postmodernselt, postmetafüüsiliselt ehk terviklikult arenguastmelt. Kirjutasin sellest ka väikese raamatu “Kolm aastat iseendaga: sissejuhatus meeleteadusesse“, kus saab sellest lähemalt aimu. Väga lähedane teema šamanismiga ja muude selliste n-ö salajaste õpetustega, mis on tegelikult tänapäeval avalikud ja kõigile kättesaadavad. Seega, kokkuvõtlikult võiks öelda, et joogaministri Eesti vaste võiks minu arvates olla šamaaniminister või nõiaminister (nõiduse ministeeriumist).

Mina ütleks, et India on hakkama saanud väga olulise asjaga. See, et valitsuses väärtustatakse ülesärkamist, on ikka väga erakordne. Kõik teised ministrikohad ju tegelevad üleskasvamise arendamisega. Ei tea, millal Eestis nii kaugele jõutakse. Vähemalt niigipalju, et meil oli presidendiks šamaan ehk joogi, kuigi enamus ei teadnud ja ei tea sellest midagi. Seegi on suur asi.

Illimar Kaasiku

Vaata ka Illimari blogi.

Loe joogaministri ametissenimetamisest lähemalt: ERR, Khaleej Times

Fotod: erakogu, worldhindunews.com

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.