Foto: freshidea / Adobe Stock

“Ärapanemised ja nutikad teravmeelsed ütlused on küll lihtsad, kuid empaatia ning veenmine on paremad,” leiab kirjanik Ryan Holiday oma 2019. aastal ilmunud mõtiskluses, mille lugemine tuleb kasuks ka täna.

On üks lugu Jeff Bezosest ajast, mil ta oli noor poiss. Ta oli koos enda vanavanematega, kes mõlemad olid suitsetajad. Bezos oli hiljaaegu kuulnud raadiost avalikku kampaaniat suitsetamise vastu ning rääkis, kui mitu minutit iga sigarett inimese eluiga lühendab.
Kord auto tagaistmel istudes pani ta tüüpilise varaküpse lapse kombel mängu kõik enda matemaatilised oskused ning värsked teadmised ja tuli ühtäkki sigaretti pahvivale vanaemale välja avaldusega: “Sa oled enda elust kaotanud üheksa aastat, vanaema!”

Tüüpiline reaktsioon sellisele heasüdamlikule nipsakusele oleks patsutus õlale ning kinnitus selle kohta, kui taibukas laps ta on. Bezos’e vanaema seda ei teinud. Selle asemel puhkes ta arusaadavatel põhjustel nutma. Pärast seda vahejuhtumit võttis Bezos’e vanaisa ta kõrvale ning serveeris talle õppetunni, mis Bezos’e sõnul jäi temaga terveks eluks. “Jeff,” ütles vanaisa, “Ühel päeval sa mõistad, et lihtsam on olla heatahtlik kui kaval.”

Mõned inimesed võivad öelda, et Bezos ei teinud midagi valesti. Need on lihtsalt faktid ning tõde teeb haiget. Kuidas sa muidu saad panna kellegi mõistma, kui tõsine on see, mida nad iseendale teevad? Selles on oma tõetera, kuid samal ajal on tegemist põhilise ohtliku eeldusega, mis meie kultuuris tänapäeval valitseb: see, kui sul on õigus, annab sulle loa olla parandamatu mölakas. Lõppude lõpuks – miks sa peaksid kahetsust avaldama, kui sa pole sooritanud pattu eksimise näol? Mõned ütlevad, et pole mõtet hoolida teiste inimeste tunnetest, kui faktid on sinu poolel.

140 tähemärki ei jäta väga palju ruumi heatahtlikkuseks ning vajadus pidevalt midagi internetis jagada sütitab agressiivseid ja lihtsakoelisi argumente.

On palju põhjuseid, miks selline muster meie kultuuris levib. Mida rohkem polariseeritumaks ning algoritmiliselt järjestatuks me muutuma, hoolime me üha vähem teismoodi mõtlevatest inimestest ja panustame nende veenmiseks üha vähem energiat. Seda põhjusel, et veenmine ei ole enam eesmärk – see on märgistamine. Ning selle puhul loeb vaid keevalisus ning tulisus.

Sotsiaalmeedia piiratus vähendab võimalust igasuguste nüansside ning kvalifikatsioonide jagamiseks; 140 või isegi 240 tähemärki ei jäta väga palju ruumi alandlikkuseks või lahkuseks. Paraku sütitab pideva jagamise vajadus agressiivseid ja lihtsakoelisi argumente.

See kalk ning väljakutseid täis kultuur on täielikult ja võrdselt nakatanud mõlemaid poliitilisi rindeid, korrumpeerinud tavainimesi ja arvamusliidreid.

Maailma Donald Trumpid ning Stephen Millerid näivad olevat arvamusel, et liberaalse silmakirjalikkuse paljastamisel ei valitse mingeid piiranguid ning mitte ükski isiklik rünnak ega mustamine pole liiast; ning kui see ajab liberaalid marru, seda parem. Nad väidavad, et poliitiline korrektsus on muutunud niivõrd suureks probleemiks, et ainaks lahenduseks on tuim, halastamatu tõde. Samal ajal mängivad maailma John Oliverid ning jutusaadete juhid vasaktiiva blogosfääris, kus armastatakse seda, kuidas nad “grillivad” ning panevad ära paremtiiba kuuluvatele inimestele (https://www.facebook.com/watch/?v=10154522088866800; https://www.youtube.com/watch?v=VVWaQatf4kQ).

On vallandunud uutmoodi sõda, kus jääb peale see, kes suudab ühte pealkirja suruda kõige rohkem õelust: “Kas Jordan Peterson on lolli inimese “tark mees”? ning “Demokraadid poputavad Ilhan Omar’i nagu ta oleks idiootlik laps, umbes samamoodi, nagu Vabariiklased teevad Trumpiga”. Kõneisikud teavad, et hea solvang või tabav ärapanek toob nendele online’is palju tähelepanu, täpselt nagu sportlased teavad seda, et vägev pealtpanemine aitab neil saada saatesse SportsCenter või spordi-Twitterisse.

Labane on see, et poliitiline korrektsus on reaalne probleem. Ma olen sellest ka varem kirjutanud (https://observer.com/2015/09/the-real-reason-we-need-to-stop-trying-to-protect-everyones-feelings/; https://observer.com/2017/07/unpacking-the-absurd-logic-of-cultural-appropriation-and-what-it-will-cost-us-media-robbie-robertson/). Mitte ükski ühiskond ei saa olla edukas pidevalt ebamugava tõe eest põgenedes ning seda eitades. Ükski tõepõhjal seisev fakt ei tähenda automaatselt, et see peab olema solvav. See on muutunud absurdseks, kuidas me teiste marginaliseeritud gruppide nimel juba ette ära solvume. Valge naine võib maalida pildi Emmett Till’ist. Väikesed tüdrukud ei või riietuda enda lemmikprintsessideks. Telesaade peab lahti ütlema karakterist, kes on saates olnud juba üle 30 aasta. Noored novellikirjutajad võib kõrvale heita, sest nad pole piisavalt “teadlikud”.

Anti-intellektualism on samuti reaalne probleem. Me peaksime tundma muret kompetentsuse surma üle. Meie tunded mingi probleemi suhtes ei muuda fundamentaalseid fakte või dispuudi all olevat teemat puudutavaid andmeid. Üks kolmest kodanikust ei oska nimetada praegust peaministrit, üks kolmest kodanikust ei tuvastada kaardil Vaikset ookeani ning rohkem kui üks inimene kolmest ei oska nimetada ainsatki inimõigust, mida sätestab esimene konstitutsiooniparandus. Mitte lugemine ei ole auasi. Inimesed arvavad, et lumepalli toomine Senati põrandale on argument kliimamuutuse vastu. Meil on poliitikuid, kes arvavad, et vägistamisohvrid ei saa rasestuda. Kuid ükskõik kui palju kisamist, üleolevat käitumist või trollimist ei paranda seda kõike. Ei ole kunagi parandanud ega tee seda ka tulevus.

Ma arvasin, et kui mul on piisavalt palju õigust üle, hakkavad inimesed kuulama.

Kui ma vaatan tagasi osadele enda kirjutistele, näen ma sarnast laadi vigu, mida tegi lapsepõlves Jeff Bezos. Ma arvasin, et kui mul on piisavalt palju õigust üle, hakkavad inimesed kuulama. Kui ma enda oponente alandan, on nad sunnitud tunnistama, et mul oli õigus ja nendel ei olnud. Ma olen isegi intervjuu käigus välja öelnud, et minu esimese raamatu eesmärgiks oli avada inimeste silmad selle kohta, kuidas meedia päriselt töötab, et inimesed ei saaks pead ära keerata. Kuid arvake mida? Palju tegid seda ikkagi. Loomulikult nad tegid seda. Mul oli õigus, kuid ma olin samal ajal ka paras mölakas.

Suurem osa kirjutisi, millele ma praegu tagasi vaatan, täidavad mind kahetsusega, kuna nendes valitseb ühesugune üleolev ning enesekindel toon ning kaugeltki mitte piisavalt intellektuaalset alandlikkust või empaatiat. Ma olen selles täielikult süüdi ning tegin seda siis ja teen seda tõenäoliselt veel, sest palju lihtsam on olla kindel ja kaval kui tuua välja nüansse ning olla heasüdamlik.

Te võite mingit versiooni sellest näha ka meedia opositsioonis populistlikele poliitikutele (nii vasak- kui parempoolsetele). Valitseb mingi kõigutamatu eeldus, et kui nad suudavad välja panna õige etenduse ning vaieldamatult tõestada, et Donald Trump on valetaja ning Alexandria Ocasio-Cortez on Marxist, siis muudavad inimesed enda vaateid. Ja kui see ei juhtu, saavad alguse alandamine ning isiklikud rünnakud: “Ma näitasin sulle uuringut. See on Harvardist. Mida sul veel vaja on, idioot?” “Vaata otsa faktidele, sa Hillary-kummardajast sotsialist!”

Pärast sellele teemale kulunud aastaid ning miljoneid sõnu, tunde ja videot, on tulemus olnud null. Miks? Kuna me ei saa arutleda inimesed välja arvamusest, kuhu nad ise ennast ei veennud. Mitte keegi ei resoneeru sellega, kui nende identiteeti rünnatakse. Mitte ükski halvas valguses välja käidud argument – isegi kui teisel pool olev inimene on täielik jobu, rassist või lumehelbeke – ei saa kunagi hea vastuvõtu osaliseks.

Põhjus selleks on lihtne. Nutikas ja kaval olemine on lihtne. Samuti on lihtne alandada kedagi, kellel ei ole õigus. Kuid ennast nende kingadesse kujutlemine ning sõbralik õiges suunas nügimine, mõistes, et nendel on ka emotsionaalsed ning irratsionaalsed uskumused, nagu sinulgi on enda omad – see on palju raskem. Samuti on keeruline teiste inimeste peale mitte käega löömine. Nagu ka enda palgi, mitte teiste pindade kallal töötamine. Me teame, et me ei suudaks samastuda kellegagi, kes meiega sellisel toonil räägib, kuid arvame, et on normaalne seda ise teistele teha.

On üks suurepärane klipp Joe Rogan’ist, kus ta räägib möödunud aasta immigratsioonikriisist. Ta ei käi välja faktipõhiseid argumente selle kohta, kas immigratsioon on või pole probleemiks. Ta ei ründa kumbagi arvamust. Ta räägib lihtsalt sellest, kuidas temale tundub ja mida tema tunneb, kui kuuleb, kuidas karjub enda lapsest eraldatud ema. Seda klippi on praeguseks miljoneid kordi vaadatud ning see on kahtlemata muutnud rohkem arvamusi kui valitsuse tehtud kinnipaneku otsus ning CNN-is nähtud vaidlused, arvamuslood ning mõttekoja reportaažid.

Rogan ei ütle kellelegi, mida mõelda. (Kuigi iroonilisel kombel proovisid mitmed redaktorid klipiga manipuleerida ning muuta ta partisaniks). Ta ütleb lihtsalt, et kui te ei suuda selle ema ning tema valuga samastuda, ei ole te õiges meeskonnas. See on õige viis sellest asjast mõelda.

Kui te ei suuda olla heasüdamlikud ning tunda empaatiat, ei ole te õiges meeskonnas. See on Inimlikkuse Meeskond, kuhu me kõik kuulume. Kus me kõik oleme omade vigadega ning keegi pole täiuslik. Kus me kohtleme teiste inimeste arvamusi sama suure austusega kui enda omi. Kus me oleme tsiviliseeritud, aupaklikud ning mis peamine – teineteise vastu head. Eriti nende vastu, kellel ei vea nii palju, kellel ei ole õigus ning kes on hirmunud.

Ryan Holiday

Allikas: Medium

Tõlkis Janne Ark