Piret Meinberg on töötanud multimeedia õpetajana Audru keskkoolis, Rakvere eragümnaasiumis ja Tallinna 21. koolis, lisaks on tal töökogemusi ka huvijuhi ja arvutiõpetajana. Piret pole aga tavaline õpetaja – tema õpilaste väga positiivne tagasiside tekitas huvi, uurimaks tema kui õpetaja vaateid ja põhimõtteid.

Mida arvad Eesti praegusest koolisüsteemist?

Arvan, et see on absurdne. Näiteks võrdleme haridust restoraniga. Haridus peaks olema see, mida inimestele pakutakse, see peaks inimestele head tegema. Kujuta ette, et sa lähed restorani – sa pead olema kindlal kellaajal kindlas restoranis ja oled kohustatud järgima ettenähtud menüüd. Pärast sööki hinnatakse seda, kui palju sa ära sõid ja kas sa ikka sõid nii palju, kui oli ette nähtud. Keegi teine arvab, et temal on õigus öelda, kui palju sa peaksid ära sööma, ja just seda suppi, sest see on kõige kasulikum. Keegi tark teab täpselt, mis supp inimestele maitseb! Täpselt selline on ka meie koolisüsteem: kui sa sööd ettenähtud kogusest vähem ära, on tulemuseks halvad hinded. Praegune koolisüsteem kasvatab vabrikutöölisi, sest nad on ühiskonnale kasulikud.

Milline peaks olema õppesüsteem?

Võiks olla vastupidine. Minu arust peaks kool olema vabatahtlik. Igaühel peaks olema võimalus valida, mida ta õpib, kus ta õpib, kelle käest ta õpib ja kas ta üldse õpib. Kui me räägime sellest, et väike laps ei oska veel valida, siis loomulikult võib ju soovitada talle üht ja teist. Nende jaoks on valikud valmis serveeritud, aga laps peaks ikkagi saama ise otsustada. Inimesed ei usalda iseennast, vaid kedagi teist. Usaldatakse arste, mitte iseenda keha jne. Pigem tuleks pakkuda ja valida.

Kuidas erineb sinu metoodika teiste õpetajate omast?

Ei ole olemas õpetajaid ja õpilasi. Sel ajal, kui ma õpetan õpilasi, õpetavad nemad mind. Ma annan õpilastele rohkem vaba valikut. Ma ei tahaks üldse neid hinnata, aga kuna meil on need raamid peal ja ma olen sunnitud hindama, siis lasen ma õpilastel iseennast hinnata. Nad teavad, et neil on vaja ausalt hinnata. Ja on palju parem, kui õpilane paneb õpetaja asemel endale ise kolme. Siis ta saab ka tegelikult aru, et mingi teema ei olnud nii selge, kui oleks pidanud.

Kas sa ei arva, et tekiks kaos, kui kõigil oleks vaba valik?

See on kõige tavalisem hirm. Et kas siis tekib kaos? Vastupidi! Siis, kui inimesed hakkavad iseennast usaldama, lõpetavad nad ära vahtimise kuhugi mujale. Nad teavad, et nende sees on kõik vastused olemas. Ja kui neil on midagi vaja, siis nad saavad selle. Laps tunneb ju ära, mis talle meeldib. Nii tobe on see, et praegune koolisüsteem arvab, et inimesed on idioodid. Aga ei ole ju!

Milline on olnud õpilaste tagasiside?

Väga positiivne. Ei ole tõesti ühtegi õpilast, kes oleks öelnud, et talle see ei sobi. Õpilased, keda olen seni õpetanud, on aru saanud, et võib ka teistmoodi asjadele läheneda. Ja mida rohkem ma noortega niimoodi koos olen, seda rohkem nad avanevad. Enamik õpilasi kõikidest koolidest, kus ma õpetanud olen, suhtlevad minuga edasi. Ma ei taha olla selline õpetaja, keda kuulatakse 45 minutit ja siis mõeldakse, et jumal tänatud, et minema saime.

Kardetakse kaost aga tegelikult on vastupidi. Kui inimesed rohkem ennast usaldaksid, siis nad teeksid rohkem seda, mida nad tõeliselt armastavad. Kui inimene teeb tööd, hambad ristis, päev päeva järel, sest nii peab, sest raha on vaja või mida iganes, siis juhtuvadki sellised asjad, et lasteaiakasvatajad rikuvad lapsed ära. See hakkab juba kasvatajatest pihta. Kui inimene ei armasta oma tööd, siis ta karjub laste peale ega saa aru, et kõik lapsed on inglid ja et nad on tema vastutusel. Kui kõik teeksid seda, mida nad päriselt tahaksid, siis ei oleks kaost ja kõik oleks korras.

Foto: colorofsilence.wordpress.com

Intervjueeris Sigrid Pukk