Avaldame Telegrami lugeja südamliku arvamusartikli Eestisse põgenenud sudaanlaste kohta.

Põgenesid kord kolm meest Sudaanist Eestisse. Või vahest ehk Soome, vahest ehk Rootsi. Aga vahest siiski Eestisse. Teekond oli ohtlik, pikk ja väsitav, kulgedes pea 4000 kilomeetrit. Aga soov kohale jõuda oli suurem. Soov parema oleviku ja tuleviku nimel oli suurem. Selja taha jäi alandus, jäi ka hirm. Hirm peksmise, hirm mahalaskmise, hirm teisiti mõtlemise ees. Uus algus oli nii lähedal.

Inimene, kes on pool elu sunnitud mööda seinaääri käima, ei marsi uksest sisse, et “no terekene, siin ma olen!”, noil inimestel on vargsi tulek veres, teisiti nad lihtsalt ei oska. Ja piir vajas ületamist. Järsku hüüdsid pasunad, koerad lasti lahti ning ähvardavad eesti- ja venekeelsed sõnad jõudsid läbi karge õhu nendeni. “Jookse, jookse, jookse oma elu eest!” põksus vaid meestel peas. Mis siis, kui saadavad tagasi? Kas või läbi jäise vee! Kiirelt paljaks ja edasi, tulgu mis tuleb! Kaks sõpra saadi kätte, kolmas külmus surnuks. Ja teate mis? Eestlastel on nalja nabani. Näen täna anekdootegi: “Mis juhtub neegriga, kes satub Eestisse? Ära külmub, hihahaa.” Üks hetk, ma vist ei mõista… “Mis siin mõista, neeger ületas piiri ja sattus kogemata Eestisse ja siin juba nalja ei mõisteta. Paras närakale, mis ta siis tuleb siia, maha tuleks sellised lasta!”

Hingan paar korda sügavalt sisse ning soovin eelkõige meie rahva haavade paranemist. Nende haavade, mis meis võõrsilt tulijate suhtes soolal nii kipitada lasevad. Meis on nii palju vihkamist. Ja vihkamine ei tule mujalt kui sügaval sees pesitsevast hirmust. Meie geneetilises mälus on tallel tunded sellest, mis on olnud ja kuidas meiega on käitutud. Aga mida seal ei ole, on mälestus sellest, et KÕIK meie esivanemad, kes pääsesid minema, võeti avasüli läänes vastu. Meile pakuti peavarju, toitu ja uut algust ning me olime selle eest tänulikud. Täna hirmutatakse meid juttudega Rootsist, kuid ärgem unustagem: enamik meediast on kallutatud ühiskondlike, enamasti hirmul põhinevate hoiakute kujundamiseks.

Ma palun piirivalvel ja riigiametnikel kohelda neid mehi suurima austuse, suurima külalislahkusega. Me ei tea nende tuleku põhjust, me ei tea nende lugu. Me ei kujuta enam ette, kuidas oleks elada pidevas surmahirmus püssipaukude keskel, või keset nälga või säärast vaesust, mis võtab või hinge; me ei tea, mis elu on Sudaanis. “PPA võtab ühendust välisministeeriumiga, mis võtab siis ühendust Sudaaniga, kui nad ikka sealt pärit olid,” ütles Martin Luige Delfile. Aga kui 70 aastat tagasi oleks selline mõte tulnud pähe Kanadale, et oh, kirjutaks õige Nõukogude Liidule, meil siin on paar põgenikku…

Miks me ei võiks neile kahele sõbrale hoopis otsa vaadata, suruda kätt ja öelda: “Palju õnne, you made it!” Küsida neilt, mis on nende lugu, kes nad on ja kuhu nad tahavad jõuda. Kui Soome, siis räägime Soomega. Aga vahest ehk siiski Eestisse? “Olgu, milles te head olete, mis on teie tugevused, kuidas saaksime teid rakendada?” Mis siis, kui nad on osavad meistrimehed, võrratud kokad, muusikud, prantsuse keele õpetajad või maailma kiireimad mehed?

Miks me ohkame vaid kinos “Oh, küll on head inimesed” või “Küll on ilus ja hea lõpuga lugu”, miks ei võiks meie riik ja meie inimesed, MEIE ise, võtta number üks eesmärgiks: Uus Algus. Oleme paremad, teeme paremini, aitame teisi, aitame ennast. Kui me ka võtame põgenikke vastu, siis saadame nad Peipsi äärde metsa istuma – no kuulge!

Mitte alati ei tähenda põgenemine nõrkust. Neil meestel on vast rinnus Lõvisüdamed.

J. Hint

Foto: Facebook