Foto: Pixabay / geralt

Covid-pandeemia ajal korrati meile pidevalt, et usaldage ametiasutusi, usaldage eksperte ja usaldage teadust. Rahvatervise sõnumid nn koroonapandeemia ajal olid usaldusväärsed vaid siis, kui need pärinesid valitsusasutustelt, Maailma Terviseorganisatsioonilt ja farmaatsiaettevõtetelt ning teadlastelt, kes vahendasid oma seisukohti vähese kriitilise mõtlemisega.

Avalikkuse kaitsmise nimel on ametivõimud teinud palju pingutusi, nagu on kirjeldatud hiljuti avaldatud Twitteri failides (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7), mis dokumenteerivad FBI ja sotsiaalmeedia vahelist kokkumängu sotsiaalmeedia platvormidel, et luua illusioon üksmeelest Covid-19-le sobiva reageerimise osas.

Teistmoodi seisukohad tembeldati valeks

Nad surusid tõe alla isegi siis, kui see pärines väga usaldusväärsetelt teadlastelt, õõnestades teaduslikku arutelu ja takistades teaduslike vigade parandamist. Loodi terve tsensuuribürokraatia, näiliselt selleks, et tegeleda nn desinformatsiooni (vähese informeerituse ja eksitava infoga) ja väärinformatsiooniga (mille eesmärk on infoga manipuleerimine).

Alates faktikontrollijatest nagu News Guard, kuni Euroopa Komisjoni digitaalteenuste seaduse, UK veebiohutuse seaduse ja BBC Trusted News Initiative’i, aga ka Big Techi ja sotsiaalmeediani, olid kõik pilgud avalikkusele suunatud, et piirata oma “vigase” teabe jagamist ja levitamist.

Ent kas on võimalik, et nn usaldusväärsed institutsioonid võivad valeinfot levitades kujutada ühiskonnale palju suuremat ohtu? Kuigi valeteabe levitamise probleemi peetakse tavaliselt avalikkusest lähtuvaks, on Covid-19 pandeemia ajal valitsused, paljud ettevõtted, riiklikud organisatsioonid ning isegi teadusajakirjad ja akadeemilised institutsioonid aidanud kaasa valele narratiivile.

Valed, nagu “Lukustamine päästab elusid” ja “Kellelgi pole ohutu enne, kui kõik on kaitstud” läksid inimeste elatusvahendite ja elude osas palju maksma. Pandeemia ajal levitati järjepidevalt institutsionaalset valeteavet. Allpool on vaid näide illustratsiooniks.

Tervishoiuasutused veensid avalikkust ekslikult, et Covid-19 vaktsiinid peatavad nakatumise ja leviku, kuigi vaktsiinitootjad polnud neid tulemusi kunagi isegi testinud. CDC muutis oma vaktsineerimise määratlust, et see hõlmaks rohkem uusi mRNA tehnoloogia vaktsiine. Selle asemel, et vaktsiinidelt lubatud immuunsust oodata, olid need nüüd “piisavalt hea kaitse tekitamiseks”.

Ametivõimud kordasid mantrat “ohutusest ja tõhususest” kogu pandeemia ajal, hoolimata ilmnenud tõenditest vaktsiini võimaliku kahjustava mõju kohta. FDA keeldus vaktsiinidele erakorralise kasutamise loa andmisel 108 päeva jooksul läbi vaadatud dokumentide täielikust avaldamisest. Seejärel üritas ta vastuseks teabevabaduse seaduse taotlusele nende avalikku kättesaadavust kuni 75 aastat edasi lükata.

Need dokumendid esitasid tõendeid vaktsiini kõrvaltoimete kohta. Oluline on märkida, et 50–96 protsenti ravimit reguleerivate agentuuride rahastamisest üle maailma tuleb Big Pharmalt toetuste või kasutustasude kujul. Kas võib jätta tähelepanuta, et kätt, mis sind toidab, on raske hammustada?

Valede teke ja areng on dokumenteeritud 

Vastutavad institutsioonid ja ametnikud väitsid ka, et “tõsiseid probleeme seoses ohutusega ei täheldatud”, seda hoolimata nende endi müügiloa andmise järgsest ohutusaruandest, mis paljastas mitu tõsist kõrvaltoimet, millest mõned on ka surmavad. Tootjad ei suutnud ka avalikult käsitleda immuunsupressiooni kahe nädala jooksul pärast vaktsineerimist ja vaktsiinide kiiresti kahanevat efektiivsust, mis muutub 6 kuu möödudes negatiivseks, ega ka suurenenud nakatumisohtu iga täiendava revaktsineerimisega. Läbipaistvuse puudumine selle olulise teabe osas võttis inimestelt õiguse anda oma teadlikku nõusolekut.

Samuti väideti, et loomulik immuunsus ei ole piisavalt kaitsev ja hübriidimmuunsus (loodusliku immuunsuse ja vaktsineerimise kombinatsioon) on vajalik. See valeteave oli vajalik nende toodete järelejäänud varude müümiseks, pidades silmas üha suurenevaid läbimurdejuhtumeid (nakatumine hoolimata vaktsineerimisest).

Praegu ja siis oli ka selge, et kuigi loomulik immuunsus ei pruugi täielikult ära hoida tulevast SARS-CoV-2 nakatumist, on see siiski tõhus tõsiste sümptomite ja surmade ennetamisel. Seega pole vaktsineerimine loomuliku infektsiooni vastu vajalik.

WHO osales ka avalikkuse valeteavitamises. Ta eiras oma pandeemia-eelseid plaane ja eitas, et sulgemised ja maskid ei ole elude päästmisel tõhusad ning kahjustavad rahva tervist. Samuti propageeriti massilist vaktsineerimist, mis on vastuolus rahvatervise põhimõttega “individuaalsetel vajadustel põhinevast sekkumisest”.

Mäletate ju juttu vaktsiinide 90% tõhususest ja pikaajalisest immuunsusest?

Vaktsiinitootjad väitsid, et vaktsiini efektiivsus on suhtelise riski vähendamise osas kõrge (67–95 protsenti). Neil ei õnnestunud aga avalikkusega jagada usaldusväärsemat absoluutse riski vähendamise mõõdikut, mis oli vaid umbes 1%, mis liialdas nende vaktsiinide eeldatavat kasu.

Samuti mindi nii kaugele, et karjaimmuunsuse määratlusest jäeti loomulik immuunsus välja, väites, et selle lõpp-punktini aitavad jõuda ainult vaktsiinid. Hiljem muudeti see väide teadusringkondade survel vastupidiseks. Jällegi, vähemalt 20 protsenti WHO rahastusest tuleb Big Pharmalt ja ravimitesse investeerinud “filantroopidelt”. Kes maksab, see tellib muusika…

Tunnustatud meditsiiniajakiri Lancet avaldas artikli, milles väideti, et hüdroksüklorokviin (HCQ) – Covid-19 raviks kasutatav ravim – on seotud veidi suurenenud surmariskiga. Seetõttu keelas FDA selle kasutamise Covid-19 patsientide raviks ja NIH peatas HCQ kui võimaliku Covid-19 ravimeetodi kliinilised uuringud. Need olid drastilised meetmed, mis võeti kasutusele uuringu põhjal, mis võeti hiljem tagasi, kuna ilmnesid tõendid, mis näitasid, et kasutatud andmed olid valed.

Teisel juhul võttis meditsiiniajakiri Current Problems in Cardiology pärast eelretsenseerimist ja avaldamist tagasi – ilma igasuguse põhjenduseta – artikli, mis näitab müokardiidi riski suurenemist noortel pärast Covid-19 vaktsiine. Autorid pooldasid noorte vaktsineerimisel ettevaatusprintsiipi ja kutsusid üles tegema rohkem ravimiohutuse järelevalve uuringuid, et hinnata vaktsiinide ohutust. Selliste leidude kustutamine meditsiinikirjandusest mitte ainult ei takista teaduse loomulikku kulgu, vaid hoiab ka avalikkust saamast olulist teavet.

Sarnane lugu juhtus ivermektiiniga, teise Covdi-19 raviks kasutatava ravimiga. Andrew Hill väitis, et tema ivermektiini käsitleva töö järeldust mõjutas Unitaid, mis asub juhuslikult Hilli töökohas – Liverpooli ülikoolis – ja on uue uurimiskeskuse peamine rahastaja. Tema metaanalüüs näitas, et ivermektiin vähendas Covid-19-sse suremust 75 protsenti. Selle asemel, et toetada ivermektiini kasutamist Covid-19 ravina, järeldas ta, et vaja on täiendavaid uuringuid.

Potentsiaalselt elupäästvate ravimeetodite mahasurumine oli oluline Covid-19 vaktsiinide erakorralise kasutamise loa andmisel, kuna haiguse ravi puudumine on EUA (tingimusliku kasutusloa) tingimus.

USA-s reklaamiti vaktsiine ligi 7 miljardi dollari eest!

Paljud meediaväljaanded on samuti süüdi valeinfo jagamises. See toimus kallutatud aruandluse vormis või nõustudes olema avalike suhete (PR) kampaaniate platvorm. PR on kahjutu sõna propaganda või teabe jagamise kunsti jaoks, et mõjutada avalikku arvamust erihuvirühmade teenistuses.

Suhtekorralduse oht on see, et see on suunatud sõltumatu ajakirjandusliku arvamuse saamiseks harjumatule silmale. PR-kampaaniate eesmärk on muuta teaduslikud avastused sensatsiooniliseks, võib-olla suurendada tarbijate poolt teatud ravimeetodite kasutuselevõttu, suurendada sarnaste uuringute rahastamist või tõsta aktsiahindu. Ainuüksi USA-s kulutasid ravimifirmad 2021. aastal telereklaamidele 6,88 miljardit dollarit. Kas on võimalik, et see rahastamine mõjutas Covid-19 pandeemia ajal meediakajastust?

Aususe puudumine ja huvide konfliktid on viinud enneolematu institutsionaalse valeandmete pandeemiani. Avalikkus peab otsustama, kas ülaltoodud on väär- või desinformatsioon.

Üldsuse usaldus meedia vastu on viimase viie aasta jooksul kõige enam langenud. Paljud on ka ärkamas laialt levinud institutsionaalse valeinformatsiooni uimast. Avalikkus ei saa enam usaldada “autoriteetseid” institutsioone, kellelt eeldati nende huvide eest seismist. See õppetund maksis kõrget hinda.

Varajase ravi mahasurumise ja ebamõistliku vaktsineerimispoliitika tõttu kaotati palju elusid; hävitatud on ettevõtted; hävitatud on töökohad; haridusalane areng on taandunud; vaesus süvenenud; ning nii füüsilise kui ka vaimse tervise tulemused on halvenenud. See massiline katastroof olnuks ennetatav.

Meil on valida: kas jätkame institutsionaalse valeinformatsiooni passiivset aktsepteerimist või seista aselle vastu. Millised on kontroll- ja tasakaalumehhanismid, mida peame rakendama huvide konfliktide vähendamiseks rahvatervises ja teadusasutustes? Kuidas saaksime meediat ja akadeemilisi ajakirju detsentraliseerida, et vähendada ravimireklaami mõju nende toimetuspoliitikale?

Kuidas saame üksikisikutena parandada oma meediapädevust, et saada kriitilisemaks teabetarbijaks? Miski ei hajuta valesid narratiive paremini kui isiklik uurimine ja kriitiline mõtlemine. Nii et järgmine kord, kui konfliktsed institutsioonid ütlevad, et kuri on karjas kas surmava epideemia või maailmalõppu toova kliimakatastroofina, tuleb vaagida, kui palju sellest on tõsi ja miks seda tehakse.

Allikas: Brownstone´i instituut

Tõlkis Sander Soomaa