Pilt: Eva Melhuish

“Käes on aasta kõige maagilisem aeg. Linnaruumi ja kodusid kaunistavad tuhanded tuled, küünlad, ehted. Lapsed on seda aega kõige enam oodanud, neile on see täielik võlumaa. Päkapikud käivad sussi sisse poetamas killukest rõõmu kuni jõuludeni. Kõik on ilus selle hetkeni, kui täiskasvanud hakkavad ära kasutama neid maailma kõige sõbralikumaid punase mütsiga väikesi tegelasi jutuga, et “Päkapikud piiluvad – sa pead olema hea laps!”,” kirjutab loodusraviterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson.

Avaldame kordusena 1. detsembril 2019 ilmunud artikli.

Minu esmane reaktsioon selle peale oli aastaid tagasi: päkapikk ei ole pervert. Ma ei taha, et minu lapsi keegi kuskil piiluks, mitte kunagi(!), ning nii olen ma aastast aastasse tühistanud teiste täiskasvanute loodud manipulatsioonipüüdu enda peres.

See on kurb, kui palju seda päkapikujuttu kasutatakse. Ma saan aru, et iga täiskasvanu, kes seda minu lastele ütleb, tahab mulle kuidagi head ning kinkida rahulikku jõuluaega, aga te ei pea minu pärast muretsema: mul on lastega hea suhe ja ma oskan teisiti nendega koostööd teha. Ma olen selleks ka kõvasti vaeva näinud ja õpin iga päev midagi uut.

Vahel ma mõtlen sellele lausele “päkapikud piiluvad“ ja mul tulevad külmavärinad peale. Ma riietun õhtul lahti ja keegi piilub. Mul juhtub mõni õnnetus või teen privaatseid toiminguid vannitoas ja keegi piilub. Ma ise ei suudaks kunagi vastata nendele standarditele, mida lastelt oodatakse. Ma võin kihla vedada, et ükski lapsevanem ise ei ole terve kuu aega nii täiuslik, kui on tema ootused lapsele. Teisel pool on kaalukausiks ähvardus: sa jääd jõuluvana kingitusest ilma, sa ei vääri seda. Kas me ise sellise käitumise peale tegelikult väärime?

Kindlasti peaks jõuluvana siis ju täitma tõesti selle kõige suurema soovi, sest iga teise asjaga on põhimõtteliselt lapsele selgeks tehtud, et ta ei ole väärtuslik.

Inimene, kes tunneb, et ta ei ole väärtuslik, annab sageli alla ning ei näegi enam vaeva. Kogu plaan lendab lapsevanema jaoks vastu taevast, sest pärast sellist pettumust on veel raskem mudilast koostööle saada. Mõelge nüüd enda seisukohast. Te näete kuu aega tööl väga vaeva, teete hingega nii hästi, kui vähegi oskate, aga ülemus ütleb kuu lõpus, et teie pingutus ei ole midagi väärt. Te ei ole hea laps. Ma usun, et sellise olukorraga on pea iga palgatööd tegev inimene mingil hetkel kokku puutunud. Tuletage meelde, millised tunded teil tekkisid? Suurem rõõm ja armastus? Olite kõrvust tõstetud ja entusiastlikud tööd jätkama? Või hoopis miskit muud…

Lapsed võtavad enamus asju sõna-sõnalt. Paljusid haarabki väga reaalselt hirm. Ta läheb stressi, mis muidugi teeb heaks lapseks olemise veelgi raskemaks. Jõulumaagia on rikutud, selles on must plekk ning laps õpib, et häid asju peab välja teenima, mis viib täiskasvanueas sageli väga halbade otsusteni, eriti armusuhtes. Lapse eneseväärtustamist langetatakse, mitte ei tõsteta, mis peaks jõulumaagia eesmärk olema.

Olen tähele pannud, et selliste manipulatsioonidega kustutavad lapsevanemad sageli tulekahjusid, mõtlemata oma käitumise pikaajalistele mõjudele. Kuigi võiks keskenduda sellele, et keegi seda tikku ei tõmbakski. Muidugi, meid on õpetatud asjadesse lühinägelikult suhtuma. Meil ei ole olnud lubatud oma peaga mõelda. Käskudele peab alluma küsimusi esitamata. Tänapäeval kasutavad seda enda huvides ära kõikvõimalikud ärihuvisid esindavad grupid ja vihaselt võideldakse selle vastu, kes on avastanud, et enda peaga mõeldes loob ta väga rõõmsa ja laheda maailma ja astub välja kannatustest. Meil kõigil on alati võimalik neist mustritest eemalduda. Oluline on hakata märkama, mida sa ütled, mis on selle eesmärk ning pikemad mõjud.

Päkapikkude ja jõuluvanaga manipuleerimine on siis kõige tugevam, kui lapsevanemal ei ole oskusi last koostööd tegema panna. Oskused on alati aga õpitavad. Ma arvan, et enamik lapsevanemaid on tegelikult väga väsinud sellest pingest, mis kaasneb kogu aeg aina suuremaid manipulatsioonivahendeid otsides. Piire on mitu korda kergem paika panna ilma nendeta. Seda peab vaid õppima. Nüüd on õige hetk haarata raamatukogust mõni tänapäevastele teadustöödele põhinev raamat või liituda kursustega, mis lapsevanemale moodsamaid kasvatusmeetodeid õpetavad. Seda, kuidas aidata ennast ja last.

Siin on jälle see vastutuse võtmise punkt, millest ma erinevate teemade juures läbivalt räägin. Laseme päkapikkudel teha enda maagiat ning ärme kasuta neid ära oma isikliku eesmärgi nimel. Võtame vastutuse ja õpime ise looma lapsega nii head suhet, et ta tahab olla see hea laps 365 päeva aastas ning teda ei pea selleks sundima. Vaatame üle ka enda ootused lapsele, sest sageli tahetakse, et väikelaps käituks ja kontrolliks end nagu täiskasvanu. Laseme lastel olla lapsed. Ärme röövi jõule, vaid loome need veel ägedamaks. Paneme kogu maailma särama sellel hetkel, kui loodus pakub meile pimedust.

Imelist jõuluaega kõigile!

Merle Martinson